Kuidas ma kerjamas käisin

"Teie kaart on konfiskeeriutud," hõikas mulle pangaautomaat ja matsutas mõnusalt minu kaarti süüa. Ilmselt talle maitses. Minule aga ei maitsenud see olukord mitte üks raas. Seisin mina õnnetult bussijaamas - rahakotis laiutab tühjus, ühtegi tuttavat inimest silmapiiril ei paista, pangakaart on kusagil rahaautomaadi põhjatus seedesüsteemis ja bussi väljumiseni on aega vaid kümme minutit. Ma ütleks, et paanika!

Ja just siis näen ma enda poole tulemas ühte neiut, kellega ma koos olin 5 tundi järjest ühel ja samal harival üritusel olnud. See tundus olevat piisavalt pikk aeg usaldusliku sõprussuhte tekkimiseks, et temalt suuremaid summasid raha välja kerjata. Ja maailmaparanduslik, nagu ta oli, laenaski. Uskumatu.

Kõige veidram on see, et just eelmisel päeval, täpselt sama koha peal tuli mulle vastu üks noormees, kes rääkis, et pangaautomaat oli ta kaardi ära söönud ja telefon olevat ka kaotsi läinud ja et tal oleks hädasti vaja bussipiletit osta... Loomulikult ma toetasin teda veidikene (ma olen jah see häbematu inimene, kes ei oska ei öelda) . Siis ei osanud ma kuidagi aimata, et ise juba varsti varsti sarnases olukorras olen. Oh saatuse vingerbusse.

Ah kui värskendav oli jällle üle üüratuma aja Pealinna tibisid kohata. Lihtsalt imeline!

Rahapajast!

Mina olen alati arvanud, et meil Maal on kusagile rahapada maetud. Tegelikult on mul isegi koht teada. Kunagi sai tina valatud ja minu õnnetina näitas ära selgelt rahapaja asukoha, mis oli maetud kahe kivi vahele. Aga siis olin ma ise veel nii väike ja labidas nii suur nii suur. Hiljem unustasin selle.
Värsked uudised Saaremaalt leitud rahapajast aga panevad mõtlema, et kas mitte ei peaks ikka kätte võtma ja selle üles kaevama enne kui mõni teine tuleb ja sellega hakkama saab. (Ma pole kontrollimas käinud, aga loodan, et minu rahapada on ikka veel alles ja see mis välja kaevati oli hoopis mõni teine).

Ja M leidis, et mulle sobiks see rahapaja leidmine. Ma arvan ka nii!

Mulliga vihm

Meil on päev läbi vahelduva eduga sadanud mulliga vihma.

Ei, see pole gaseeritud vihm vaid selline vihm, kus veelompidele tekivad mullid! Vanarahvas teadis rääkida, et kui vihma ajal poriloikudele mullid peale tulevad, siis pidavat õhtul hästi süüa saama*. Ja minu nina ütleb, et täna vist läheb tõesti nii!

A üldiselt mulle äikeseilm meeldib. Istusime ükspäev (no siis kui see SUUR äike oli) emaga rõdul, jõime veini, näksisime viinamarju ja vaatasime kuidas välgud ümber maja sähvivad (valdavalt maja taga) ja kirusime vastasmaja inimesi, kes ei taipa öö saabudes magama minna. Kusjuures niikaua kui mina mäletan pole need kunagi taibanud õigel ajal magama minna ja nii on nii mõnigi augustiõhtune langeva-tähe-vaatlus-sessioon hukka läinud.



*A mis see vanarahvas tegelikult mullide kohta ütles? Ma kunagi nagu teadsin.

Väike piltmõistatus

Mõista, mõista kes või mis see küll ometi olla võiks?

pluss

pluss

pluss

annab kokku....?

1 23 4

Hülgerahvas

Algamas on hülgerahva erihooaeg. Selge märk sellest jõudis minuni, kui me täna ujuma läksime. Vanaema nimelt vaatas mind hindavalt ja imestas: "Sul pole isegi talveriideid kaasas ja ise lähed ujuma!" Vesi oli muidugi imesoe, aga sallides ja kampsunitega inimesed vaatasid jäätunud pilgul, kuidas me lainetes hüplesime. Aga just selliste veidike tormiste ilmadega meeldib mulle kõige rohkem ujumas käia :D

Ei õpi

Nagu teada, siis ma pole õppimisvõimeline. Eriti ei õpi ma oma vigadest. Näiteks pole ma veel endiselt ära õppinud, et pildiraami tegemine on selgelt raskem kui see välja paistab. Tegin jälle ühe. Ja kui see raam kuidagi nii kaua vastu peaks, et ma saaks pildi seinale riputada (milles ma üldse nii kindel poleks) siis võite varsti tulla seda minu kabinetti vaatama. Ahjaa, üks nael tuleb ka seina lüüa.