Vativaimustus

 Olen nüüd juba jupp aega pusinud oma uue hobi kallal. Teinud vatist ja PVA- liimist jõuluehteid. Tõsi, valmis on vähesed saanud, aga poolikuid kujukesi on terve ilm täis.

Esimene tihane

Esimese vasika (linnukese) kinkisin juba ära. Valminud on ka üks seeneke ja paar lopergust lumememme.

Et mitte inimesi lõpmatuseni eputamispiltidega ära tüüdata otsustasin vativigurite jaoks lausa eraldi instagrami konto teha.

Nii et keda huvitab, siis saate jälgida mu vativaimustusest vaevatu vilju SIIT.

Lihtsad lahendused

 "Mul on põlv nii haige, ei tea, kas saan üldse kõndida," kaebasin hommikul Tirtsu lasteaeda viies lapsele.

"Kui sa kõndida ei saa, siis proovi tulla hüpates!" andis laps head nõu ja keksis demonstratiivselt edasi. "Kand ja varvas, kand ja varvas, vot niimoodi!"

Küll on hea, kui on lahendused kohe olemas. See ikka meenutab seda kui Tõruke oli väike ja ma kurtsin, et mul on jaks otsas. Tema vastus oli, et aga võta siis otsast ära...

Blogi, blogi, blogi

Rääkisin just emaga telefonis ja ta küsis, et kuidas meil ka läheb.

Vastus oli töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö ja koristamine. Koristamist on ainult üks kord kirjas, sest see on pikk sõna ja ei viitsi mitu korda kirjutada, aga ega seda oluliselt vähem ei ole. Nagu märkasite, siis ei olnud nimekirjas mitte ühtegi blogi, blogi, blogi.  Lihtsalt ei jaksa.

Tööd on tõesti palju. Viimasel ajal kohe eriti palju. Ja ei ole lihtsalt paberi ühest hunnikust teise tõstmine või kaustade tähestikulisse järjekorda sättimine. Sellest võin küll ainult unistada. Ja aegajalt unistangi, mulle meeldivad kui asjad on korras ja struktureeritud. Isegi kui ma olen pisut kaootilise loomuga. Ma kirjutan iga nädal endale tegemata tööde nimekirja, kust saan siis tehtud töid maha tõmmata. Kui leht läheb liiga kirjuks, võtan uue puhta ja kannan sinna need, mis on varasemalt lehelt tegemata.  Minu arust juba kevadest saati (või äkki isegi eelmisest sügisest?) kandub nädalast nädalasse edasi tegemata töö nimega "pahna kõvakettalt serverisse tõstmine". Oleks vaja veidi sorteerida ja ära teha, aga kogu aeg tuleb peale pakilisemaid asju. Nii et kui üks kord mu arvuti õhku lendab, siis läheb see koos kõige sellega, mida ma pole tähtsamate tegemiste tõttu suutnud serverisse tõsta. Ja selliseid väga pika habemega tööülesandeid on mul veel küll ja rohkem. Kurvaks teeb aga see, et ükskõik kui kõvasti ma ka ei pingutaks ja kui hingega asja ei teeks, siis väljapoole paistab millegipärast ikka vaid kõik see, mis on tegemata.  Ei tea kas asi on ilmas või milleski muus, aga ma tunnen, et motivatsioon hakkab hääbuma ja kõrva tagant tuleb juba kerget kärsahaisu. Kas on tunda läbipõlemise hõngu?

Aga, et kõik ei oleks üheülbaline halamine, siis tooks sisse ikka ka koristamise teema. Siis on kaheülbaline halamine. Augeiase tallide puhastamine oleks selle majapidamise korrashoiu kõrval lapsemäng. Või on asi lihtsalt selles, et ma olen vilets koristaja ja veelgi viletsam delegeerija. Aga ausalt, kui ma õhtul töölt koju vaarun, siis tahaks puhata ja mängida, mitte koristada, süüa teha ja lapsi piitsutada, et nad oma koduseid töid teeks.

Minu vanuses võiks juba natuke paremini osata seda kõike manageerida. Vanusest rääkides. Sain hiljuti (peaaegu kuu aega tagasi juba) aasta vanemaks (hehee, lugesin just, et sain aasta vanaemaks....". Aga ega nendest pidustustest midagi erilist rääkida ei ole. Tuli lihtsalt veidi rohkem koristada ja kokata. 

Palju rohkem elevust tekitas Tirtsu sünnipäev. Ta sai juba neljaseks! Kes suudab seda uskuda? Alles ta sündis, aeg lendab linnutiivul ja kõik need tavapärased väljendid. Sünnipäev tähendas muidugi taas ettevalmistusi. Ma hoiatan. Kui teil peaks olema väikesed lapsed ja teil tekib mõte lastele sünnipäevaks pinjata teha (osta), siis palun, õppige minu vigadest ja matke see mõte kohe maha. Ausalt! Rebige peast välja, tümitage oimetuks ja kaevake maa sisse. Alates sellest kui ma Tirtsule mõned aastad tagasi esimese pinjata tegin, olen pea igaks sünnipäevaks pidanud ühe nikerdama. See tähendab mitu õhtut palehigis tööd, viie minuti destruktiivse lõbu ja kommisaju nimel. Jah, lapsed jumaldavad seda, aga mul on neist ausalt kõrini. Tirts tahtis loomulikult ka üht. Arvake ära mis kujuga. Võite kolm korda pakkuda, aga esimesel korral peab täppi minema. Vihjeks niipalju, et sellel on üks sarv ja see pole mitte nina otsas.

Õigesti arvasite.

Ja juba kolme päeva pärast saab minu esmasündinu 12. Ma iga päev imestan, kui suureks ta kasvanud on. Lisaks on ta äärmiselt nutikas. Koolist toob koju ainult viite puru, vahel mõni neli eksib ikka sisse ära ka. Ja ükskord sai vist isegi ühe kolme. Kehalises kasvatuses või midagi.  Ma pidasin end kooli ajal ikka targaks ja heade õpitulemustega lapseks, aga no sellistest hinnetest võisin ma vaid unistada. See ei tähenda muidugi seda, et meil poleks mingeid probleeme. Ütleme nii, et oleme ainuüksi sel sügisel nii palju piike murdnud, et talvepuudega peaks täitsa muretu olema. Peamisteks vaidlusteemadeks on ammu kontrolli alt väljunud nutisõltuvus ja üleüldine ärevus ning ärritumine kõikvõimalikel teemadel.

Seda nutivõitlust tuleb muidugi ka Täpikesega pidada. Vahel isegi Tirtsuga.

Mis siis veel? Joonistada pole ma eriti jõudnud. Oktoobri kuu kunstis teemaks oli lehemaal. Täpne teema sisustamine jäi iga kunstihuvilise enda määratleda. Mina läksin jälle kergema vastupanu teed ja valmistasin Lühiajalise lehetaiese pealkirjaga: "Napilt kassi hambust pääsenud". Teos on tehtud ühel tormisel ööl korjatud mini tormimurrust. 

Tõruvarblane

Tormidest rääkides. Neid on üle Eesti käinud päris mitu tükki - üks võimsam kui teine. Tuhanded inimesed on olnud elektrita, tormivangis, hädas murtud puudega jne. Huvitav oli hommikul tööl kuulata, kellele torm milliseid katsumusi on valmistanud. Meil näiteks puhus õues plastmassist tooli ümber...

Raamatu illustratsioone ma eriti teha pole jõudnud. Olen hoopis liimi ja vatiga õhtuti aega veetnud - mul on uus hobi. Sattusin instagramis  ühe kunstniku peale, kes teeb vatist imelisi jõuluehteid. Endale omase naiivsusega mõtlesin, et kui raske see ikka olla saab. Nüüd on mul terve tuba täis vormitudi vati-känkraid ja kahtlase kujuga moodustisi. Võibolla kunagi teen sellest eraldi postituse. No kui mõni jõuluehe päris valmis on. Hetkel kahjuks pole ükski valmis saanud, kuna mul ei ole valget värvi :D 

Ja koorilaulu hooaeg algas taas. Nüüd muud ei ole kui igal vabal hetkel üks ding-digedong. 

Uus aasta kunstis

Kolm aastat tagasi viisime läbi projekti nimega "Aasta kunstis". Ehk siis aasta otsa iga kuu valisime ühe teema, žanri või tehnika ja tegime (vähemalt) ühe kunstiteose. Oli väga tore katsetada ja teisest küljest motiveeris see ka natuke rohkem oma armastatud hobiga tegelema, mille jaoks muidu eriti nagu aega ei kipu leidma. Just samal põhjusel saigi see projekt nüüd uuesti ellu kutsutud. Septembri teemaks sai valitud lillemaal.

No mul ei tulnud kuidagi inspiratsiooni peale ja ei saanud hoogu sisse. Eile käis ema külas ja küsis, et kuidas mul lillemaaliga läheb, tal olevat juba valmis. Ma polnud isegi alustanud. Sellist korralagedust ei saa sallida. Võtsin kätte ja viskasin õhtul nii poole tunniga kiiresti pildi valmis. 

Tirts oli vikerkaari joonistanud ja õlipastellid põrandale vedelema jätnud, korjasin need kokku ja kuna need olid kenasti käepärast, siis kasutasin neid oma surematu teose loomiseks. Ma pole vist kunagi ühtegi pilti õlipastellidega teinud. See rasvakriitide aeg jääb pigem lasteaeda. Aga hoolimata tundmatust tehnikast ja oma tavapärasest stiilist kõrvalekaldumisest (või just tänu sellele) oli päris huvitav.

Tulemusega ma muidugi rahule ei jäänud, aga tekkis tahtmine teinegi kord õlipastelle proovida. See on ju hea märk?

Kes tahab liituda? Kolmandik septembrit on veel ees, jõuab mõne lillekese maalida/joonistada/voolida/vms küll.

suhtumise küsimus

Mida põneva siis juhtunud on? Suurt midagi. Kui üks koristamise intsident välja jätta. 

Pesin mina ükspäev dušikabiini. Ronisin aga kabiini ja nühkisin klaase puhtaks. Mingi hetk, kui olin lõpetanud alumise osa pesu, tõusin püsti, püksivärvel haakis end segisti kangi taha ja ootamatult tabas mind külm dušš. Esimese hooga ei saanud aru ka, mis juhtus või mis ma tegema peaks et pealesunnitud peapesu ära lõppeks... 
Nüüd tuleb paika panna, et kuidas seda võtta, kas ebameeldiva tagasilöögina koristusprotsessis või lustaka vaheseigana, mis lisas rutiinsele tegevusele särtsu ning andis põhjuse, millest blogis kirjutada.

Märkus

Ja hoolimata kõigist neist õpikute paberdamistest ning vihikute joonimisest tuli laps eile ikkagi märkusega koolist koju - selgus, et pliiatsid olid teritamata...
Vaatasin siis õhtul üle, millised pliiatsid ta oma pinalisse oli torganud - kõige pisemad pliiatsijäänused, mis oli leidnud. Väiksed nürid jupikesed. Ja tõesti, kui mul ühest asjast kodus puudust ei ole, siis on need just värvipliiatsid. Palun, vali, igas suuruses ja toonis. Värvide kaupa sorteeritult ja puha.

No ja täna polnud koolipäev õieti alatagi jõudnud kui juba tuli teine märkus. Üks töövihik olla kodus. 
See teeb esimese koolinädala kohta juba kaks märkust. 

Ma mõtlesin, et ma 4. klassi lapse koolikotti ometi enam ise pakkima ei pea. Ja ei kavatse ka hakata. Varem või hiljem peab taha hakkama ise vastutust võtma. Kuigi märkustega seda ilmselt ei saavuta. Tal on hämmastav võime end sellistest asjadest mitte häirida lasta. Läheb läbi märkuste vihma ilma märjaks saamata.

Vastukaaluks võtab Tõruke seda sorti märkamisi väga karmi kriitikana ja muretseb teistegi eest. Maailmas peab olema tasakaal.

EDIT: Päeva edenedes lisandus kolmas märkus! Veel üks töövihik kodus... Mul on tunne, et siin tehakse praegu märkuste rekordeid!

September

 Jah, märkamatult on suvi läbi saanud*. Mis ma siis suvel tegin? Kes seda enam mäletab. Tõenäoliselt veetsin suurema osa vabast ajast koristades. Praegu aga veeretan oma päevi õhtusse vihikutele ja õpikutele pabereid pannes, pükse lühemaks õmmeldes ja kooliärevust leevendada püüdes. Koristades muidugi ka. Väikesed kaosemeistrid ei puhka ka sügisel.

*iga inimene, kes on koolis käinud teab, et suvi lõppeb 1. septembriga.