Kauaoodatud porilombid

 

Võlusime vihma välja. Kõige enam rõõmustab Tirts, kes armastab porilompe!

Suvi nii soe...

Nii, hankisime endale konditsioneeri, panime õue üles telgi ja  kavandasime suvise jaaniõhtu õues. Nüüd tuleks veel auto ära pesta ja siis ei ole küll enam ühtegi vabandust, miks ei peaks suvine leitsak asenduma kosutava vihmasabinaga.

Suvine

 Kaks nädalat ja ei ühtegi postitust! Võiks eeldada, et suur suvi on käes ja seetõttu ei saa arvuti taha. Aga see ei vasta sugugi tõele.  Või noh, ilma järgi on küll suur suvi käes - muru on kõrbenud ja õues on leitsak. Mina aga veedan valdava osa päevast arvuti ekraani taga. Aga ega mulle siis blogi pidamise eest palka maksta - tööd on vaja teha  ja seda tööd on ikka nii hirmus palju, et oioioi. Ma kardan, et mõni ametkond blokeerib mu varsti kirjadega pommitamise eest ära või saadab otse rämpsposti.

Lisaks tavapärasele kontorirotlusele olen viimasel ajal tegelenud ka mööda kalmistuid hulkumisega - kontrollin, kas kõik maetud on ikka ilusasti omal kohal. Panen nime kirja, küsin sünni- ja surmadaatumeid ning vahel teen lohutuseks kivile harjaga pai. Hea rahulik on. Keegi ei kaeba oma naabri peale, et trügib oma hauaga üle piiri või et naabri hauakivi ei sobi piirkonna miljööga. Ainult sääsed pinisevad. 

Sääskedega saan ma hakkama, aga need kihulased... Sääsevõrk neid ei pea ja öösel hiilivad nad vaikselt tuppa ja siis kukuvad närima. Mul on tunne, et ainult mind, sest Mps ei kurda üldse, aga mina olen üle kere ära näritud ja sügelen nagu segane. Siin on kaks varianti - kas mina olen lihtsalt ülitundlik nende hammustustele või ma olen Mpsist hulga maitsvam. Nojah, ega kihulased koerad pole, et klnte närida tahavad. Nad võtavad ikka luksuslikuma eine - eriti suure ja eriti rammusa.

A muidu on ju täitsa suvi. Lastel kool edukalt äbi, ainult Tirts käib veel lasteaias. Meri on soe ja asfalt sulab linnas.

Siduja

Tõesõna, ma võin varsti velskripunkti avada. 
Täpike hakkab juba vaikselt paranema. Mis imerohi see iganes polnud, mida nad talle viimati peale panid, siis nädala ajaga on lahtisest leemendavast põletushaavast saanud ilus õrn uus nahk, nii et polegi enam midagi siduda õieti. Ainult kreemitama peab.
See-eest on mul nüüd uus patsient. Tirts aitas mul eile lauda katta. Võttis kapist kaks taldrikut, aga üks kukkus maha, läks katki ja lõikas varbasse sügava haava. Verd lahmas nii mis kole. Üritasin seda tohterdada. Aga nii pisikesele varbale ei saa ju plaastritki peale panna. Pealegi oleks see esimese minutiga läbi vettinud. Aga egas midagi. Kogenud sidujana sai siis pool jalga kinni seotud. Täna sai juba plaastri panna, aga see läks ka üle kahe varba. Vahva oli vaadata kuidas Tirts üritas oma haiget jalga ära kasutada ja nõudis süles tassimist. Lasteaias tahtis ka, et ma teda ühe mänguasja juurest teise juurde veaks. Kuna ma sinna tugiisikuks siiski jääda ei saanud, siis soovitasin tal ikka üritada ise ringi longata. Kuna ta ilmselt täpselt ei tea, et kuidas see lonkamine käib, siis läks hoopis suurte hüpetega. Sai liikuda küll.
No ja kui lastest veel vähe, siis tegi Mps ka eile ostukäruga kukerpalli. Õnneks suuremat sidumist polnud vaja. Piisas plaastrist.

Aga lepime nüüd kokku, et lõpetame selle enesevigastamise ära! Ausalt, kui ma oleks tahtnud pidevalt haavu tohterdada, oleks ma arstiks või medõeks õppinud. 

Leplikud lemmikud

Teeme vähendatud koosseisus õhtust perekonlikku jalutuskäiku (suuremad lapsed keeldusid kaasa tulemast). Meie ümber tiirutab parv sääski. Tirts teatab rõõmsalt: "Sääsed on ka nõus koos meiega jalutama!"

Nojah. Sääsed pole tõesti pirtsakad - nad on nõus absoluutselt kõiges osalema.

Mulle meeldib kevad. Ja kuigi praegu on õues kõige ikusam aastaaeg - absoluutselt kõik õitseb ja lõhnab, siis minu lemmikaeg on juba möödas. Minu lemmik on see osa kevadest, kus veel ei ole putukaid, aga muidu on juba täitsa kevade nägu.

iiu-iiu

No oli see alles nädalavahetus!
Algas reedese laste laadaga. Tõruke müüs eriti magusat maiust. Ja kui ma ütlen magusat, siis mõtlen ikka sellist, kus ühe ampsu peale hakkab silmist suhkrut välja pritsima. Aga kogu kaup õnnestus maha müüa ja kaupmees oli õnnelik.

Õhtul otsustas Täpike (kes oli päeval lauluproovis ja ei saanud oma suureks pettumuseks laadal osaleda) oma kulinaarseid oskuseid lihvida. Esmalt proovisime jõudu kohalike loodusandidega - praadisime võililli. Tulid üllatavalt head. Lapsed küll liiga palju neid ei söönud. Ilmselt sellest tingituna otsustasid nad vastu ööd veel nuudleid teha. 

Ja siis see juhtuski. Mingite osavate manöövrite tulemusel õnnestus Täpikesel nuudlikauss keeva veega endale sülle tõmmata (hea, et mitte pähe nagu üleeelmise postituse illustratsioonil). Siis tuli 112 ja iiu-iiu ja punastes kombedes meedikud. Ma pole kunagi varem pidanud kiirabi kutsuma. Ega kiirabi teadnud ka kuhu tulla. Jõudis ilusasti naabrite juurde, kust siis üle heinamaa, okastraadi ja elektrikarjuse ronida tuli. Kohale jõudes olid nad üllatunud, et põletada saanud laps polegi 11-kuune, nagu neid informeeritud oli (võibolla seetõttu nad nii kiiresti tulidki). Ei teagi, kust selline möödarääkimine tuli. Ilmselt mainis Mps, et laps on 11. Täpsustamata, et kas 11 kuud või 11 aastat (siinkohal tuleks muidugi mainida, et Täpike on tegelikult 9, aga noh see on siiski väike möödapanek. Ma ise poleks ilmselt paanikas sedagi suutnud meenutada, et mis lapse nimi on või kus me elame. Isikukoodi meenutamine käis igatahes üle jõu. Õnneks Mps suhtles kiirabiga).

Meedikud korjasid ülekasvanud beebi kokku ja kihutasid vilkurite sähvides linna poole. Mps üritas neile autoga järele jõuda, aga see tal ei õnnestunud. Mina jäin ülejäänud lastega koju. Seni kuni nad olid siin, suutsin ma end enamvähem rahulikuks sundida. No et vaest Täpikest kuidagi rahustada ja talle meelde tuletada, et hingamine on oluline osa elust. Vaene lapsuke oli paanikas. Süda peksis teisel nagu linnupojal. Pole muidugi ka imestada - no kui ikka näed kuidas nahk jalgadelt maha koorub... Võeh. Ja valu veel kõige otsa. No ja siis kui kiirabi minema läks, siis nutsin ma tükk aega lahinal. Kahju oli vaesest väikesest.  

Vaene väikseke kihutas kiirabis ja lõbustas kiirabitöötajaid. Ma saan aru, et ta oli lakkamatult lobisenud. Rääkinud sellest, kuidas me endale kassi ja koera saime ja kuidas Tõruke autoga vastu puuriita sõitis ja kuidas Tõruke kaduma läks jne. Ma ei teagi, mida kõike ta meie kohta ära rääkis :D.

Vot ja alates sellest reede õhtust, oleme nüüd iga päev linnas käinud. Laupäeval käisime haavu sidumas - Täpike oli väga vapper ja sai arstidelt kiita! Pühapäeval käisime lauluvõistlusel - jah, vaene laps ei saa õieti kõndidagi, aga lavale on ikka vaja ronida. Ja ausõna, siin ei ole mängus ema täitmatud lapsepõlveunistused, mis vaese lapsukese lavale sundisid. Me üritasime last igati demotiveerida, aga ta ise hirmsasti tahtis minna. Komberdas kuidagi lavale (pärast kommenteeriti, et ei tea kas kingad pigistasid), laulis oma laulu igati ilusasti ära ja lonkas uuesti lavalt ära. 
Täna käis taas linnas sidumas ja homme jälle minek. Bensuarve tuleb sel kuul päris kopsakas.  Pärapõrgus elamise pahupool, mis teha.

Ma siin mõtlesin, et mul on tegelikult ikka hästi läinud. Ma olen 11 aastat juba lapsevanem ja see oli esimene kord kus tuli lapsega EMOsse minna. Sealjuures ma ise olen vist tervelt 1 korra pidanud erakorralise meditsiini teenuseid kasutama.  Aga see oli oma 30 aastat tagasi, kui ma oma jala katki kukkusin ja säärele ristpistetikandi sain. 

Suvine abipalve

Tunda on suve lähedust! Seda näitab nii see, et õues on soe ja sääsed, kui ka see, et ühtegi vaba nädalavahetust ei ole. Sel nädalavahetusel käisin näiteks Eesti meistrivõistlustel. Mina olin kõigest tehniline tugi, kaasaelaja ja pisarapühkija. Võistles Täpike. Nüüd te kindlasti imestate, et mis meistrivõistlused. Ma olen küll ohtralt kiidelnud oma andekate lastega, aga sportlikud saavutused pole senini esiplaanile saanud. Ja nüüd äkki meistrivõistlused! Nojah, need olid meistrivõistlused tagasitõmmatavate legoautode kiirenduses. See on üks tore üritus, mida juba kolmandat aastat meie väikesel saarekesel korraldatakse. Rahvast tuleb kokku igalt poolt ja Täpike osales juba teist aastat. Tõsi. Ka sel aastal ei tulnud meistritiitlit. Isegi kui neiu sel aastal strateegiliselt lähenes. Nimelt käib võistlus kolmes kategoorias. Kõige vähem on osalejaid kolme ja enama mootoriliste klassis ja just seetõttu pidi ta selles osalema - kõige suurem tõenäosus võita.  Võibolla oleks võiduvõimalused olnud tiba suuremad, kui preili oleks enne kodus katsetanud, kas ta auto üldse jaksab nõutud vahemaad läbida...

Õhtul vaatasin juurovisiooni. ETV 2-st. Seal on poole parem. Kõik viiplejad olid toredad, aga Jegorile annaks küll eriauhinna. Tõeline talent!

Emadepäev algas ilusasti, aga lõppes nii nagu oleksin õhtul jurovisiooni kõrvale ohtralt Kuressaare kraanivett joonud. Mul pole ammu nii vilets olla olnud. Õnneks lähevad seda sorti hädad enamasti kiiresti üle ja täna olen juba vinks-vonks. Igaks juhuks veetsin poole tööpäevast rahulikult kalmistul jalutades. Seepärast mulle minu töö meeldibki, et igav siin ei hakka ja valdkonnad on seinast seina...

Nüüd aga palun soovitusi, mida võiks üks neljanda klassi poiss kooli laadal müüa. Tõruke nimelt otsustas, et ta tahaks osaleda, aga mida müüa, seda ei tea. Ja nüüd vaadatakse mulle suurte silmaga ootusärevalt otsa, et mõelgu ma midagi välja. Ja ükski asi, mis ma välja pakun, ei sobi. Niimoodi ei saa ju rallit sõita. Mina omal ajal võisin küll igatsugu värki müüa. Mäletan, et ükskord müüsin nähtamatuid loomi... Kõik osteti ära! 

Täpike tahtis ka osaleda, aga tema peab samal ajal olema linnas lauluproovis, nii et poole vähem nuputamist.