retoorilised küsimused

Rohkem ma karu näinud pole, nii et ega mul muud kirjutada polegi.
Valdava osa mu igapäevaelust moodustab endiselt kolmainsus- töö, lapsed ja pahtlilabidas. Esimese puuduse üle kurta ei saa. Teised nõuavad oma osa igal juhul, sõltumata sellest, kas sul on jaksu või mitte ja kolmas.... vot sellest kolmandast hakkab küll juba villand saama.  Ja mitte ainult labidast vaid kogu sellest remondivärgist üldse. Ka see maja kunagi üldse valmis saab?

No teatavad edusammud ju on. Põrandad on igal pool all.
Lagi on pooltes tubaedes olemas.
Seintega on endiselt kitsas käes.

Karu elab loomaaias, matsakas ja muidu maias

Aga kujutage ette, mina nägin eile karu. Päris elus karu! Ja mitte sugugi loomaaias vaid Saaremaal.
Sõitsin mina lastega Kuressaare poole, lõime laulu ja tundsime end muidu hästi. Järsku vaatan mina, et tee ääres seisab karu. Vaatan teda ja mõtlen, et mismõttes karu! Karu vaatas mind ja mõtles ilmselt, et mismõttes Maailmaparandaja. Esimese hooga sõitsin karust mööda, siis jäin seisma, et lastele ka ilmaimet näidata. Tõruke isegi nägi. Täps nagu ikka vaatas sootuks valele poole (hiljem ta muidugi väitis, et nägi ka. Kohe Muhus lasteaia juures, olla teine minema jooksnud. Teadagi). Karu vaatas veel ontlikult vasakule ja paremale ja veel kord vasakule ja siis kalpsas üle tee metsa oma karuasju ajama.
Ma olen igatahes siiani väga elevil. Saaremaa karust on nüüd pea aaasta aega räägitud, aga näinud on seda vähesed, ja siis ka on skeptikuid, kes väidavad, et tegu on metssea, kasuka või veisega. Mina  aga nägin mõmmikut päise päeva ajal paari meetri kauguselt ja no niipalju tunnen ma loomi ikka, et teda mitte kasukaga segamini ajada. Aga täiesti uskumatu tundus see ikka. Samahästi oleks võinud näha tee ääres  elevanti või ninasarvikut.

Kui suur on Eesti?

Tõrukese rühmas küsis üks poiss täna, et kui suur on Eesti mõõdulintides. Enne kui ma jõudsin mälu sügavustest Eesti pindala otsimagi hakata vastas ta ise - 50 tonni!  Mina omas rumaluses mõtlesin, muidugi, et noormehel pole mõõtühikud päris selged.  Aga tema järgmine täpsustus tõi koheselt selguse majja ja näitas, et mina ise polnud piisavalt tähelepanelikult küsimust kuulanud.  50 tonni mõõdulinte!

Lapsed on terased!

Rikkis

Mõni siin on ikka täitsa rikkis. Temperatuuri reguleerimise nupp on kinni kiilunud paar kraadi tavapärasest kõrgemale. Ventilatsioonilõõrid on umbes. Starter jumpsib ja turtsub. Valgustundlikkus ületab taluvuse piiri ja üldse on kõik kohad haiged. Kõige hullem on seljavalu. Pea on nii raske, et seda ei saa padjalt tõsta, aga selja jaoks pole ühtegi mugavat pikaliolemise asendit...

Nii hale on endast, et nutt tuleb lausa peale. Eriti haledaks teeb asjaolu see, et mul oli plaan terve nädalavahetuse ehitada ja ma pole jaksanud isegi pahtlilabidat tõsta, tõsisest tööst rääkimata.

Lisaks on Täpike ka haige. Kuigi meil sama temperatuur, siis tema on seal juures palju erksam. Vahepeal hüppas hooga ringi, aga iga natukese aja tagant ronis siiki mulle kaissu. Pea tahtis padjal olla.

Mäerekord

Sel aastal on oodata eriti tormaka kasvuga linasid. minu arust on see üsna haruldane nähtus, et vastlapäeva ajal niiii palju lund on. Ja kasutasime selle töökaaslastega koheselt ära.

Kuulutan uhkusega, et mäerekordi võib nüüd minu nimele kirjutada. Ah et kuidas ma selle saavutasin? Teadupärast on minu sportlik vorm üsna nõrk.  Asjalood on nimelt sellised, et kui mul õnnestus juba mäe otsa saada, siis võis medali samahästi kui minu kaela riputada.
Mäe otsa saamine oli raske, aga edasi mängis kõik minu kasuks:

Esiteks oli mul autentne SALVO kelk, sellist tänapäeval enam naljalt ei leia. Ja fakt on see, et ükski teine jaemüügis pakutav kaasaegne analoog ei suuda võisteldada vana hea salvokaga. See tuhiseb kui tuul üle hangede jättes moodsamad vigurid kaugele selja taha.

No ja teiseks loomulikult minu kehakaal. Teadupärast on kelgutamisel väga oluline ka inerts, mis aga on otseses sõltuvuses liikuva objekti (st kelgutaja) massist. Ja mina olen teadupärast küllaltki kaalukas, mistõttu oli mul kidurate konkurentide ees eelis.

Ja  unustada ei saa loomulikult ka minu vanust. Endiselt hoian ma kiivalt kinni meie kollektiivi noorima ametniku staatusest. Ah, et kuidas vanus mõjutab? No ikka sellega, et mul on kõige vähem aega möödas sellest kui igatalviselt kelgumäel trenni tehti.

Vot see ongi minu edu saladus

Erakordselt kangekalene

Ma olen ajaloos kogunud kuulsust oma kangekaelsusega. Kord on kael üht, kord teistpidi kõver*. Täna olen ma aga superultraülikangekaelne. No kael on igat pidi kange. Lisaks sellele, et ma ei saa ei paremale ega vasakule vaadata, ei saa ma ka pead üles ega alla käänata.  Üldse on mu liikuvus piiratud. Isegi toolilt tõusmine on valuline protsess. Vigin ja vingumine saadab iga tegevust.
Hommikul ei jäänud palju puudu, et Mps oleks pidanud kõik kolm last üksi riidesse panema. Teel tööle tundsin kaelaga ära eranditult iga augu ja konaruse teel. Ja kõige keerulisem oli suurele maanteele sõitmine, mil tuli ju veenduda, et peateelt autosid ei tule. Tuli küll. Terve praamitäis.  Meie teeots on selline, et autode nägemiseks peab niikuinii peaaegu et pea seljataha käänama. No täna ma siis istusin teeotsas ja  muudkui ootasin, kuni tundus, et tükk aega pole enam ühtegi autot tulnud, siis võtsin kogu oma tahtejõu kokku ja veendusin, et ükski uimerdaja ei ole jäänud veel ripakile. Õnneks oli tee tühi ja rohkem ei tulnud mul kaela väänata.

Mis te arvate, kust siis selline kangekaelsus? See tabas mind täiesti ootamatult. Käisin hommikul duši all. Seejärel üritasin end kuivatada ja siis see juhtuski. Ei, ma ei kasutanud kuivaksväänamise meetodit (mis seletaks hästi kangekaelsuse teket). Vastupidi. Tupsutasin õrnalt rätikuga kaela (ja samal ajal neelatasin korra) kui järsku käis kaelast kohutav valu läbi ja nüüd käingi  ringi kui katkine puunukk. Täitsa rikkis.
Korra tekkis mõte, et jääks koju pikali. Aga esiteks oli voodisse pikali saamine väga valuline protsess ja teiseks on sealt püsti saamine veelgi valulisem. Seega jäi ära.

Apteegist sain mingit salvi pealemäärimiseks. Kas see ka aitab, seda ma ei tea, aga haiseb küll kohutavalt. Kui muu vastu ei aita, siis vähemalt nohu peaks eemale peletama. Lisaks mässisin suure salli ümber kaela. Ei tea, kas see ka aitab, aga vähemalt ei lase see mul meeltesegaduses peaga vehkima hakata.... Rohkem nagu lahase eest või nii.

Kui homseks kael terve pole, siis lasen selle kirurgiliselt eemaldada.


*Kuigi tegelikult ma ei ole statistikat teinud. Ma millegipärast kahtlen, et enamasti on kael üht pidi kõver.

Täna on küünlapäev. Vanarahvas ütles, et naised ei tohi sel päeval tööd teha ja võivad lahkeste mokalaata pidada ning punast veini juua.
Vanarahvas teab mis õige. Hakkan kohe pihta. Mitte veiniga, aga mittetöötegemisega.