Kannatamatu ilukilp

Aga täna kodu poole sõites nägin kuidas Milli ilukilp autost mööda kihutas - ilmselt ei kannatanud meie uimerdamist välja. Me ei tule ju kunagi otse koju. Iluliist üritas ka üks hetk meist lahku lüüa... Loodame, et järgmisena ei otsusta rattad või siis näiteks mootor oma teed minna...

Triikimine võib kahjustada teie tervist

Igatsugu asju keelatakse rasedatel teha. Miks ometi pole mõni sõltumatute ekspertide ühing öelnud, et rasedad ei tohi mitte mingil juhul triikida? Seda keeldu järgiks ma küll nurisemata!

Vihmakassid

Üleeile üritasime Laisikuga ilusa ilma puhul jalutama minna. Selleks ajaks kui ma oma ümara kogu uksest välja sain, tuli taevast valget vett alla. Läksime hoopis kohvikusse. Peale mõningast kohvikus istumist ning kokteilitamist vaatasime, et vihm on järele jäänud ja mõtlesime, et teeme uue katse jalutama minna. Selleks ajaks kui me tervisepargi lähistele jõudsime, kallas jälle nagu oavarrest. Mul tekkis küll kahtlus, et ilmataadil on miskine vandenõu meie jalutamise vastu. No eks me siis võtsime väikese šampuse ja ronisime viiendale korrusele. Jalutuskäik seegi.
Eile tegime siis kolmanda katse jalutama minna. Sel korral õnnestus meil päris pikk tiir teha ilma, et vihma oleks sadama hakanud. Aga see-eest tuli öösel selline äikesetorm, et no ikka oli! Kahtlustan, et see oli tagantjärele meie jalutuskäigu eest. Nii et põuased piirkonnad, kes te vaevlete veepuuduses, kutsuge mind ja Laisikut - me tuleme ja jalutame paar tiirukest ja uskuge mind, varsti on teil vett rohkem kui rubla eest.

Täna pole ma sammugi jalutanud, aga olen juba praegu kolm korda väsinum. See tuleb sellest, et olen päev otsa koristanud. Aga nüüd on korter (va Mpsi urgas) peaaegu et korras. Nüüd tuleb veel testida, et kas minus on alles nii palju jõudu, et peenramaale veereda ja viimased tikrid ära korjata või mitte...

Tugev tuul ja külm ilm ei suutnud hülgrahvast siiski merest eemal hoida. Tasuks sai ohtralt vahuseid laineid ja hea emotsiooni.
Nüüd aga on jälle ikaldus. No et mida oma vastleitud vabadusega peale hakata... Tuleb vist lõunauinakule panustada.

Kaeban

Mps häbematu läks Tartusse lustielu elama ja jättis minu üksi koju.

Arbuusidest

Inimene on teadupärast see, mida ta sööb. Mina toitun viimasel ajal peaasjalikult arbuusist. Väljanägemise järgi võiks arvata, et ma neelan pool arbuusi tervelt alla (ja teise poole topin tagumiku peale püksi). Vot selline vingerdav figuur on mul praegu. Aga arbuus on hea!

Sõuavad nagu segased vol 6

Möödunud nädalavahetusel sai siis kanuumatkal käidud. Ema küll hoiatas, et Umbusi soos pidid krokodillid elama, aga meid see väga ei morjendanud, sest me kanuutasime sel korral hoopis valdavalt Põltsamaa jõel. Seal teadupärast krokodille kohatud ei ole. Me ka ei kohanud.
Sõudsime taas nagu segased. Me olime Mpsiga juba kolmandat aastat ühes paatkonnas (minule on see kuues kanuuretk). Öeldakse küll, et paarid (või veel hullem abikaasad) ei tohiks ühes kanuus sõita, sest see ei too kunagi midagi head ja lõppeb 9 juhul 10-st riidu minekuga (kui mitte lahkuminekuga). Me vist Mpsiga tegime midagi valesti. No kuidagi ei läinud riidu. Isegi siis kui mootor jukerdas ja tüür oli katki. Minu arust saime taas üle ootuste hästi hakkama ja koostöö sujus imeliselt. Võimalik, et me lihtsalt olemegi osavad, aga võibolla andis oma panuse ka väike indiaanlane, kes paadis kaasa loksus ja aegajalt tüüri õigesse suunda togis. Kindlasti aga aitas teiste vigadest õppimine ja ohtra toore jõu kasutamine. Jõudu aga andsid omakorda rikkalikud söömaajad. Sel aastal oli toidulaud kohe eriti külluslik ja selle toidu najal oleks veel paar päeva saanud ringi tuuritada.
Ööbimiskoht oli meil taas üllatuslikult tsiviliseeritud. Isegi liiga. Küll neid kalamehi käis sealt öö jooksul ohtralt läbi. Ja sääsed va häbematud pirisejad ei hooliud üldse mu sääsetõrje käevõrust ega imetabasest sääsepeletajast (mul käib aktiivne erinevate sääsetõrjevahendite testimine, võibolla kunagi kirjutan pikemalt ka tulemustest). Aga hoolimata küttepuude vähesusest ning viletsast hakatusmaterjalidest õnnestus tulejumalal Sidil siiski uhke lõke üles saada nii et olemine oli täitsa hubane.
Kui matk läbi sai, siis tegime enne koju suundumist veel väikese kuketiiru ja vaatasime kas mõni kruusatee on ka ära asfalteeritud (ei olnud). Aga ühe uhke värvilise kuke saime siiski pildile (ja tuvastasime kolme kuke puudumise, kuid sellest pole hullu, sest ka negatiivne tulemus on tulemus).
Nüüd aga olen õnnelikult kodus tagasi ja mõtlen, et kas tasub matkakraami lahti pakkida või jätaks koti pakituks, sest niikuinii varsti jälle kusagile minek...