Kaua võib!

Ehh, õues sajab jälle laia lund. Aitab juba.

Umbrohi ei hävine

Hähh, lumi pole jõudnud veel erilist sulamise märki näitama hakatagi kui juba trügib umbrohi välja. Ohakas. Või noh, ohatis. Vanasti oli mul väga tihti ohatised. Siis järsku jäi enam kui aasta vahele ja polnud ühtegi näha. Kui siis välja lõi, siis muidugi suur ja uhke. Peale seda saabus veelgi pikem vaikus. Eilseks oli tiksunud kokku peaaegu kaks aastat ohatisevaba elu. See oli ilus elu. Eile said tikkeri taas ära nullida. Hommikul hakkas huul pungitama ja nüüd särabki seal suur ja võimas ohatis. Võeh.
Ohatisel on see viga, et ta teeb automaatselt kurvaks. Olen sellest vist varemgi kirjutanud. Minul nimelt tuleb ohatis pea alati ühe koha peale alumisele huulele. Alumine huul läheb paiste ja venib automaatselt töllakile. Sellise näoga ei saa lihtsalt rõõmus olla.

Umbrohi teadupärast ei hävine.

Tartu kiirvisiit

Aga mina käisin nädalavahetusel Tartus lauamänge mängimas. Mps sel korral kaasa ei tulnud, sest tema arvas, et lauamängud on kurjast. Minu suguvõsa seda arvamust ei jaganu ja nii sai päris palju mängitud. Oleks rohkemgi mänginud, aga kõht sai täis ja uni tuli peale.
Kinos käisin ka. Üle miljoni-triljoni aasta. Täitsa tore oli, ainult ekraan oli liiga lähedal. Ja filmil polnud ka viga. Olen seda filmi vist oma 4-5 erinevas versioonis näinud ja olin pisut skeptiline, kuidas nad selle mahuka raamatu kahe tunni sisse ära mahutavad, aga ülatavalt hästi said hakkama, ainult lõpp oli veidi kahtlane.
Aga nüüd peaks magama minema. Kell on küll alles pool kaheksa, aga uni on suurem kui elu.

Linnas

Käisin eile linnas ja veetsin arhiivis meeldivalt aega. Minu töö on viimasel ajal muutunud selliseks detektiivitööks - tuhni vanades paberites ning aja ammu kadunud inimeste jälgi. Ise-enesest isegi huvitav, aga võtab hirmsama aja ja kahjuks ei kao tavapärased tööülesanded selle pärast siis kuhugi.
Käisin ka vanaema juures nostalgia mõttes kärutädi putru söömas. Lapsepõlves oli see mu suur lemmik. Maitseb praegugi. Sõin kohe mitu portsu, nii et pidin endale pärast uued teksad ostma, sest vanadel ei lähe sellise "dieedi" jätkudes varsti enam nööp kinni.

Mis teed, mis teed, mis teed peaks minema...

Hmm, täna paistab olevat ilus ilm, klotsikese aku on laetud, kõht on kommi täis pugitud - nüüd ei tohiks küll miski takistada väikese jalutuskäigu tegemise osas. Läheks vaataks kuis kraavides voolavad veed.
Samasisuline plaan oli juba pühapäeval, aga siis vedas klotsike alt. Kes oleks võinud arvata, et kui pool aastat mp3 mängijat ei kasuta, et siis selle aku võib tühi olla...
Nii et ei mingeid takistusi....
Kui just väsimus jalapealt ei niida. Viimasel ajal on seda tihti juhtunud, et peale tööd jaksan hädavaevu veel diivanil vedeleda....

Aga mina tellisin endale postiga telliskivi. Vähemalt postiljon võis küll nii arvata, kui ta seda pisikest kirjakest üritas edutult postkasti toppida. Tegelikult tellisin kahe aasta fotod ära. Nüüd tuleb need kõik albumisse ka panna. See saab tore olema.... Pean blogi kõrvale võtma, meenutamaks, millal mis toimus.

Eile aga käisime linnas Jääääääre kontserdil. Väga mõnus oli  üle pika aja.

olen vist kassi alla neelanud

Ma ei saa seda jagamata jätta. Istun siin töölaua taga ja kõht teeb süstemaatiliselt imelikku häält. Selline hale mjäu ja mjäu iga natukese aja tagant - nagu oleks kassi alla neelanud.
Niipalju siis tänastest füsioloogilistest hädadest.