Lumest ja petlikest kadakatest

Käisime täna Mpsiga metsas jõulukuuske otsimas. Selle tegevuse jaoks peaks ikka ilgelt heas vormis olema. Mina kardetavasti seda pole. Minu uued parameedikupüksid kulusid marjaks ära, sest lund oli rohkem kui küll ja sadas kõik see aeg juurde. Sumpasime ühe puu juurest teise juurde ja käisime terve metsa läbi. Ja kas leidsime? No me leidsime ühe ilusa õige pikkuse kauni kahara võraga kuuse, mis lähemal vaatlemisel osutus siiski kadakaks. Ülejäänud kuused, mis ka lähedalt kuuskedeks osutusid, olid kas liiga pikad või liiga raadakad. Ühtegi ilusat enam-vähem õiges mõõdus kuuske ei leidnudki.

Metsast väljatulemise hetkeks olin sumpamisest nii väsinud, et koju jõudes keerasin magama ja magasin poolteist tundi ühte jutti. Nüüd kannatan klassikalise unepohmaka all.
Lund on meil ohtrasti, aga no Põhja-Eestiga ei tasu ilmselt väga võrrelda. Eile töölt koju sõites kuulasin raadiost kuidas kõik seal Pada- või Hädaorus on tunde vangis istunud ja autod on massiliselt teel kinni ja inimesed on ilma elektrita kodudes lõksus. Päris veider oli. Väinatammil oleks justkui suvi olnud. Tee oli nii puhas. Lumehelbekestki polnud ratta all.

Tormivangis

Tõeline raju ja burgaa. Hommikul ei saanud seetõttu õigel ajal kodust välja. Ainult mitte lumetorm vaid liivatorm oli takistuseks. Uneliiva täpsemalt. Tuul tuiskas silmad nii tihedalt uneliiva täis, et kuidagi ei õnnestunud voodist välja saada. Lõpuks lükkas Mps mu ikka voodist välja nii et tööle ma jõudsin. Aga natuke uneliiva on ikka veel silmas...

Veel jõuluõhna

Üritan siin jõulumeeleolu tekitada. Pnin jõulumuusika mängima ja küünlad põlema ja täitsin toa uimastavate jõuluaroomidega. Piparkoogid ja mandarin? Ei. Hoopis kummiliim ja värvihais. Mitte just traditsioonilised jõululõhnad, aga viivad samamoodi pilvedesse...

Ai Carramba

Mis oleks suurepärasem kui keset külma pakast suunduda päikese, karnevalide ja õnnelike kaevurite mandrile? Suurt ei midagi. Kes oleks muidugi osanud öelda, et seal päikese ja karnevalide maal niivõrd külm on. Vaesed kolme sule ja kuldse spreiga varustatud karnevalistid külmetasid kindlasti oma naba paigast ära. Õnneks olin mina hästi varustatud - mul oli müts peas. Muide, ananass pidi hea aura andma. Ilmselt seetõttu leiti ka, et ma olen kõige paslikum kandma kõige parima kostüümi auhinda. Ma olen tunnustuse eest muidugi üüratult tänulik.
Aga üleüldiselt oli taas üks tore pidu. Ja tulised road ning soe saun kompenseerisid ilusasti selle, mis ruumi temperatuuris vajaka jäi. Ja loomulikult oli vinge taas sõpru näha. Ja eriti rõõmustav oli see, et kõik olid enda kostümeerimisega vaeva näinud. Läbi ajaloo oli see vist esimene stiilipidu, kus kõik külalised stiilist kinni pidasid.

Saage tuttavaks: Banana Mama

Appi kitseke!

Kõigile, keda ma nädalavahetusel kohtasin, olen ma jõudunud juba seda lugu rääkida, aga teadaolevalt loeb seda blogi ka paar inimest, keda ma eile ei kohanud, nii et lugege.
Ei ole mingi saladus, et ma näen aegajalt öösiti luulusid. Ärkan ehmatades üles ja väidan, et seinal/laes/padja all on ämblikud/putukad/nälkjad/või kummikud. No mida iganes. Mps on sellega juba harjunud ja tunneb luulu kaugelt ära ning suudab mind kiiresti veenda, et mind ükski eelmainitud ohtudest ei ähvarda.
Ööl vastu reedet olla aga (Mpsi sõnul) juhtunud nii: Keset ööd olla ma üles karanud suuremas paanikas kui kunagi varem. Mpsil ei õnnestunud kuidagi mind veenda, et see on kõigest luulu. Meie vahel olla olnud umbes järgmine vestlus:
Mps: See on kõigest luulu!
Mina: Ei ole, vaata! (näitan sõrmega kardina poole)
Mps: Mis seal siis on? (arvestades minu paanika suurust olid seal ilmselt hiidämblike hordid)
Mina: KITSEKE!
Ja täpselt nii oligi. Voodi päitses kepsutas väike  vaksapikkune kitseke... Kas pole hirmus!?!

Jorupill

On päevi, mil kõik on hukas. Täna on üks selline. Ükski asi välja ei tule, miski pole nii nagu ma tahaks, tööl on üks jama teise küljes kinni, nõud on pesemata, tuju on vilets, enesetunne on niru, mulle ei meeldi see, mis mulle peeglist vastu vaatab ja ilge jonn on kallal. Isegi juuksed on jonni pärast sirged. Mul on Mpsist päris kahju. No et ta peab sellise jonnipulgaga maid jagama. Oleks vist mõistlik magama minna, aga ma kardan, et uni ka ei tuleks jonni pärast. Ja kui tuleb, siis  valet sorti uni. Vot selline optimist olen täna.

Uus taust

Olgugi, et kalendri järgi on veel sügis, aga aknast välja vaadates seda kuidagi väita ei saa. No ja seoses sellega arvasin, et oleks kohane ära vahetada ka blogi taustapilt. Värvilisi lehti pole ammu enam puudel. Kusjuures taustaks olev polaaruurija pilt on tehtud märtsi kuus, mis võiks juba peaaegu et kevad olla.