Hakkan vist haigeks jääma.
Muidu nagu ei saaks arugi, aga silmad on sellised... unised. Hommikul ma arvasingi, et nad on unised. A kui praeguseks ikka veel pole "uni" üle läinud, siis päris õige see ikka ei ole.
Muid kehalisi kaebusi pole. Ajaa, kurk on ka õhtuti pisut hell. Vaatasin peeglisse. Kärsailminguid veel pole.

Su aknad maaliksin kohe just seda värvi maaaaa....

Kardinapuu on laes :D
Liistud on suures osas maas!
Õhtul hakkan pintseldama ja värvin ära kõik uksed ja aknad ja muu säärase...
Varsti saab kapid ka sisse tõsta!
Ja külmiku.
Ja pliidi.
Siis saab piparkooke teha!

Murrangupunkt köögiremondis?

Juhhuuu!
Põrand on all!
Nüüd saab köögis tantsu lüüa. Suurt muud seal veel teha ei saa, sest vaja on veel liistud panna, uksed, akanraamid ja taburetid ära värvida, köögikapid paigaldada. Tööpind paigaldada. Tööpinna sisse kaks auku saagida. Kraanikauss ja kraan paigaldada. Enne vana kraan eemaldada. Kardinapuu paigaldada. Kardinad ka. Pliit ja külmkapp ja laud kööki tagasi transportida. Kõik asjad, mis said kappidest välja võetud tagasi paigutada. Pilt joonistada, see ära raamida ja seinale panna. Nagid tekitada ja need seinale panna. Tööpinna valgustid paigaldada. Kosmeetilised iluvead parandada ja ongi peaaegu valmis... Mis te arvate, kas enamuse neist võiks jõuludeks valmis saada?
(Kõike kindlasti mitte. Näiteks pildi osas on mul ainult see teada, kuhu ta tuleb, aga inspiratsioon ise pole veel külas käinud. Kui aga kellelgil on häid ideid, mis ühe köögipildi peal peaks olema, andku aga teada).

Ei midagi uut

Oi-oi. Keegi on toidu üle soolanud...
Mide, mul käivad päkapikud. Aga kuna mu sussid on endiselt auto pagasiruumis, siis vaesed päkad peavad otsima kohta, kuhu head ja paremat kokku kuhjata. Eile näiteks olid mandarinid võõraste susside sees. Aga küll ma juba teadsin, et mulle. Ma olen nii äraütlemata hea olnud ju. Nii et kui ma kusagil mõne võõra sussi sees kommi näen, siis teen lihtsa järelduse - päkapikk on aadressiga eksinud ja saak oli mõeldud tegelikult mulle.
Täna oli päkapikk oma kingituse hoopis ahju peitnud... Tegin ükspäev pitsat, ahjus võis juustu lõhna olla küll veel.

Kuldkalakeste püügiaeg on alanud

Sesamy kutsus ka mind fantaseerima teemal, et kui ma juhuslikult jääaugust kuldkalakese kätte saaks, siis mis ma talt välja pressiks. Ei tasu muidugi mainida, et jääd, millesse auku puurida, võib sellisel soojal sügisel ajal leida vaid külmkapist.

(Ehk siis lihtne ülesanne: pane kirja kolm (jõuluaegset) soovi ja palu ka kolmel blogisõbral neile vastata.)

Enne kui vastan pean siiski veidike kuldkala teemal sõna võtma.
Kuldkalade mälu on häbemata lühike. Teatavasti on see 3 sekundit (mõningatel optimistlikel andmetel ka 7 sekundit). Seega kui kalake anub härdalt, et lase mind vette, ma täidan kolm sinu soovi. Siis suure tõenäosusega on ta vettejõudmise ajaks oma lahke lubaduse juba ära unustanud ning ujub lihtsalt minema.

Seega peavad soovid varakult valmis mõeldud olema.

Kui ma veel noor ja ilus olin, siis olin ma kuldkalaga kohtumiseks ettevalmistatud. Esiteks olin ma veendunud, et mulle pole kolme soovi vajagi. Mulle oleks piisanud ühest. Teiseks oli see üks soov mul targu välja valitud. See oli lihtne - et kõik mu soovid täituksid.

Tõelise maailmaparandajana peaksin ma soovima maailmarahu, et näljad ja haigused kaoks ja maailm muutuks selliseks kauniks kohaks nagu vahitorni lehekülgedel kujutatakse, kus lambuke ja lõukoer käsikäes aasal mängiks.

Aga mina olen pisut egoistlikumat tüüpi maailmaparandaja ja sooviks selliseid väiksemaid, maisemaid ja reaalsemaid asjakesi:
1) sooviks, et see õnnetu köögiremont ükskord läbi saaks ning ma saaksin oma kodu uuesti korda teha. No et oleks hea ja ilus jõuluaeg.
2) sooviks, et kõik need jamad, mis siin tööl igapäevaselt välja ujuvad, laheneks imekombel lihtsalt ja valutult.
3) ja viimaks kõikse olulisem soov - et see soe ja mõnus õnnetunne, mida üks konkreetne isik suudab minus tekitada ei kaoks, hääbuks ega tuhmuks (mitte, et viimase 4 aasta jooksul oleks selliseid märke näha olnud, aga ma loodan, et järgmise 400 aasta jooksul ei ilmne kah!)

Hea meelega loeks ka teie kuldkalasoove Unistaja, Jupijumal ja Laisik

Käbe kärbes

Eile treeningus avanes järgmine koomilisepoolsem vaatepilt:
parasjagu oli kavas selline harjutus, kus kõik olid mattidel selili ja vehksid käte-jalgadega. Järsku avastasin, et minust pisut eemal põrandal on selili maas üks kärbes ja teeb täpselt sama harjutust. Ilmselt tahtis ka vormi saada.

Füüsilistest vajakajäämistest

Järjekordne päev hakkab õhtusse veerema. Enne kui ta seda teeb tuleb mul endal pisut mööda spordisaali ringi veereda. Iganädalane aeroobika. Iganädalane on muidugi selge liialdus. Üleeelmine nädal ma ei käinud, sest oli vaja torti süüa. Eelmisel nädalal läksin kohale küll, aga peale kahe sammu tegemist vajusin lörtsti nurka nagu millimallikas ja ei jaksanud kombitsatki liigutada. Valgusin hoopis koju.
Loodan, et täna olen paremas vormis ja jaksan mõne liigutuse ikka kaasa ka teha. Üldiselt olen ikka hale küll.
Selle hoogsa ja hüpleva osaga mul väga suuri probleeme ei ole. Kui just väga keerulisi kordinatsiooniharjutusi ei tehta, siis saan hakkama. Mis aga puutub vähegi suuremasse lihaste pingutusse, siis ilmnebki kurb tõsiasi, et minu puhul asendavad lihaseid makaronid. Keedetud.
Mäletan, et kooli ajal võisin päris uhkelt neid kõhulihaseid teha vihtuda. Nüüd on juba mõne kergituse peale võhm väljas... Käte lihased on veel haledamad. Kätekõverdusi näiteks jaksan teha täpselt pool (ehk siis alla).
Kõige hullemad on minu arvates siiski venitusharjutused. No tehke mis tahate, ma lihtsalt ei paindu nii palju kui nad tahavad. Pole kunagi paindunud.

Aga sellegipoolest käin ma seal. Isegi kui enne trenni laiskus peale tuleb, siis pärast on hea olla (kui just millimallikaniseerunud pole). Ja nii võib juhtuda, et pika treeningu tulemusena suudan ma hooaja lõpuks juba terve (kujutage ette) kätekõverduse teha.

Elagu sprot!