Hullud mõtted

Täna hommikul tabas mind täiesti ennekuulmatu ja lausa ulmeliste sugemetega kinnisidee. Otsustasin oma juuksed ära kammida. Aega võttis aga asja sai ja lausa oma veerand tundi võis näha haruldast vaatepilti - kammitud ja siledat Pillekest. Õnneks minu juuste iseregulatsioon taastas kiiresti algse oleku. Et paremini mõista lisan graafilise seletuse muundumisprotsessist. Iga järgneva pildi vaheline intervall on umbes 15 minutit.
Joonis nr 1
1 - Pille enne saatuslikku otsust
2 - (15 minutit hullust mõttest) Hetk peale juuste kammimist. Kes see veel on?
3 - (30 minuti pärast) Hakkab nagu Pille moodi minema juba
4 - Esialgne seisund on taastunud (45 minutit)

Kõige magusamad maasikad on maailma lõpus

Milleks inimesele jalad, kui on olemas ratastega toolid! Oma nädalase tööstaaži jooksul olen nii palju tooliga ühest toa servast teise kihutanud, et põrandasse on kulunud sügav kraav. Tekkis hirm, et minu õnnetud jalakesed kärbuvad-närbuvad vähesest kasutamisest hoopitükkis ära ja ma kasvangi tooliga üheks (ja seda kõigest nädalase ringirallitamise käigus, mis saab siis kui ma siin aasta või enamgi peaks töötama). Et sellist koletut juhtumist välistada otsustasin oma tudisevad jalakesed kõhu alt välja tõmmata ja maailma lõppu matkata. Parajalt pikk teekond käimist unustavatele koibadele.

Ma ei olnud Maailma lõpus juba aastaid käinud. Nooruses vahel ikka eksisin sinna ära. Kas te teadsite, et kõige suuremad, tumepunasemad ja magusamad metsmaasikad kasvavad just maailma lõpus? Ja neid oli seal nii palju nagu "Nukitsamehe" filmis, ainult lolle kolle polnud kusagil näha. Nende asemel olid targad lambad, kes üritasid võimalikult jääkarude moodi välja näha. Ma ei tea, mis oli nende maskeeringu eesmärgiks, aga mind petsid nad küll ära. Võite uskuda, et ma olin teataval määral üllatunud, kui ma end ootamatult keset jääkarukarja leidsin.
Aga nii uskumatult mõnus oli seista jalgupidi servakoses ja vaadata kuidas maailm järsku ära lõppeb.

Tean tean, see pole tegelikult mingi õige maailmalõpp, sest ainult ühes kindlas suunas vaadates ja kõike muud jäärapäiselt ignoreerides võib seal tekkida tunne, et ongi vaid meri ja tühjus teiselpool silmapiiri, kus ilmselgelt maailma ümbritsev meri kosena alla langeb. A mis teha kui mul kodu lähedal lõplikumaid maailma lõppe pole ja õnneks olen ma reaalsuse ignoreerimises tugev :DPildil on näha Pillet servakosel seismas.

Sellist nägu olengi

Kui sõnadest jääb puudu

Elust külmkapis

Huvitav, kas see, kes paigutas minu kabinetti konditsioneeri asemel külmutusseadme, tegi seda kogemata või täiesti teadlikult eesmärgiga säilitada mind igavesti noorena?

Kas ma olen juba kiidelnud et mul on suur kabinet, kus ma saan oma tooliga vabalt ringi sõita ja tagaruumis on mullivann?

Minu teine tööpäev...

...hakkab lõpule jõudma. Tänan küsimast, mul läheb hästi. Mul on maja kaart (homme võtan igaks juhuks kompassi ka kaasa) ja ma juba täiesti vabalt suudan kohvitoani orjenteeruda. Täna sain isegi teada palju ma palka hakkan saama. Selline väheoluline asi iseenesest. Terve tänase päeva olen harjutanud peegli ees kuidas teha nägu, et ma tean kõike ja olen äärmiselt pädev teemavaldkondades, millest ma veel midagi ei tea. Lisaks olen harjutanud kuidas suunata kõiki inimesi kusagile mujale. Näete, õpin usinalt töötama.

Töövõtuleping nr 5 (täiendatud ja parandatud versioon)

Nädalavahetusel toimus orjanduslikus lõnas suur pidu ja pillerkaar. Kokkuvõte:

• Triinuke sai väga vanaks. Tema vanuses pole pidude pidamine enam nii lihtne, aga see-eest määratu kogemuste pagas, mis nende paljude aastatega on kogunenud aitab kindlustada peo kordaminekut.
• Kultuurilise programmi käigus selgus, et nii mõnigi meie noortest neidudest oli valinud vale elukutse ja alates sellest sügisest asuvad nad tööle autotibidena - kiirete autode kõrval poseerimine tuli meil nimelt imeliselt välja.
• Mina tegin edukalt läbi sahajuhi kursused ja alates tänasest võin ma b- kategooria autojuhilubade kõrvale lisada ka saha parema hoova operaatori tunistuse, mis mulle kui eeskujulikule sahajuhile väljastati. Vasaku hoova käsitlemise eest hakkab hoolt kandma kvalifitseeritud vasaku hoova operaator - unistaja. Nii et kui te tuleval talvel näete vahtralehega sahka kus istuvad sees kaks tibinat, siis jah, need olemegi meie.
  
• Talurahvamuuseumis ahnitsesin ma endale kogu energiasambast tuleneva energia (arvake miks ma muidu hommikuni nii erk ja ärgas olin). Teistele jäid paljad riismed.
  
• Suitsusaunas suitsutasime end ka. Ja ujusime tiigis, millel põhja all polnud - kontrollisime järgi. Sukeldusin. Hiinas tulin ühes väikeses riisiistanduses pinnale.
• Süüa sai nii nagu sel aastal rohkem süüa ei antaks ja nende varudega peaks kuni jõuludeni vastu pidama. Saaks hakkama vist küll.
• Kohalik laulupidu näitas koolinoorte omale iga kell silmad ette. Lõõritati kuni hommikuni (hommikupoole läks see lõõritamine küll rohkem kraaksumiseks üle). Päike säras kõrgel taevas kui viimast korda "Vanaisa kella" lauldi.
• Parimad leidsid magamisekoha heinasaadus - päike põletas nina ära, aga sipelgad hammustasid ainult natuke.
• Hommikul sai ka nii palju süüa, et sellega oleks võinud vabalt Aafrika näljahäda igaveseks lõpetada
  
• Naiste WC-s oli pidevalt järjekord. See pole muidugi miski uudis. See on karm tõde.
  
• Hommikused vaatlusandmed näitasid, et Man ikkagi rannavalvesse ei sobiks. Samas leiti näiteks Sandra täiesti paslik sellele ametikohale olevat. Ainult ta keeldus millegipärast uppujaid päästma. See vist ei tule rannavalvuri ametikohale kasuks või mis teie arvate?
• Aga kas te seda ikka teate, et istekohti autos jagatakse pindalapõhiselt. Minul on selles vallas teatavaid eeliseid.
• Sääsed olid seal suitsiidsed ja kippusid minult verd imema, kas nad siis ei tea, et vereimejate palk on surm???
  

No päris kõike ei jõua ette ka lugeda aga unistaja kirjutab ka sellest üritusest ja tema on teadagi kirjaoskajam kui mina. Aga jah, ilmselt on see viimane suurüritus mis sellises rõõmsas meeleolus läheb. Kui meie suured plaanid järgmiseks nädalavahetuseks täide saavad, siis ilmselt 8 inimest üksteisega enam ei räägi.