Kuulge, täna on juba selline ilm, et võiks täitsa elada. Ma nägin päikest! See hall tatt, mis tavaliselt akna tagant vastu vaatab, on igati demoraliseeriv ja roiutav. Tundsin lausa füüsiliselt kuidas muutun zombiks. Ühel hommikul panin pluusi pahupidi selga ja märkasin seda alles õhtul kodus. Tore on ka see, et ükski töökaaslane ei märganud*, kuigi käisin hommikust õhtuni ühelt koosolekult teisele. Huvitav, kas nad oleks märganud, kui ma oleks üldse pluusi selga panna unustanud.
Tore nali on see, et järgmisel päeval panin hommikuhämaruses aluspüksid pahupidi jalga. Seda ka keegi ei märganud :P
* või siiski märkas, aga otsustas mulle mitte öelda, ja itsitas vaikselt nurgas.
Esiteks: pahupidi särk päev otsa seljas tähendab suurt raha (mu vanavanaema ütles nõnda). Teiseks: saada pahupidi aluspükste asjus teiste poolt ära märgitud kõlab nurjatult, seega kui midagi ei öeldud on kõik parimas korras.
VastaKustutaKümmekond aastat tagasi varahommikusele Soome praamile kiirustades pimedas riietudes, et koduseid mitte häirida, avastasin alles laeva vetsus, et number kahte oleks võinud teha ka alukaid jalast võtmata, aga number ühte mitte kuidagi. Püksiauk oli seal tuharate kandis, noh! :)
VastaKustuta