Käisime lastega väikesel veekeskuse puhkusel. Minu jaoks tähendas see taas paari tundi lastebasseini serval rätikuga valves olemist. Tirtsule nimelt meeldib küll vees sulistada, aga ta ei armasta kui nägu märjaks saab. Ehk siis iga kord kui ta liumäest alla lasi, siis nõudis ta valjuhäälselt rätikut. Muu osa veepargist talle meeldis. Eriti paistis meeldivat suhtlemise osa. Ta on nimelt Täpikesega sama tüüpi - suur suhtleja. Tõruke on meil selline, kes võõraid inimesi pigem pelgab ja on valmis stressivabalt suhtlema vaid oma heade sõpradega. Täpike ja Tirts on aga sellised, kes suudavad igal pool kiiresti suhteid luua, võõraste lastega mängida ja isegi täiskasvanutele midagi vastu seletada. Sel korral ei seganud Tirtsu ka see, et tema uued "sõbrad" temast sõnagi aru ei saanud. Üks oli minu meelest soomlane ja teised kohe kindlasti venelased.
Lastele muidugi veekeskus meeldis. Kunagi oleks mulle ka meeldinud. See polnudki nii ammu kui ma nautisin igatsugu ekstreemsusi, lõbustusparke ja veekeskuste atraktsioone - mida kiirem ja pöörasem, seda parem. Nüüd ma ei taha isegi mõelda millegi sellise peale. Kardan kõrgust, kiirust, sügavust ja tiirlemist-pöörlemist. Iga kord kui mingist torust liugu lasen kujutan ette kuidas ma kurvis suurest inertsist välja lendan. Süda läheb pahaks juba kiikumisele mõeldes. Ja kui ma siis end kokku võtan ja ikka vanast rasvast midagi hullu teen, siis pärast kahetsen seda koheselt. Sel korral olin tagasihoidlik - lasin ainult ühest liumäest alla - sellest, mis oli lastebasseinis. Sellest täiesti piisas mulle. Kui oleks vaid keegi veel rätikuba basseiniserval oodanud ja mu näo ära kuivatanud.
Bookingu kaudu võtsime endale majakese ka. See oli huvitav kogemus. Mps valis asukoha järgi ühe. Võimalikult veekeskuse lähedal. Seal oli valida odavamat ja kallimat varianti. Võtsime kallima, sest tundus, et seal oli rohkem ruumi ja mugavusi. Kui hakkasime kohale jõudma, helistasin omanikule ja uurisin, et kuidas sisse saame. Omanik seepeale teatas, et ta tahtiski just helistada, et meie korteris on "avarii" ja et ta saab pakkuda meile majutust teises linna otsas või siis ikkagi samas majas seda väiksemat. Kuna meie jaoks oli asukoht oluline (ja olime peaaegu kohal), siis nõustusime sellega (mingit juttu hinnavahe kinni maksmisest ei räägitud).
Ise-enesest polnud korteri suurusel midagi häda ja kunagi oli see ehk päris kena koht olnud, aga tänaseks oli oi oi kui kulunud - põrandaliistud olid lahti, vannitoa lagi hallitas, automaatne kraan oli pritsimisrežimil, nii et käsi pestes sai naba ka alati pestud. Pliidi juurest olid lülitid ära sulanud, kardinad seisid ees ausõna peale ja diivan oli ilmselgelt elanud pika ja seiklusrohke elu, mida tõendasid mitmed rebendid, armid ja haavad. WC- ust lukustada ei saanud ja üldse oli kõik pisut kulunud ja väsinud. Eriti huvitav oli üks ilma lingita pisike ruum tooliga. Ei teagi, mis selle eesmärk olla võis. Igal juhul oli tegu paraja urkaga. Õnneks enam-vähem puhas ja voodid olid täitsa mugavad. Minusugune, kelle selg kergelt haigeks jääb, hindab seda kõrgelt (ja kujutage ette, kunagi käisin matkamas nii, et mul polnud midagi peale magamiskoti kaasas ja võisin vabalt kõval põrandal magada).
Kui juba urkasse sattunud, siis käitusime ka vastavalt - õpetasime lapsi raha (loe küpsiste) peale kaarte mängima.
Meenusid taas õndsad ajad oma lapsepõlvest, kus sai nõrkemiseni kogu perega raha peale kaarte taotud. Mängisime 31-te. Selle mängu õpetasid meile väliseestlastest sugulased Kandadast ja hiljem ei möödunud ühtegi pidu, kus seda poleks mängitud.
Ja ometigi ei suutnud ma reegleid meenutada. Helistasin siis emale ja isale ja nad ei suutnud isegi mängu meenutada. Õnneks õeraasul on vähe parem mälu ja kui talle helistasin, siis luges ta mulle ilusasti ladusalt kõik reeglid ette.
Ajaloo annaalide tarbeks toon need reeglid siingi välja:
kaardimäng "31"
Mängitakse täispakiga (v.a jokkerid) ja eesmärk on saada võimalikult palju punkte (ideaalis 31). Igale mängijale jagatakse kolm kaarti ja ülejäänud kaardid asetatakse laua keskele. Üks kaart keeratakse ümber. Mängijad tõmbavad kordamööda kaardipakist või maast kaardi ja soovi korral vahetavad selle käest ühe kaardiga (mis läheb maha nägu ülespidi). Vahetamist alustab jagajast järgmine isik ja jagamise kord liigub koguaeg järgmisele isikule edasi. Väga oluline on, et jagaja laseks oma tagumisel naabril ka kaardipakki tõsta, sest kui rahad mängus, ei saa ju mingit sohkjagamist olla.
Punkte arvestatakse vaid ühe masti kohta - näokaardid on väärt 10 punkti, ässad 11 ja nummerdatud kaardid vastavalt numbrile. Ainus erand on see, kui sul on käes eri mastidest 3 sama numbri või pildiga kaarti, siis selle väärtus on 30 (isegi siis kui sul on kolm ässa või kolm kahte).
Kui mängijal on vähemalt 17 punkti, võib ta oma käigu ajal kaardi vahetamise asemel koputada. See annab märku, et ringi lõpp paistab. Ülejäänud saavad teha veel ühe vahetuse ja siis on aeg kaardid lauda visata ja punktid kokku lugeda.
Kellel on ringi lõpus kõige vähem punkte, kaotab ringi ja maksab ühe oma kolmest rahast "panka". Kui kõik rahad on otsas, ei ole lootus veel automaatselt kadunud - edasi saab mängida nn vallavaesena veel kuni järgmise kaotuseni. Küll on neid olukordi, kus vallavaesena on mäng võidetud. Kui aga vallavaesena kaotada, siis kukud mängust välja ja ülejäänud laulavad sulle haledal häälel:
"On kui närtsind lilleke, on kui närtsind lilleke, on kui närtsind lilleke ja lepalehe moodi!" Seda originaalreeglites ilmselt polnud, aga meie peres kujunes see kohustuslikuks osaks.
Ahjaa, üks oluline osa veel - kui sul õnnestub saada 31 punkti, võid kohe kaardid letti lüüa ja kõik ülejäänud maksavad!
Võidab see, kes jääb viimasena mängu ja saab kogu raha omale. Meie peres oli ikka nii, et kes võitis, sai minna ja võiduraha eest kõigile šokolaadi osta.
Võibolla kusagil mujal mängiti mingite teiste reeglitega, aga meie peres oli igatahes nii! Kinnitan, et tegu on hea lihtsa ja lõbusa mänguga.
