Kui glamuurne oled sina?

Nägin täna unes, et kohtasin kunagist klassivenda, kes ilma keerutamata ütles, et ma olla muutunud ja võrreldes kooliajaga 30% vähem glamuurne.

Haa. Minu iseloomustamiseks võis kooli ajal kasutada igasuguseid sõnu, aga glamuurne nüüd vaevalt nende hulka oleks kuulunud. Ei olnud ma kooli ajal glamuurne ega ole seda kindlasti ka praegu.

Palusin AI-l teha endast võimalikult glamuurne versioon ja siis 30% vähem glamuurne versioon. No ikka selleks, et kujutada ette, mis minuga siis viimase ca 25 aastaga juhtunud on. Vaadake, asi on selles, et kuigi ma olin omal ajal matemaatikas kibe käsi, siis glamuuriprotsentide arvutamises olen endiselt nõrk. Aga AI on sellistes küsimustes väga tugev.
Nii valmisidki minust 100% glamuurne

 ja 70% glamuurne pilt:

Mulle tundub, et 30% vähem glamuurne ongi lihtsalt pisut vanem. Sellisel juhul võin vabalt olla vähem glamuurne. Olgem ausad, ma ei ole enam gümnasistineiu.

Kui ma aga juba chatGPT-ga lobisema kukkusin, siis palusin tal koostada ka glamuuriskaala ja hinnata, et mis on minu glamuuriprotsent. AI arvates võiks mu glamuuritase jääda umbes 38–46% kanti – see tähendab: väga ehtne, enesekindel ja ajatu, ilma suurema pingutuseta. Aga kui on pidu, vajadust või tuju, saaks tõsta end vabalt 80+ peale. Nojah, chatGPT ongi üks igavene pugeja. Ma hindaks oma glamuuritaset pigem koduse kartulikoorija tasemele  ja üldse ei kurvasta selle pärast. Minu jaoks pole see väline sära kunagi esmatähtis olnud. Mulle meeldib mõelda, et toon valgus ruumi puhtalt oma glamuuritu isiksusega.

Aga kui juba jutuks läks, siis kui glamuursed olete Teie? Siin on AI koostatud Glamuuriskaala:

0–10% Kodune kartulikoorija – dressid, plekiline lemmiksärk, juuksed peavad pesemata vähemalt homseni vastu (vist). Aga hinges kuninganna.

11–30% Õpetajate toas tagasihoidlikult särav – stiilsed prillid, sall sobib kingadega, keegi mainib „sul on täna mingi sära“.

31–50% Puhkusepuhang – juuksuris just käidud, seljas midagi, mis pole määrdunud ja isegi mõni ehteke külge riputatud.

51–70% Kultuurisündmuse klassika – väike must kleit, huulepulk, „kas sa oled midagi uut teinud?“ küsimused tulevad.

71–90% Punase vaiba vääriline – professionaalne soeng, ehe säde silmis, inimesed annavad sulle automaatselt teed.

91–100% Oscari-õhtu ikoon – glamuur kiirgab seest ja väljast, isegi valgus kohandub su järgi, paparatsod tagumikul.

Muide, pugejAI pakkus lahkelt, et võib minu eest ise blogipostituse valmis kirjutada, (millest ma lahkelt keeldusin). Isegi kui ta kirjutaks hulga paremini ja vaimukamalt, siis mis mõte sellel blogil siin oleks kui selle kirjutaks valmis tehisaru. Kuhu jääks minu jumalik tulesäde ja iseloomulikud kirjavead?  Ilmselt kaoks selle peale mu viimasedki lugejad (või veel hullem, neid tuleks karjaga juurde). 

Söönud, aga ikka näljane!

Oh, selles nädalavahetuses oli alles kuhjaga muusikat. Laupäeval tegin vallavanema näo pähe ja käisin Juu Jääbi vestivalil. Ma küll täpselt ei kujuta ette kuidas minu kenast priskest palest annaks vallavanema kiitsakat sihverplaati vormida (või noh, minu omast saaks ilmselt lausa kaks tükki kokku panna), aga see mind ei takistanud. Oli tore. Ma igapäevaselt just džässi ei kuula ja raadiost ei viitsiks vist ka kuulata, aga kohapeal oli küll väga mõnus ja nauditav olemine. Kui ainult poolt aega ei oleks pidanud Tirtsu sabas ringi sörkima. Tal oli igav ja siis ta üritas kõigiga sotsialiseeruda. Aga ei, polnud hullu, vähemalt ei läinud ta seekord lava ees teise lapsega kaklema, nagu möödunud korral.

Pühapäeval aga sai lausa maratonkontserdil käidud. Ajendatuna viimasest Jääääre kontserdist sai vaene Mps fakti ette pandud, et ta peab kõikide 5-10 lemmikut Jääääre repertuaarist ette laulma. Mpsilt ei küsinud keegi, et mis ta sellest arvab. Nutab ja laulab. Lauliski. Aga mulle tundub, et väga ei nutnud, vastupidi, nautis samuti oma kontserti. Ja miks ta poleks pidanudki. Kari kauneid naisi koondas kogu oma tähelepanu talle ja sai teine särada nagu päike. Nii et laulis mitu tundi nagu linnuke oksal! Vahepeal võttis nokatäie teed ja laulis aga edasi.
Lisaks oli ütlemata mõnus istuda meeldivas seltskonnas terrassil, rääkida naljajuttu, maitsta head paremat ja rüübata kõrvale meelepärast jooki (vahemikus vanaema retsepti järgi tehtud teest kuni kohapeal valmis sheigitud kokteilideni). Isegi ilm meenutas juba natuke suve.

Oli väga tore, aga juba ootan järgmist üritust! Esimene soovilugu on Mpsile juba saadetud... saab harjutama hakata.

Laulud nüüd lähevad...

Nonii, laulupeol käidud nagu naksti. Oli see vast omamoodi kogemus. Ei olnud see mul ju mitte esimene pidu, kus käia, aga selletaolist pole küll enne käinud. Eelkõige oli erakordsus tingitud ilmataadi krutskitest. Aga las ma räägin lähemalt kuidas asjad olid. Ettevalmistustest ja pakkimisest ma juba kirjutasin, aga alustame siis väljasõidu hommikust.

04.07.2025

Hommikul enne kukke ja koitu võttis buss mind peaaegu värava eest peale ja algaski sõit pealinna poole. Viisime asjad koolimajja ära ja suundusime lauluväljakule, kus käisid proovid. Ilma mõttes polnud reedene proovipäev  isegi kõige hullem. Külm ja tuuline ju oli ja kuna ma ei olnud endale eriti midagi kaasa pakkinud (sest kolmeks päevaks, millest kaks veedad rahvariietes, ei ole ju midagi vaja), siis lõpuks hakkas päris jahe. Teised istusid jopedes, mina suvekleidi ja õhukese jakiga. 
Õnneks olin enamasti laulukaare all tihedalt teiste vahele pressitud, nii et pidasin vastu. Seal kaare all sai sundasendis seistud oma kolm tundi järjest, pärast  kui oli vaja trepist alla tulla, oli päris keerukas - jalad ei tahtnud hästi liikuda, selg oli haige, kael kange. Aga laulda oli tore. Suur koor (ja segakoore oli palju!) on ikka võimas värk. No ja kui veel ühendkoor lavale pressis, siis oli kohe ekstra uhke. Ja tuletan meelde, et jutt on alles proovist.

Proov kestis päris kaua ja õhtul koolimajas tundsin, et olin ikkagi külma saanud ja käisin velskri juurest profülaktilist rohtu küsimas. Oli abiks küll. 

Valisin seekord koolimajas ööbimise, et olla koos kooriga - ühtsem tunne. Mäletasin vanast ajast võimlas magamist, ruumikitsikust ja muid "rõõme". Sel korral oli meil laialt ruumi. Ainus koht, kus oli kitsas, oli minu kummimadrats. Tõmbasin ühe lastelt telgist ära ja minu üllatuseks oli tegu keskmisest kitsama madratsiga, kus oli ruumi täpselt nii palju, et pulksirgelt käed kõrval magada sai. Lisaks oli madrats kõrge ja kumer, nii et koguaeg kartsin, et veeren maha. Õnneks siiski ei veerenud ja natuke isegi magasin, kuigi unes nägin igasuguseid imelikke asju.

05.07.2025

Eks seda oli teada, et laupäeval ilm vesiseks kisub. Ostsin endale selleks tarbeks isegi hingehinnaga vihmamantli. Kui aga saabus aeg rongkäigu kogunemiskohta liikuma hakata, võttis vihm alles korralikult tuurid üles. Otsustasime, et päris kogu teed jala ei lähe. Hüppasime esimese bussi peale ja sõitsime kaks peatusevahet edasi. Seejärel käis kõva käsklus üle bussi: "Muhulased välja!" ja nii me sealt välja trügisimegi. Siinkohal olgu etteruttavalt öeldud, et ülejäänud lauljad, kes bussist ei väljunud, jõudsid kogunemiskohta kuivemana ja veidi varem kui meie.

Meie jalutasime aga järgmisesse peatusesse ning hüppasime sealt uue bussi peale. Sõitsime jälle paar peatusevahet edasi, kui selgus, et buss ei lähe päris selles suunas, kuhu meie grupijuht arvas. "Mis Kosmos!?! Laske meid maha!" hüüatas pealik ja taas jätkasime oma teed jalgsi. Kui kohale jõudsime tundsin end kui kasvuhoones - kilekeebi all oli palav ja niiske. Jõudsin järeldusele, et tervet rongkäiku ma sellises troopilises õhkkonnas veeta ei taha. See tähendab, et rongkäigu veetsin ilma keebita vihmasajus. Ei mingit alalhoiuinstinkti. Publikust jooksis üks proua mulle järele ja pakkus keepi aga ma keeldusin lahkelt (mul oli ju oma kullahinnaline keep kotis). Lisaks kasvuhoonestumise vältimisele tahtsin ju, et minu ilusad rahvariided ka välja paistaks. Omaette küsimus muidugi on, kui ilus ma seal läbivettinuna välja nägin. Pigem nagu mingist õudusfilmist. Mul on selle kohta fototõend. Ma tükk aega mõtlesin, et kelle moodi ma seal välja näen, ja lõpuks mõtlesin välja!

Vihma kallas kui oavarrest, aga ega meil polnud sest suurt midagi - tuju oli ülev ja sai aga voolavas vees ringi kepsutatud ning hõisatud. Ja kuigi eelneval pildil on mul tõeline kannatajanägu ees, siis tegelikult nautisin rongkäiku väga. Väga lõbus ja natuke uhke tunne oli seal marssida. Ja minu arvates läks see rongkäik sel korral veelgi kiiremini kui varem ja seisakuid oli vähem (kui jätta kõrvale see 2 tundi alguses, mis tuli ühe koha peal vihmas starti oodata. 

Keskmisest niiskema rongkäigu tulemus oli muidugi see, et ma olin tanuper**st nabani märg ja siis jälle põlvist varbaotsani. Siilik pidas nii hästi vett, et tagument oli igatahes kuiv. Ja tundus, et põlle olin ma ka mingist kummiriidest teinud - isegi põlle alumine külg jäi kuivaks. 

Hoolimata üksikutest kuivadest kohtadest oli valdav osa minust väga vettinud ja olles lauluväljakule jõudnud oli laulupeo alguseni üle 3 tunni aega. Kõik oli märg ja mudane ja polnud kohta kuhu istudagi. Ainult supilaua taha. See väike istumine tehtud (söömine oli iseenesest väga hästi organiseeritud ja supikonveier toimis väga efektiivselt), otsustas valdav osa meie koorist koolimajja tagasi pöörduda ja laulupidu telekast edasi vaadata. Mina koos nendega.

Esimese asjana sai riided ronimisseinale kuivama riputatud. No ikka selleks, et järgmisel päeval oleks midagi selga panna. Olukord oli trööstitu - kõik, mis vähegi sai värvi anda, oli seda ka teinud. Minul näiteks jooksis rahvariidesärgil ilus must jutt ümber kõhu - rihm oli värvi andnud. Ka põlle punased detailid olid lekkinud ja siia-sinna roosasid laike jätnud. Pätid tõmbasid krussi ja olid kaetud ühtlase mudakihiga. 

Muidu aga istusime õpetajate toas, jõime teed/kohvi ja nautisime kontserti kuivast kohast. Tõsi, veidike jäi kripeldama, et ise kaare all ei olnud, aga sel korral sai mõistus tunnetest jagu ja vähemalt ei külmetanud liialt.

06.07.2025

Hommik algas riiete korrastamisega - oli vaja särk sirgeks ja kuivaks triikida, seelikule jälle voldid sisse pressida, tanu (käte kuivatamise) fööni all kuivaks tuulutada ja kogu telklaager kokku panna. Lahkusime koolimajast varakult. Eelkõige seetõttu, et jõuda võimalikult varakult bussiparklasse, et saada hea koht, mis võimaldaks õhtul õigel ajal minema saada, et praamile jõuda. Seega olime juba ühe paiku lauluväljakul. Samas lavale läksime alles peale seitset. Võite nüüd ette kujutada, kui väsitav oli vihmas ja poris ootamine. 

Aga olime vaprad ja pidasime vastu, kõik selle nimel, et laulukaare all koos tuhandete teiste samasugustega ühiselt laulda. Oli ootamist väärt! Laulukaare all on ikka hoopis teine tera laulda. Olgugi, et tihedalt kokku pressitud, märg ja väsinud, aga tunne on ikkagi imeline. Lõpuks laulsime isegi päikese välja!

Muide, leidsin end laulukaare alt üles ka (otsi end ka üles: SIIT):

Kui laulud lauldud ja pidu läbi, tormasime bussi, et kodu poole kihutada. Jõudsime ilusasti praamile ja vot seal läks pidu tõelise hooga edasi. Terve praamitäis rahvast laulis üldtuntud laule ja see jätkus bussiski kuni minu koduväravani (ja ilmselt ka edasi, aga sellest ei tea ma midagi). See oli tore. Ma tegelikult ei ole päris akadeemilise koorilaulu tüüpi tegelane. Ei tunne ma õieti nooti ega pea liiga hästi viisi, aga vot selline "lõkke ääres laulmine", see on mulle alati sobinud ja seda naudin kõige enam. 

Igatahes kui ma siis öösel peale kella üht läbi hämara metsa kodu poole tatsasin ja laulda ümisesin, tõdesin, et hoolimata raskustest ja ilmataadi kiusust oli ikkagi väga äge nädalavahetus ja kolme aasta pärast tahaks taas kaare all koos ülejäänud laulupeolistega laulda. 

Eks me näe, mis saab. Meie praegune dirigent lõpetab meiega ära ja uut veel ei ole. Aga olgem positiivsed, küll me kellegi leiame ja ehk õnnestub ka tulevikus laulupeole saada.

Lõpetuseks, üritasin meenutada, et mitmel laulupeol ma õigupoolest käinud olen. Siit tuleb loetelu üldlaulupidudest (igasuguseid gaudeamuseid ja piirkondlikke laulupidusid ma hetkel ei arvesta)

1994 - minu esimene laulupidu. Laulsin toona Kuressaare Gümnaasiumi Tütarlastekooris ja osalesime lastekooridena. Lauludest mäletan "Leivalõhnalist" ja "Buratiino laule". Peost väga palju  ei mäleta. Ainult unustamatuid käimlaid. Võeh.

1999 - Saaremaa Ühisgümnaasiumi Segakooriga - mäletan eelkõige ekslemist ühistranspordiga. Siis sain ka oma esimesed rahvariided.

2004 - laulupeost ei tea ma midagi - ei laulnud vist parasjagu üheski kooris.

2009 - käisin laulupeol parasiidina - tassisin rongkäigus Orissaare Brassi silti. Ei laulnud, tantsinud ega puhunud pilli. Sellest kirjutasin siin.

2014 - pidin pealtvaatajaks minema, aga lapsed jäid haigeks, olime kodus. Kirjutasin siin.

2019 - osalesin Muhu Põrandaaluse Naiskooriga. Osalesime valikkooride hulgas. Ootasin parajasti Tirtsu ja kandsin ema rahvariideid (mida olin veidike tuuninud, et neisse mahtuda). Äärepealt oleks laval ära minestanud. Lühike ülevaade siin.

2025 - Muhu Segakooriga

 Käisime Mpsiga Jääääre kontserdil. Milline nostalgia! Minu noorusaja parimate aastate taustamuusikaks oli just Jäääär (ja veel mõned Tartu aja bändid). Naljakas on see, et möödas on mingi 20 aastat, aga nii kenasti tulevad ette need õhtud Elvas, kui sai hommikuni lauldud ja see kibemagus tunne kui tundus, et kõik laulud on kirjutatud otse minust (või oleks kirjutatud kui ma oleks elanud dramaatilisemat ja keerulisemat elu, mida ma õnneks ei elanud, sest tegelikult on lihtne ja tavaline täitsa tore).

Pakkimine

 Homme varahommikul suundun pealinna poole, et laulupeole minna. Täna on aga raske pakkimise osa. Mida võtta, mida jätta. Kõige suurem mure on muidugi selles, et millise kotiga minna. Väikesesse kohvrisse ei taha asjad ära mahtuda ja suurt kohvrit ei taha nagu võtta. Kolm päeva asustatud piirkonnas, võiks ju vähemaga hakkama saada. Seda enam, et pool ajast on niikuinii rahvariided seljas ja neid juba kohvrisse ei topi. Väikesesse ei taha aga kõik asjad ära mahtuda. Nii ma siis mõtlen, et mida mul tegelikult vaja on ja ilma milleta saaks kuidagi ikkagi hakkama... 

No tegelikult on vaja ainult rahvariideid, telefoni (koos kõige sinna juurde kuuluvaga) ja laulupeo käepaela. Hambaharja võiks ka kaasa võtta. Ma ei tea, mille pärast ma üldse muretsen.

Puhkus ja kaasnevad hädad.

 Muide, mul on puhkus. Sel puhul tõusin tavapärasest veelgi varem ja sõitsin ehitama. Nüüd olen tagasi - pea valutab, põlv valutab ja nina hõõgub. 

Pea valutab selle pärast, et unustasin õigel ajal kohvi juua - jah, olen kohvisõltlane.

Põlv valutab vana spordivigastuse pärast, mis täna taas välja lõi. Spordivigastus? Maailmaparandajal? imestate kindlasti. Põhjusega. Ega ma pole tuntud just suurima sportlasena. Isegi väikese sportlasena mitte, aga näe kuidagi on õnnestunud siiski sprodivigastus saada. Ükskord tantsutrennis nikastasin põlve ja nüüd iga natukese aja tagant lööb valu välja. Muidu pole häda, aga kui jalga kõverdada, käib räige valu läbi, nagu jääks närv millegi vahele. No ja siis kujutage ette, kuidas on sirge jalaga ehitada ja panna voodrilaudade alumisi laudu. Ai-ai.

Nina hõõgub, sest täna oli selle suve teine soe päev (aga esimese ajal olin tööl).

Olen siin möödunud suve pilte albumisse pannud. Siis käisime juba aprillis kogu perega ujumas ja sel aastal pole mul seni veel tekkinud tahtmist end vette kasta.

Olin võtmeisik (ja natuke ka lõpetamistest ja jaanidest)

Murdjalapsuke lõpetas gümnaasiumi ja reedel oli lõpetamine. Istusin aktusel, Täpike tukkus mu ühe õla najal ja Tirts teise õla najal (aktus oli vääääga pikk) ja mõtlesin, et kuidas see võimalik on. Minu blogi pikaajalised jälgijad on näinud ära Murdjalapsukese sünni ja nüüd lõpetab neiu juba gümnaasiumi. Esiteks ei ole ma nii vana üldse, et saaks olla pidanud blogi nii kaua, et üks inimene jõuab selle aja jooksul saada täisealiseks. Ja teiseks, alles see oli, kui Murdjalapsuke üritas mul nina peast hammustada ja nüüd juba gümnaasium läbi ja puha. Kummaline värk.

Igal juhul tuult tiibadesse Murdjalapsuke!

Nüüd aga maisemate teemade juurde. Ehk siis Maailmaparandaja järjekordsed äpardused. Sel korral jäi telefon alles, aga korraldasin võtmetega üht-teist. Kuna lõpetaja pidi aktuse õhtul minema peole, siis tegime oma perekonnaga tähistamise eelmisel õhtul. Suur osa külalistest küll ei pidutsenud, vaid tikkis Murdjalapsukese rahvariideid, millega ta järgmisel päeval lõpetama pidi minema. Põnevuse ülal hoidmiseks olid tööd jäetud viimasele minutile. Pidu toimus suvilas, kuhu jäime ka ööseks. Järgmisel päeval olime meie viimased, kes lahkusid. Keerasin hoolikalt kõik uksed lukku ja mõtlesin, et peaks võtme mati alla panema, aga otsustasin selle siiski isiklikult omanikele üle anda ja pistsin võtme kotti (ja unustasin momentaalselt). Aktusel nägin, et õde lehvitab oma autovõtmetega ja kuna tal endal kotti polnud, siis pakkusin lahkelt, et võin neid seni enda kotis hoida. Pistsin võtmed kotti (ja unustasin). 

Kui aktus oli läbi ja kõik õnnitlemised tehtud võtsin oma võtmetest pungil koti ja hakkasin kodu poole sõitma. Autovõtmete puudumine avastati kiirelt, ma polnud veel linnast väljagi saanud, aga suvila võtmetega õnnestus mul koju välja jõuda, enne kui nende puudumist märgati. Vaene vennaraas pidi murdvarga kombel suvilasse sisse murdma. Ma tõin järgmisel päeval küll võtmed tagasi (ja etteruttavalt võin juba öelda, et järgmisena kihutas õde nendega mandrile, nii ete pole mina ainus tuulepea).

Ja siis said maha peetud veel mitmed jaaniüritused.

Jaanid nr 1 - suvilas minu perega. Oli tore. Perega on alati tore - seal pole ühtegi igavat inimest ja alati saab palju nalja. Mängisime Mölkkyt ja täringumänge ja lõpuks ka lauamänge. Lõket tegime muidugi ka. Kui sääsed välja jätta, oli ilus õhtu.

Jaanid nr 2 - kodus Mpsi perega. Kuna järgmisteks päevadeks lubati koledat ilma, otsustasime teha eksprompt üllatusjaanitule. Meie kodused jaanituled on alati äärmiselt ilusad. Meie lõkkeplats on mere ääres ja jalutuskäik üle heinamaa, kus päike kuldab tuules kiikuvaid kõrrekesi loob juba õige jaanitunde. Lõke oli ilus ja isegi tuul ei suutnud seda rikkuda. Noored neiud käisid ka küla jaanitulel.

Jaanid nr 3 - valla jaanituli. Ega ma muidu sinna läinud ei oleks, aga pidime seal kooriga esinema. Hommikul teatas dirigent, et ta on haige ja me peame ise vaatama kuidas hakkama saame. Mõtlesime, et vähemalt proovime. Koha pael selgus, et ega see nii lihtne ikka ei ole. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kõige lähemal oli Mps, kes lihtsalt tanki lükati ja öeldi, et nüüd pead meile koorijuhiks olema. Tuli ja oli! Väga hästi sai hakkama. Isegi kui vaid korra saime uue dirigendiga läbi proovida. 

Kui esinemine tehtud võtsime suuna kodu poole. Tee peal astusin mingisse auku ja peaaegu et kukkusin siruli. Hea, et jalga ei murdnud. Olles aga jupp maad edasi kõndinud, sain aru, et midagi ma siiski murdsin - kontsa. Tükk aega lonkasin, enne kui aru sain, et üks jalg on jupp maad lühem kui teine.

Nüüd on vaja kolm päeva tööl käia ja siis algab väike puhkusenatuke ja laulupidu ja mida kõike head veel!

Naeruteraapia

 Käisime nädalavahetusel matkal ja sünnipäeval. Ilma lasteta sel korral. Oli igati teraapiline ja kosutav retk.
Minu mõtted sel teemal:

• Olime sel korral tagaistme reisijad. Oli ikka mugav küll. Oleks võinud kohe õlled* lahti nööpida ja täiega taksot nautida. Või siis veidi rohkem vinguda ja kakelda, et õiget tagaistme vaibi kätte saada. Selles peab ju midagi võlu olema, miks muidu lapsed tagaistmel nii käituvad. Ehk järgmisel korral (kuigi ilmselt Laisik meid selle jutu peale enam auto peale ei võta).
• Maardu poole sõites meenus mulle paratamatult üks minu lemmiklaule lapsepõlvest: "Maardu ballaad", mis terve päeva kummitas. Kuulake ka: siit!
• Matk Maardu piirkonnas oli ka vahva. Sai ragistatud võsas, jalutatud nulikus* (või tegelikult küll lärtsikus), luusitud prügila aia taga, tehtud artikulatsiooniaparaadi harjutusi, korrates "graptoliitargilliit" kuni keel sõlmes, uuritud dinosauruste sabakonte, sipelga-steptantsu kepsutatud ja niisama päikesepaistel kulgetud. Ainult ühest asjast ma aru ei saanud. Giid kahtles kas me matka lõpuks ka nii lõbusad oleme ja naerame kui matka alguses. Minu arust meie entusiasm ei raugenud ja isegi kui jalad olid väsinud, siis naerda jaksasime küll.
• Naerulihased pandi aga õhtu jooksul tõsiselt proovile. Mul pole ammu nii lõbus olnud kui oma kallite sõpradega koos. Ammu polnud neid näinud, aga tunne oli küll selline, et alles eile sai koos auditooriumipinke nühitud või Pruksi-praksis "pusk" vajutatud. Tõeliselt mõnus ja "oma" tunne oli.
• Salmistu lahtised lauatennises osutusid samuti teraapiliseks. Naeruteraapiliseks. Ma polnud vist elades varem pinksi mänginud ja seda oli muidugi ka sooritusest näha. Aga teate kui raske on mängida kui ise naerust kõveras laua all ägad. Ähvardati, et järgmisel korral tuleb padel, tennis või mõni muu sportmäng. Minugi poolest. Ma olen valmis kõikvõimalikel spordialadel kaotamist proovima :D
  

Igal juhul oli imetore nädalavahetus ja suured tänud M-le, kes meid ikka enda juurde kutsub ja meile selliseid toredaid üritusi on korraldanud!

*Mitte, et ma jooks õlut

**Või kuidas kutsutaksegi nulumetsa?

Kirjanik tegutseb jälle!

Mul on häid uudiseid! Lõpuks ometi on Mps hakanud tõsiselt võtma oma lubadust kirjutada raamatule kolmas osa. Kohe hea on vaadata kuidas mees kirjutab. Oma massiivsete raamidega lugemisprillidega näeb ta välja nagu kirjaniku stereotüüp. Kui nüüd veel läpakas kirjutusmasinaga asendada.

See muidugi tähendab seda, et varsti tuleb mulgi oma pliiatsid ära teritada ja joonistama asuda. Annan talle väikese edumaa ja siis hakkan uue hooga pihta!
Oleks hea muidugi enne eelmised projektid ära lõpetada.

Hetkel on pooleli:

1) Padja tikkimine (peaaegu valmis)

2) Muhu kaardi joonistamine (mingi 28% valmis)
3) Kasti onni ehitamine (aga seda ei saa enne valmis saada, muidu jäävadki pildid joonistamata, sest ehitamine on pikaajaline protsess)

4) Pingi otsimine - tuleks leida mõni tootja, kes teeb mõistliku hinnaga välitingimustesse sobiva ja vastupidava pingi! Vanaema-vanaisa mälestustes kohtumise pink nimelt mädanes läbi ja oleks uut vaja. Silt on olemas, aga puudu on millele seda kinnitada.

5) Mul oli plaan kodus teha suuremat sorti koristus, hetkel olen suutnud vaid esiku korda teha. Ülejäänud kõik ootab veel.

Minuga juhtub ikka igasuguseid asju

Pühapäev oli üks ebaõnnestumisi täis päev. Mul tekkis poole päeva pealt juba tunne, et kõige mõistlikum oleks vist magama ära minna, kuigi ilmselt ka sellega oleks midagi viltu läinud. 

Tegelikult algas kõik juba laupäeval. 

Meil oli plaanitud terve nädalavahetus sisustada suuremat sorti ehitamisega (ja pisut mööbeldamisega). Kõik algaski plaanipäraselt. Viisime esimese kärutäie suurjäätmeid jäätmejaama ja enne kui mööbeldama hakata, otsustasime uurida, ega pole müügile tulnud voodrilaudu, mida olime juba tükk aega oodanud (meil olid olemas pooled lauad, pooled olid puudu). Olime väga õnnelikud kui kuulsime, et ongi tulnud. Seega tegime käigu pealt plaanid ümber. Selle asemel, et diivanit vedada, lappisime käru voodrilaudu täis. Ma olin rõõmus, et saan hakata laudu värvima ja majaehitus läheb suure hooga edasi. 
Esimene  äpardus juhtus juba umbes kilomeetri pärast - keset sõitu käis ilge kolakas. Ma esialgu kahtlustasin, et äkki kukkus koorem maha, aga sellega oli kõik korras. Siis aga meenus Mpsile, et käru tagaluuk oli jäänud ripakile. Parkisime lähimas võimalikus kohas, haakisime koorma lahti ja selgus, et nii oligi - käru luuk oli meist lahkunud. Mind jäeti koormat valvama ja Mps kihutas tagasi luuki otsima. Leidis. Nii et tegelikult läks kõik hästi. Kuna meil oli kärul koorem peal, siis plaanitud diivani transport ning ehitusmaterjalide ostmine jäi järgmisesse päeva.

Järgmisel päeval aga selgus, et kuna kella 12 paiku pidi tulema ehitaja, siis pole enne võimalik linna minna. Otsustasime hommikupooliku sisustada hoopis voodrilaudade mõõtusaagimisega. Saagima hakates selgus aga et oleme saanud valed lauad - meie senised lauad olid peensaetud, need aga hööveldatud. Pühapäeviti on puidupood kinni, nii et ei saanud ka uurida, et kus viga on. Seega jäid ka lauad kärule, mistõttu ei saanud ka käru mööbli vedamiseks kasutada.

Ehitaja, kes pidi 12 paiku tulema, saabus tagasihoidliku kahetunnise hilinemisega ja uudised, mis ta tõi ei meeldinud mulle sugugi - tundub, et minu unistus biopuhastist nihkus taas kaugemale. Kas pole kummaline, millest üks keskealine naine unistab. Oh saaks omale reoveepuhasti!

Kui mõistsime, et ehitaja ei tule niipea, siis otsustasime, et lähen ilma Mpsita linna, ostan ehitusmaterjale, ehitan põrandat ja värvin uksi-aknaid. Vähemalt ei lähe ehituspäev täiesti raisku. 

Võtsin Tirtsu ühes ja kihutasime (lubatud sõidukiiruse juures muidugi, ma ei ole tegelikult kihutaja tüüpi) linna. Poole tee peal teatas Tirts, et kõik tema riided on täiesti mustad. Nii oligi. Kuigi hommikul olin lapsele puhtad riided selga ajanud, oli ta need vahepeal täiesti ära määrinud. Sellist määrkassi oli piinlik inimeste ette viia, nii et ostsin esimesest poest talle uue ja edeva komplekti. Vähemalt laps oli rahul.

Järgmine samm oli ehituspood. Ja kujutage ette, see oli kinni. Kas teadsite, et pühapäeval olid nelipühad? Mina ei teadnud, aga ehituspoodnikud olid sellest teadlikud. Üritasin ka teise poega õnne, aga seal oli nii palju rahvast, kassast öeldi, et küsigu ma oma soovi osakonnast, aga millisest osakonnast, seda nad öelda ei osanud. Ühtegi vaba töötajat ma kusagil ei trehvanud ja lõpuks andsin alla. Otsustasin värvimisele keskenduda. 

No vähemalt uksed-aknad said värvitud. Õhtuks olin sellest päris väsinud. Koju sõites helistasin Mpsile ja rõõmustasin, et ehk rohkem midagi enam hukka ei lähe. Oo püha naiivsust. 

Olles sõitnud mingi 10-15 km teatas mu auto mulle malbel häälel: "Phone disconnected!" Ja siis saabus minuni arusaamine - see telefon, mille kaudu ma Mpsiga rääksisin (auto vahendusel), asus hoopis auto katusel. Maanteele jõudes võttis see ilmselt tuule alla ja lendas minema. Keerasin kohe otsa ringi ja üritasin tee äärest telefoni märgata, aga mida polnud seda polnud. 

Vedas ikka suunurgad alla küll ja poetasin isegi mõned pisarad. Muidu võibolla polekski nii hull - telefon niikuinii vana ja mõranenud, aga mul on telefoni vahel id-kaart, pangakaart, juhiload, kõik muud kaardid ja sularaha ka. Langesin musta masendusse kui üritasin välja mõelda, mismoodi logistika korraldada, et asjad jälle toimima saada.

ID-kaardi tellimiseks tuleks ilmselt minna PPA-sse koha peale, sest iseteenindusse ju kuidagi sisse ei saa kui pole id-kaarti ega smartID-d. Kui ID-kaart käes, saaks hakata tellima kõikvõimalikke uusi panga- ja muid kaarte. Tööd ka ilma ID-kaardita hästi teha ei saa. Tegelikult pole õieti raha, et bensiinigi osta. Pakiteated lähevad ka mutiauku. Kõik tundus ülikeeruline. Ainsa valguskiirena tunneli lõpus tundus võimalus, et äkki keegi on telefoni leidnud ja otsib mu FB kaudu üles võib paneb mõnda "Märgatud kusinganes" gruppi teate. Koju jõudes tegin esimese asjana FB lahti, aga ei midagi.

Haarasin viimasest õlekõrrest ja lootsin, et äkki google teab kus mu telefon on. Kirjutasin "Google find my phone!" Ja oh üllatust, google näitas täpselt millises maanteekraavis mu telefon vedeleb. Egas midagi, helistasin linna emale, et nüüd tuleb hilisõhtune jalutuskäik ette võtta ja kraavist telefon üles korjata. Veidike otsimist ja telefon oli leitud! Hurraa! Ma pole ammu nii rõõmus olnud (telefon oli ilusasti terve, kõik kaardid alles, ainult kaaned olid pisut ühest nurgast kraabitud).

Järgmisel päeval kihutasin (taas lubatud sõidukiiruse piires) jälle linna, et oma telefon ära tuua. Et natuke asjalikum olla, tõin ära ka laste id-kaardid, mis ammu valmis olid ja ostsin endale uue pesukorvi (kuna  kass kasutas eelmist kratsimispuuna ja suutis selle üsna ära ribastada). Koju jõudes avastasin, et minu poolt poest ära toodud pesukorvi sees olid kõikide teiste poes olnud pesukorvide kaaned. No tõesti! Minuga ikka juhtub. Ega vist ei tohi enam kodust välja tullagi, et mingi äpardusega hakkama ei saaks. Teisalt, siis hakkaks need äpardused ju kodus aset leidma, kas sedagi vaja on?

Pruuniks teiseks juuniks?!

Läksin kaasa üle-eestilise kampaaniaga saamaks pruuniks teiseks juuniks. Küll aga lähtusin kirjandusklassikas antud juhistest, et kui tervet rehkendust ei jõua teha, tee pool. Nii olengi pooltoores. Vasak kehapool on täitsa küps, parem üsna valge.

Tõsi on ka see, et pruunist on ka veel pisut puudu - pigem nagu erkpunane.
Nii et kui pikali viskan, võib mind Poola lipuga segi ajada.

Lisaks andekale kunstnikule loodusteaduste vallas, on Tirts ka kõva helilooja. Eilse õhtu jooksul jõudis ta luua ja noodikirja panna lausa neli laulukest. Siin nad on:
1) Lepatriinu

2) Kollane elu

3) Jõululaul

4) Ma ei karda midagi.

Jagan noote ka teiega, võite juba harjutama hakata. Ilmselt tulevad järgmise laulupeo repertuaari.

Samas põhirõhk laulmise valdkonnas on läinud nüüd Täpikesele. Ta käis meil maakondlikul lauluvõistlusel ja puha. Pean tunnistama, et kartsin küll, et ta sai äkki edasi ainult konkurentsi puudumise tõttu ja jääb teistest oluliselt nõrgemaks - pole tal ju õieti juhendajatki olnud, rääkimata siis sisutihedast lauluõppest. Aga ei, ta esines väga tublilt. Ühtegi auhinnalist kohta küll ei tulnud, aga sellegipoolest tegi ta minu hinnangul ilusa etteaste ja ei olnud kaaslauljatest märgatavalt nõrgem ega midagi. Ilus oli kuulata/vaadata. Nii et sain rahulikult uhke emme olla.

Täpike on meil selline huvitav tegelane. Tal on väljakujunenud oma stiil ja ta torkab sellega teiste seast selgelt silma. Näiteks käib ta baretiga, mis võibolla pole tavapäraselt eelteismeliste seas esimene valik. Talle muidugi sobib see hästi. Sinna samusele lauluvõistlusele pani ta selga oma vanaema vana sitsiriidest kleidi. Ma küll vaatasin, et kas lähebki kitliga laulma, aga no ta kandis selle väga kenasti välja.

Lint, tiker, delfin ja kärpes

Tirts on meil loodushuviline. Talle meeldivad väga loomad ja linnud (ainult putukaid kardab). Näikse, et täna on ta lasteaias koostanud õppekaardid, tutvustamaks kaaskannatajatele erinevaid fauna esindajaid. Väga hea loodusõpetuse materjal. Eesti keelt ma nende abil küll ei õpetaks.

Lendav lehm

 Olen siin mitu päeva mõelnud, et tahaks üht või teist asja üles kirjtuada, aga kui jõuan arvuti taha, siis ei mäleta enam midagi. Kas see ongi vanadus?

Üks asi on mul siiski selgelt meeles, sest sellist asja ei näe iga päev - lehm lendas. Või noh, kui nüüd kristalselt aus olla, siis ega ma teda just otse lendamas ei näinud. Küll aga oli minu auto katusele ja esiklaasile kaks korralikku lärakat lastud. Ilmselgelt lennu pealt sihitud. Arvestades rohelist rohukõrrelist konsistentsi (mis paistis hästi ära, sest plärts esiklaasil  blokeeris vaatevälja, nii et mööda sellest vaadata ei saanud) pidi see olema mõni rohusööja. Kui mitte lehm, siis vähemalt kõhulahtisusega kits.

Uue ihaldusvääre tiitli omanik

Sain eile uue tiitli - parim oksekoristaja. Ma ei tea kas see on just see tiitel, mida ihaldanud olen. Aga tunnustus on tunnustus. Ei tohi nuriseda.

Laulumaias

 Issver-sussver kuidas aeg lendab. Blogisse hästi ei jõuagi. 
Aga palju on tegemist olnud ka ja karta on, et lahedamaks ei lähe nii pea.

Aga mis ma siin hädaldan, hakkan kohe pihta. Tahtsin rääkida kohalikust lauluvõistlusest, kus minu laululinnukesed lõõritamas käisid. Või kraaksumas? Vares on ju ka laululind? 

Ma olen 2018. aastast alates igal aastal käinud lauluvõistlustel mõnele oma lapsele kaasa elamas, kuid see kord oli pisut teistmoodi. Minu lapsed nimelt ei õpi kusagil laulmist ja nende juhendajaks on alati olnud kas lasteaia või kooli muusikaõpetaja. Kahjuks juhtus sel aastal nii, et õpetaja pidi tervisemurede tõttu kõrvale jääma ja järsku polnudki lastel juhendajat, aga laulusoov oli. Lasteaiaga läks lihtsalt, naabervalla õpetaja tuli appi. Koolis aga seda võimalust ei olnud, nii et laps oligi juhendajata. Seega ei jäänud Mpsil muud üle kui ise juhendajaks hakata. Ja siis algasidki konarlikud ettevalmistused.

Esiteks Tirts - lasime tal endal laulu valida (mis oli viga). Laul oli kiire, tiheda tekstiga ja meie s-tähte susistavale lapsele tõeline väljakutse. Üks hetk ohkas ta isegi, et selles laulus on nii palju s-tähti. Lisaks puudus tal igasugune keskendumisvõime ja polnud harv juhus kui ta poole harjutamise pealt hakkas mingi muu asjaga tegelema. Või lollitas niisama. Rääkimata siis sellest, et pooled sõnad sõi ära ja ülejäänud puterdas niisama - diktsioon oli olematu. Eriti kurb oli muidugi see, et kõiki teisi laule laulis ta imekaunilt. Isegi Täpikese laul tuli tal paremini kui enda oma. Vahetada oli selleks ajaks muidugi hilja.

Teiseks Täpike - tema on juba nii suur ja tubli, et suudab keskenduda küll ning tühja koha pealt lollitama ei hakka. Küll aga pidi nii talle kui Mpsile meelde tuletama, et harjutada on ka vaja. Lisaks kimbutas teda kurguhäda. Paar päeva enne kontserti oli ta täiesti hääletu.

No ja siis saabuski kauaoodatud kontsert. Egas midagi piduriided selga ja laulma. Tirts oli oma kleidi üle väga uhke ja ütles, et see on nagu printsessiaja toatüdruku kleit. Üritus algas kella kuuest ja lõppes alles poole kümnest. Tõsi väiksemate vahekokkuvõte tehti varem ära ja enamus pisikesi sai varem koju, aga minu Tirtsuke pidi lõpuni olema. Õnneks oli tema esinemine päris alguses ja last tuleb kiita - ta võttis end kokku ja tegi oma parima esituse. Suutis keskenduda laulmisele ja ei hakanud poole pealt tantsunumbrit etendama või kohatuid anekdoote rääkima. Ja kõik s-id hääldas nii püüdlikult välja, et talle oleks vabalt võinud logopeedide liidu eripreemia määrata. Kahjuks logopeede kohal ei olnud ja mingit auhinnalist kohta ta ka ei saanud (5-7 aastaste vanusegrupis ongi 5-aastasel keeruline läbi lüüa) ja see tõi kaasa loomulikult ohtralt draamat ja suuri krokodillipisaraid. Ma olin selleks valmistunud ja  varakult lubanud, et läheme ostame talle pärast poest auhinna. Kurb tõsiasi oli see, et pood oli selleks ajaks juba kinni... Oh neid pisaraid. Ja õhtu tipuks kukkus ta veel oma põlve ka katki (veresooned andsid alla, nagu ta ise hiljem selgitas) ja siis kuulis kogu Liiva linn sellist kisa, et mõni kahtlustas raudselt, et ohusireeni katsetamine on varasemaks tõstetud.

Täpikesel oli ka raske - oma häält ei olnud ta kahjuks tagasi saanud ja madalamad noodid olid kõik karused ja hääle juhtimine ei tulnud liiga hästi välja, kohati jäi madalaks ja kaugele oli kuulda, et lapsel on nina nohune ja hääl käre. Ülemised noodid helisesid õnneks ilusasti. Täpikese kasuks rääkis aga see, et tema vanuseklassis oli häbemata vähe osalejaid ja seega õnnestus tal ka järgmisesse vooru pääseda. Mingit võidulootust tal küll pole (võistleb ta ju ikkagi sellistega, kes on 5-7 aastat laulmist õppinud, samas kui tal pole õiget juhendajatki), aga see pole üldse oluline. Vähemalt on lootus, et lõppvõistluse ajaks on hääl tagasi ja on võimalus näidata oma hääle ilu.

Aga üldiselt oli kontsert äge. Ma olen seda korduvalt kirjutanud, et mulle laste lauluvõistlused meeldivad juba kaugest lapsepõlvest saati. Selgi korral ei tulnud pettuda - nii palju ehedust ja siirust. Ja nii palju möödalaulmist. Oleks ma praegu 5-7 aastane ja igatseks lauluvõistlusele, siis võibolla oleks ma hästi sinna seltskonda sobinud oma karu häälega. Oli muidugi ka ilusaid ettekandeid, aga mõni lausa ehmatas oma ebakõlas :D

Tuul

 No oli laupäeval alles vägev tuul! Tegin pesupäeva. Sel ajal kui pesu nöörile riputamisega ühes otsas lõpetasin, oli teine ots juba kuiv! Hirmus raske oli muidugi üldse pesu nöörile saada - see hakkas vastu ja üritas mulle tuupi teha. Panin mitme pesupulgaga kinni ja siis laperdas maapinnaga horisontaalselt eirates vapralt gravitatsiooni. Viimase masinatäie puhul sai tuul oma tahtmise ja varasemalt kahe puu vahel olnud pesunöör kolis ümber puu ja kadakapõõsa vahele.

Lisan siia ka ühe vana pildi sellest ajast kui veel naabersaarel pesu kuivatasin. See on kaugelt näha, et vana pilt - aastatega olen ikka kõvasti kogukamaks läinud ja mingi väike tormituul mind küll enam lendu ei vii.

harilaiul

Kes on mu blogi pikemat aega jälginud, see võib juba aimata, millest ma kirjutan, sest pea igal kevadel tuleb varem või hiljem postitus teemal - Harilaid.
Ei ole seegi aasta erandiks. Ilusa nädalavahetuseilma tõttu võtsime end laupäeval kokku ja läksime jälle matkama. Ikka ühte ja samasse kohta. Te võite ju imestada, et kas ära juba ei tüüta. Ei tüüta. Harilaiu poolsaar on väga huvitav koht ja kui vähegi pakub huvi kuidas looduslikud protsessid rannajoont muudavad, siis seal võib seda peaaegu silmaga näha. Kohe kindlasti on aastaga näha juba suuri erinevusi. Lisaks toob meri randa igatsugu põnevat kraami. Sel korral tõi Mps ära rannast järjekordse kiivri (tal on neid juba terve kogu), ühe väga hea autopesuharja  ja mulle meeldis üks peen (kahjuks katkine) termomeetrisüsteem. Loomulikult oleks sealt saanud ka nõrkemiseni töösaapaid. Mõned nägid päris kenad välja, teisi olid hülged omajagu juba närinud. Kindlasti olid need hülged, sest viimaste puudust seal ei olnud. Ühe järjekordse puhkepausi ajal tuli üks meid päris lähedalt uudistama. Pistis aga peanupu veest välja ja vaatas, et kes need imelikud seal istuvad. Teine hüljes, see oli veel nooruke, päevitas niisama mitte enam nii viltuse majaka all. Lapsed said aga mälestuseks kaasa hülge hambad (tõsi, me esialgu arvasime oma ignorantsuses, et see oli metssea kolju, aga tuleb välja, et hülgel on päris võimsad hambad).

Nagu te aru saite, siis lapsed olid matkal kaasas. Kõik peale Tirtsu. Lapsi tuleb kiita, nad olid tublid matkasellid ja pidasid hästi vastu (kuigi Täpike hakkas juba esimese kolmandiku peal kurtma, et on väsinud). Aga kedagi maha ei jäetud ja pidasid vapralt lõpuni vastu, kuigi vahepeal  oli vaja kõvasti motivatsiooni tõstvaid ergutuskõnesid pidada.

aprill-aprill

Ma ei saa kuidagi 1. aprilli mööda lasta ilma, et ma mõne lolli nalja teeks. Sel aastal üllatasin oma töökaaslasi uue wc-sisustusega. Kas pole meeldivalt lapsik

Kuna minu kabinet on suhteliselt wc lähedal, on tore kuulata kilkeid, kui mõni üritab wc-sse minna ja siis naerab nii et tilk püksis.
Kahjuks tuli mõte liiga hilja, oleks kodust oma suured õhupallivarud kaasa võtnud. Kuigi juba nende 36 palli täispuhumise peale hakkas pea parasjagu ringi käima, mis siis veel kui oleks topeltkogus olnud...

Teetassihaldjas

 Kui te mõtlete, et miks ma midagi ei kirjuta, siis see tuleb sellest, et käisin ema juures ja tõin endale sõna otseses mõttes kotitäie raamatuid, mida lugeda. Nüüd loengi igal vabal hetkel - kõik muud hobid on kõrvale heidetud.

Aga, et te muretsema ei hakkaks, siis annan endast ikkagi märku. 

Muide, mulle saadeti ka ükspäev märk. Haldjamaalt. Koristasin mina tööl oma lauda. Seda juhtub harva. Mul valitseb siin organiseeritud kaos ja kõrvaltvaatajale on minu laud kahtlemata kõige korratum  kogu maja peale. Aga see polegi oluline - koristasin mina aga lauda ja eneselegi üllatuseks leidsin teetassi põhjast vastu vahtimas ühe haldja!

Kas minu tass ongi portaal haldjariiki?

Kevade märgid aias!

Jaa, sel nädalavahetusel saabus minu jaoks kevad. Ei, mitte astronoomiline kevad. Tunnetuslik kevad! Mina tunnen kevade ära sellest, et toimuvad iga-aastased koerajunnitalgud (kus mina uhkes üksinduses osalen). Nimelt saab meie koer üsna suurel territooriumil vabalt ringi joosta. Lisaks jooksmisele käbi ta aida taga ka kükke tegemas.  Talvega jõuab üks koer päris palju kükitada ja kui lumi ära sulab, siis on aidatagune nagu miiniväli - vaata kuhu astud. Koer on selline matemaatilise mõtlemisega. Ei tee kogu aeg ühte nurka junne, vaid nii 1-2 meetriste vahedega on terve tagumine aed täis lastud. 
Igal kevadel kui päike on lume ära sulatanud ja on esimene mõnus, veidi karge, kuid päikeseline nädalavahetus lähen mina, relvastatud ämbri ja kühvliga, junne kokku korjama. Vot see ongi minu jaoks kevade algus. 

See junnikorilus on paras sport. Kükki-püsti-kükki-püsti, mul on tänagi veel kintsulihased haiged. Kuigi sel aastal pääsesin ma isegi kergelt. Sain ainult pool ämbritäit s*tta. Parimatel aastatel on üle kahe ämbritäie väärt kraami tulnud. 

Mõtisklesin siin, et mis võis selle aasta vähese saagi põhjuseks olla. Näen mitu võimalikku varianti:

a) ilmastikuolud on olnud soodsad junnide lagundamisele;

b) koer on olnud rangel dieedil ja pole eriti junne tootnud;

c) koer on leidnud uue salakoha, kuhu junne poetada;

d) korjasin julgakesi tavapärasest varem ja paari kuu pärast võiks veel paar ämbritäit saada

e) minu silmanägemine on aastatega viletsamaks jäänud ja ma lihtsalt ei näinud junne

f) keegi on salaja minu aida taga junnivargil käinud...

Lugesin uuesti kriitiliselt kõik variandid üle ja nüüd olen veendunud, et õige on f! Peab olema.

Oli, mis oli, igatahes sai töö selleks korraks tehtud ja kevadele avapauk antud.

Nüüd ma aga loen oma sissekannet ja imestan, miks mu blogi ei ole üle eesti kuulus ja mina esikaane suunamudija. Klatš, kõmu ja intriigid on nii eilne päev. Kõik tahavad lugeda hoopis sellest, kuidas üks keskealine naine kevadel koerakakat koristab. On ju nii!

Hurraa! Elagu kevad!

Kirju liblika suvi

 Märgin ajaloo tarbeks olulise informatsiooni. Täna nägin selle aasta esimest liblikat. Kirjut!

Sead, värisege!

Eile oli vastlapäev. Lund ei olnud, seega liulaskmine oli raskendatud. Jälle on oodata kehva linasaaki. Ma mõtlen, et pole vist mõtet lina külvatagi. Täiesti mõttetu tegevus. 

Samas muus osas oli vastlapäev nagu vastlapäev ikka. Lõunaks sõin hernesuppi ja vastlakuklit. Õhtul tegin ise ka kukelusi. Tavaliselt teen terve suure ahjutäie ja siis ägisen neid süües. Sel korral tegingi ainult 6 kuklit. Esiteks sai piiravaks kodus olnud jahu hulk ja teiseks tuli kaine mõistus korraks koju - mul plikad niikuinii vahukooresaia usku ei ole (neile tegin kaneelikukleid) ja kui palju siis minagi jaksan süüa. Ja väga õige otsus oli. Esimest korda saja aasta jooksul ei äganud ma kuklikoomas.

Lisaks sain esimest korda elus vurri tööle. Lasteaias nad vurritasid ja siis sain ka proovida. Varem pole mul kunagi õnnestunud. Juu on olnud viletsad vurrid ja oskamatud vurritajad. Tirtsule meeldis vurr ka ja ta nõudis, et me peame endale ka ühe tegema. Tal oli plaan valmis mõeldud. Kui lasteaiapäev saab läbi, siis läheme sigu taga ajama ja kui ühe kätte saame, siis sööme liha kontide ümbert ära. No ja siis tuleb leida veel jupp nööri ja paar puupulka ja ongi vurr valmis...

Eile ma seajahile ei jõudnud (ma ei teagi, kas meie saarel üldse mõnd kodusiga ongi, juu peab metssigu taga ajama), aga täna on ju ka päev!

Kartograaf

Mulle on kaardid alati meeldinud. Aastaid oli mu lemmikraamatuks Regio atlas. Kui meil veel lapsi polnud ja me iga suvi mööda Eestimaad ringi kruiisisime, siis sai atlas täiesti kapsaks lapatud. Ja meie atlas oli täiendatud ja parandatud variant, sest ma joonistasin sinna pidevalt mustkattega teid juurde ja märkisin, et milline kirik on ristiga ja milline kukega. Tuletornide tähistamisest rääkimata. Ja mulle meeldis väga olla kaardilugeja - ma teadsin alati kus oleme. Nüüd, kus navigeerimine toimub valdavalt gps-i järgi, on teed muutunud märksa anonüümsemaks ja teadvus ruumis paiknemisest viletsamaks.

Aga armastus maakaartide vastu on muidugi palju suurem kui kõigest teedeatlase vastu. Mulle lihtsalt meeldivad kaardid.

Selles suhtes töötan ju täiesti õige koha peal - maakaardinõunikuna.

No ja siis polegi imestada, et ma meie koduküla nädala auks ka piirkonna kaardi valmis nikerdasin. 

See on tõeline täppiskaart. Olgu-olgu, võibolla päris iga maja pole just sellise kuju, värvi ja suurusega, nagu pildil, aga see tuleneb sellest, et ma keskendusin iga viimse kui puu, põõsa ja looma kaardile kandmisele. Kõik on väga tõetruu kuni viimase ükssarvikuni välja. Võite nüüd mind kiita, et kui ilus kaart. Sain küll juba kohalikus raadios kiita, aga kiitust pole kunagi liiga palju :D

Muide, kes tahab Kuivastu kohta rohkem lugeda, siis siit saab: https://www.muhu.ee/kuivastu

Kes jõi viina ära?

Üks kahest. Kas keegi on salaja meie sokiviina varud ära joonud ja veega asendanud või olen kaotanud igasuguse lõhnataju. Tegime siin ükspäev Tõrukesele viinasokke ja siis sain aru, et lõhnatajuga on kehvasti - nuusutasin, mis ma nuusutasin, aga isegi mitte õrna viinahõngu ei tuvastanud. 

Viinasokid (või siis veesokid, kui ikkagi esimene variant on õige) said tehtud. Tõruke siin võttis grippi tõsiselt ja kruttis oma kehatemperatuuri ikka kõrgele-kõrgele. Ma kahtlustan, et tema ajaski suitsuanduri piiksuma...

Gripp on nõme!

Gripp ON nõme!

Tegelikult võiks siin juba lõpetada, sest see on tõsi. Väga nõme on. Läheb neljas päev kus kõik kohad on endiselt valusad. Eriti pea. Selline tunne on nagu oleks imepisikese ujumismütsi pähe surunud ja nüüd keelduks seda ära võtmast.

Kõige tipuks jäi Tõruke ka haigeks.

Midagi positiivset ei ole siin gripi juures.

Siiski, midagi on. Kui ma peaks meeltesegaduses uitama minema ja ära eksima, siis saaksin kasutatud taskurätikute rada mööda muretult koju tagasi tulla! 

Laulu- ja muud pisikud

 Käisime nädalavahetusel kooriga ettelaulmisel. No ikka selleks, et on kange soov laulupeole pääseda. Kuna laulukaare alla ihalejaid on palju, siis aeti kõik suurde saali kokku ja harjutati ühiselt leelotamist. Iga laul algas aga esmalt kooris köhimisega. Ilmselt olid kõik tõbised, kes vähegi suutsid üht jalga teise ette tõsta, end ikka kohale vedanud, sest eelproovist puudumise peale vaadati väga halvasti. 

Ettelaulmine ise läks täitsa kenasti. Fortuuna oli meie poolt ja juhtis Laisiku kätt nii, et saime ettelaulmiseks lihtsama laulu. Kuigi seal saalis on äärmiselt kehv akustika, siis tundus, et saime enamvähem hakkama ja dirigentide tagasiside polnud ka mitte kõige hullem.

Lisaks laulupisikule saime linnast kaasa aga ka mingi muu pisiku. Miks muidu tänaseks pool koori teatas, et on rivist väljas ja proov seetõttu sootuks ära jäeti.

Mina olen selle haige poole sees. Juba üleeile tundsin, et mingi imelik köha tahaks nagu tulla ja eile jõudis siis lõpuks kohale. Õhtul voodisse minnes tundsin, et kahest tekist on veidi vähe ja lõdisesin palavikuvärinates. Täna, olles veidi rohtusid krõbistanud, on palavik küll alla läinud, aga meeletu peavalu on jäänud. Ja nagu sellest veel vähe oleks, valutavad ka kõik lihased, silmad, hambad ja isegi juuksed. Ühesõnaga olen täiesti rivist maas. Pool päeva olen niisama jõuetult nurgas istunud. Vahepeal üritasin albumisse pilte kleepida, aga see oli liiga raske töö,

Mõnes peres sööb koer kodutööd ära, aga meil teeb kass lapse eest koduseid ülesandeid. 

Täpike matemaatikat ei armasta, nii et hr Juhan Tuhk aitab. Kuigi ma ei usaldaks eriti seda kassi. Ta ei suuda isegi seda välja raalida, mitu korda päevas on süüa saanud, mis siis veel trigonomeetriast või aritmeetikast rääkida...

Damsel in distress

Teate ju küll, et peenemates peredes käib asi nii, et kui auto peatub, siis ei pea daam ise ust avama, vaid talle avatakse uks, misjärel saab daam elegantselt autost välja astuda. No vot. Ma tahan ka olla peenem proua ja minu auto mõistab mu püüdlusi täielikult. Ilmselt just seetõttu on ta otsustanud, et ust saab avada ainult väljast poolt. No et ma omas kärsituses ei kargaks välja enne kui mõni džentelmen jaole jõuab. Tore küll. Ainus häda on selles, et peenemates peredes on selleks tööks sohver, aga probleem tekib siis kui ma olen ise autojuht ja ainumas isik autos. Täna hommikul istusin tükk aega vallamaja ees autos ja mõtlesin, et kuhu kõik härrasmehed kadunud on ja miks ometi keegi mind vabadusse ei päästa. Lõpuks ei jäänud muud üle kui kõrvalistuja koha kaudu välja ukerdada. Ma ei saa seda nimetada just elegantseks väljumiseks.

Säilitagem säilenõtkus koduses kerksuskeskuses

Lapsed tegid täna lasteaias mesilasvahast küünlaid. Ilmselt valmistusid desünkroniseerimiseks. 

Jah, viimasel ajal muud ei räägitagi kui desünkroniseerimisest, energiasaartest, sünkroniseerimistest, kerksuskeskustest, säilenõtkusest ja muust säärasest. Harjumuspärast ja arusaadavat eesti keelt peaaegu ei kuulegi enam. 

Kuidas mina siis vaatan desünkroniseerimisele? Väga rahulikult. Meil on ju justkui oma kodune kerksuskeskus. Meil on ahjuküte ja kuuritäis puid. Olemas on puuküttega pliit ja ka gaasipriimus. Meil on kuivkäimla ja oma kaev. Vee kättesaamiseks on küll elektrit vaja, aga meil on ka generaator. Isegi patareidega raadio on olemas. Juba mitu aastat tagasi sai aita rajatud kriisivarude hoidla (alles hiljuti revideerisime seda ja tõime hulga sprotte, mille parim enne kuupäev on lähenemas, realiseerimisele). Nüüd sai lasteaiast küünlajupi ka (mitte, et neist enne puudust oleks olnud). Isegi auto paak on enamvähem bensiini täis. Piirkondliku kriisikomisjoni esimehe telefoninumber on ka kiirvalikus. 

Kui teil kõiki neid luksusi pole, siis võite ju alati külla tulla :)

Nimekomisjon kiidab heaks

Arvake ära, mis pani Tirts ühe oma pehme ükssarvkku nimeks? Kolm korda võite arvata.

No, kas üks pakkumistest oli Katapult? Ei? Kuidas siis nii, see on ju traditsiooniline täpilise ükssarvkku nimi ja oleks olnud õige vastus.

Sellega seoses muidugi meenub nimi, mille Tõruke aastaid tagasi oma sebrast kaisukale pani - Küüneseen...

Minipuhkus ja kaardipõrgu

 Käisime lastega väikesel veekeskuse puhkusel. Minu jaoks tähendas see taas paari tundi lastebasseini serval rätikuga valves olemist. Tirtsule nimelt meeldib küll vees sulistada, aga ta ei armasta kui nägu märjaks saab. Ehk siis iga kord kui ta liumäest alla lasi, siis nõudis ta valjuhäälselt rätikut. Muu osa veepargist talle meeldis. Eriti paistis meeldivat suhtlemise osa. Ta on nimelt Täpikesega sama tüüpi - suur suhtleja. Tõruke on meil selline, kes võõraid inimesi pigem pelgab ja on valmis stressivabalt suhtlema vaid oma heade sõpradega. Täpike ja Tirts on aga sellised, kes suudavad igal pool kiiresti suhteid luua, võõraste lastega mängida ja isegi täiskasvanutele midagi vastu seletada. Sel korral ei seganud Tirtsu ka see, et tema uued "sõbrad" temast sõnagi aru ei saanud. Üks oli minu meelest soomlane ja teised kohe kindlasti venelased.
Lastele muidugi veekeskus meeldis. Kunagi oleks mulle ka meeldinud. See polnudki nii ammu kui ma nautisin igatsugu ekstreemsusi, lõbustusparke ja veekeskuste atraktsioone - mida kiirem ja pöörasem, seda parem. Nüüd ma ei taha isegi mõelda millegi sellise peale. Kardan kõrgust, kiirust, sügavust ja tiirlemist-pöörlemist. Iga kord kui mingist torust liugu lasen kujutan ette kuidas ma kurvis suurest inertsist välja lendan. Süda läheb pahaks juba kiikumisele mõeldes. Ja kui ma siis end kokku võtan ja ikka vanast rasvast midagi hullu teen, siis pärast kahetsen seda koheselt. Sel korral olin tagasihoidlik - lasin ainult ühest liumäest alla - sellest, mis oli lastebasseinis. Sellest täiesti piisas mulle. Kui oleks vaid keegi veel rätikuba basseiniserval oodanud ja mu näo ära kuivatanud.

Bookingu kaudu võtsime endale majakese ka. See oli huvitav kogemus. Mps valis asukoha järgi ühe. Võimalikult veekeskuse lähedal. Seal oli valida odavamat ja kallimat varianti. Võtsime kallima, sest tundus, et seal oli rohkem ruumi ja mugavusi. Kui hakkasime kohale jõudma, helistasin omanikule ja uurisin, et kuidas sisse saame. Omanik seepeale teatas, et ta tahtiski just helistada, et meie korteris on "avarii" ja et ta saab pakkuda meile majutust teises linna otsas või siis ikkagi samas majas seda väiksemat. Kuna meie jaoks oli asukoht oluline (ja olime peaaegu kohal), siis nõustusime sellega (mingit juttu hinnavahe kinni maksmisest ei räägitud).

Ise-enesest polnud korteri suurusel midagi häda ja kunagi oli see ehk päris kena koht olnud, aga tänaseks oli oi oi kui kulunud - põrandaliistud olid lahti, vannitoa lagi hallitas, automaatne kraan oli pritsimisrežimil, nii et käsi pestes sai naba ka alati pestud. Pliidi juurest olid lülitid ära sulanud, kardinad seisid ees ausõna peale ja diivan oli ilmselgelt elanud pika ja seiklusrohke elu, mida tõendasid mitmed rebendid, armid ja haavad. WC- ust lukustada ei saanud ja üldse oli kõik pisut kulunud ja väsinud.  Eriti huvitav oli üks ilma lingita pisike ruum tooliga. Ei teagi, mis selle eesmärk olla võis. Igal juhul oli tegu paraja urkaga. Õnneks enam-vähem puhas ja voodid olid täitsa mugavad. Minusugune, kelle selg kergelt haigeks jääb, hindab seda kõrgelt (ja kujutage ette, kunagi käisin matkamas nii, et mul polnud midagi peale magamiskoti kaasas ja võisin vabalt kõval põrandal magada). 
Kui juba urkasse sattunud, siis käitusime ka vastavalt - õpetasime lapsi raha (loe küpsiste) peale kaarte mängima.
Meenusid taas õndsad ajad oma lapsepõlvest, kus sai nõrkemiseni kogu perega raha peale kaarte taotud. Mängisime 31-te. Selle mängu õpetasid meile väliseestlastest sugulased Kandadast ja hiljem ei möödunud ühtegi pidu, kus seda poleks mängitud. 

Ja ometigi ei suutnud ma reegleid meenutada. Helistasin siis emale ja isale ja nad ei suutnud isegi mängu meenutada. Õnneks õeraasul on vähe parem mälu ja kui talle helistasin, siis luges ta mulle ilusasti ladusalt kõik reeglid ette. 
Ajaloo annaalide tarbeks toon need reeglid siingi välja:

kaardimäng "31"

Mängitakse täispakiga (v.a jokkerid) ja eesmärk on saada võimalikult palju punkte (ideaalis 31). Igale mängijale jagatakse kolm kaarti ja ülejäänud kaardid asetatakse laua keskele. Üks kaart keeratakse ümber. Mängijad tõmbavad kordamööda kaardipakist või maast kaardi ja soovi korral vahetavad selle käest ühe kaardiga (mis läheb maha nägu ülespidi). Vahetamist alustab jagajast järgmine isik ja jagamise kord liigub koguaeg järgmisele isikule edasi. Väga oluline on, et jagaja laseks oma tagumisel naabril ka kaardipakki tõsta, sest kui rahad mängus, ei saa ju mingit sohkjagamist olla.

Punkte arvestatakse vaid ühe masti kohta - näokaardid on väärt 10 punkti, ässad 11 ja nummerdatud kaardid vastavalt numbrile. Ainus erand on see, kui sul on käes eri mastidest 3 sama numbri või pildiga kaarti, siis selle väärtus on 30 (isegi siis kui sul on kolm ässa või kolm kahte). 

Kui mängijal on vähemalt 17 punkti, võib ta oma käigu ajal kaardi vahetamise asemel koputada. See annab märku, et ringi lõpp paistab. Ülejäänud saavad teha veel ühe vahetuse ja siis on aeg kaardid lauda visata ja punktid kokku lugeda.

Kellel on ringi lõpus kõige vähem punkte, kaotab ringi ja maksab ühe oma kolmest rahast "panka". Kui kõik rahad on otsas, ei ole lootus veel automaatselt kadunud - edasi saab mängida nn vallavaesena veel kuni järgmise kaotuseni. Küll on neid olukordi, kus vallavaesena on mäng võidetud. Kui aga vallavaesena kaotada, siis kukud mängust välja ja ülejäänud laulavad sulle haledal häälel:
"On kui närtsind lilleke, on kui närtsind lilleke, on kui närtsind lilleke ja lepalehe moodi!" Seda originaalreeglites ilmselt polnud, aga meie peres kujunes see kohustuslikuks osaks.

Ahjaa, üks oluline osa veel - kui sul õnnestub saada 31 punkti, võid kohe kaardid letti lüüa ja kõik ülejäänud maksavad!

Võidab see, kes jääb viimasena mängu ja saab kogu raha omale. Meie peres oli ikka nii, et kes võitis, sai minna ja võiduraha eest kõigile šokolaadi osta.

Võibolla kusagil mujal mängiti mingite teiste reeglitega, aga meie peres oli igatahes nii! Kinnitan, et tegu on hea lihtsa ja lõbusa mänguga.

Haned luiged tulge koju! Ei saa tulla põder on ees!

Meil just nii oli. Käisime Täpikese ja koeraga jalutamas, kuid koju ei saa - Põder risti tee peal ees ja ei kavatsegi põgeneda.

Ma nägin põtra juba kaugelt, aga pikemal puurimisel otsustasin, et see pole põder vaid puu. Jalutasime aga edasi ja Täpike teatas, et vaata, milline imelik puu seal tee ääres on. Piidlesime siis mõlemad ja puu piidles vastu. Enne kindlalt aru ei saanud, et põder, kui lõpuks pead keeras. Seejärel tegi kaks sammu ja tardus keset teed seisma. No ja ei tahtnud sammugi edasi ega tagasi astuda. Mõtlesime, et mida teha. Täpike kardab põtru ja kui aus olla, siis mina ka ei taha meie suurima imetajaga lähitutvust sobitada. Mine sa hullu tea, äkki talle ei meeldi inimesed. Otsustasime ringiga tagasi minna, ja põder astus ka edasi. Olles veidi tagasi suunas liikunud, mõtlesime ümber - ei viitsinud suurt ringi teha. Läksime uuele katsele ja metsast astus jällegi teele põder ja tardus keset teed. Ma ei tea, kas neid oli kaks, või lipsas sama vahepeal tagasi, et meid kimbutada. Kolmandal katsel õnnestus siiski koju jõuda ilma, et aasta loom oleks "söönud meie liha ja joonud meie verd"!

Ah, et miks nii dramaatiline? Te ju ikka teate, kuidas tegelikult lõppeb hanede ja luikede salmike? Kui arvate, et hanede-luikede ema ütles: "Tulge ikka lennates!" siis eksite rängalt. Nii võibolla ütleks mõni pehme mandri hanemamma. Saaremaa karmides oludes karastunud linnukeste ema oli ilmselgelt ronk ja käitus järeltulevate põlvede turvalisust silmas pidades pigem hooletult. Salm käis nii:
Haned-luiged, tulge koju!
Ei saa tulla hunt on ees.
Mis ta teile teeb?
Sööb meie liha ja joob meie verd!
Tulge ikka!

Peast sopran

Nii nagu pool Eestit, tahame meiegi suvel oma kooriga laulupeole pääseda. Seega teeme kõvasti laulutrenni, et see ainult kättesaamatuks soovunelmaks ei jääks. Kaks viimast päeva on näiteks möödunud laululaagri tähe all. Eile näiteks laulsime kuus tundi järjest (paari väikese sirutuspausiga). Pole siis ime, et olin õhtuks juba peast täitsa sopran*. Esiteks ei suutnud ma kuidagi garderoobist oma jopet leida. Olin selle meeltesegaduses pannud teise kohta kui tavaliselt ja no lihtsalt ei leidnud. Olgugi, et mul on suur ja erkpunane jope, mis tavaoludes hästi silma paistab. Lõpuks kui olin kolm ringi juba jopedele peale teinud, leidsin selle siiski üles.

Seejärel hakkasin autot otsima. Kõigepealt suundusin "kiriku" parklasse, kus tavaliselt autot hoian. Poolel teel sinna kangastus silme ees, kuidas parkisin auto hoopis "katlamaja" parklasse. Egas midagi, keerasin otsa ringi, jalutasin teise parklasse. Seal aga ei hakanud silma ühtegi tuttavat autot. Puldiga piiksutamise peale ei hakanud ka ükski sõbralikult tulesid vilgutama. Siis meenus küll, et "katlamaja" paeklasse olin möödunud päeval oma auto jätnud ning sel korral ootas see mind ikkagi "kiriku" parklas. Tuli aga ots ringi keerata ja uuesti tuldud teed tagasi minna. Kodu leidsin siiski suuremate eksimisteta üles.

Rohkem ma sel päeval enam midagi suuremat ette ei võtnud - mine sa tea, millega see oleks lõppenud. Aga see kõik on täiesti arusaadav. Ega laulmine pole lihtne töö. Meil on väga hea dirigent, kes ei oota mitte ainult seda, et noodid ära lauldakse, vaid ka seda, et laulus oleks õige emotsioon ja tunnetus. Näiteks palus ta meil ühte laulu laulda nagu metsas kekslev 17-aastane neiu, kellel on 36-aastase naise teadvus.  See polnud sugugi lihtne, sest ma tundsin end pigem 14-aastase pubekana, kellel on 80-aastase keha. No ärkad hommikul üles ja hakkad vinguma, et kool (töö) on nõme ja milleks seda kõike vaja on ja ma ei viiiiiitsi tööle minna. Samas kõik kohad valutavad. Eile ronis Tirts poole öö pealt meile kaissu ja keeras end risti voodisse magama, mistõttu olin hommikuks kõver nagu kreeka E - puus valutas ja seljas on välja arenenud miskine närvivalu. Imeline.
Aga ma sellegipoolest püüdsin seda 17/36 neiut metsas kekslemas ette kujutada. Ja ega ma siis sellega ei piirdunud. Ma olin nagu Eesti Euroopa liidu nõudeid üle võttes - panin kõvasti juurde ka veel. Proovisin laulda, nagu 36-aastase naise teadvusega 17-aastane tüdruk, kes keksleb valgusküllases  kaasikus, olles hommikusöögiks söönud pannkooke metsmaasikamoosiga ning joonud kõrvale klaasikese värsket 3,5%-list  piima... Selle protsendi paikatimmimine võttis kõige rohkem aega, kogu aega tahtis tulla 2,5%-line, Aga see poleks sugugi sobinud - täitsa vale värving, lahja noh.

Tegelikult laulan alti, aga "peast sopran" kõlas lihtsalt paremini.

Joome bussikates

Muhu vald on üks innovatiivne ja igast oma kogukonnaliikmest hooliv omavalitsus. Vald annab endast kõik, et rahvast liikuma meelitada, unustamata sealjuures ka neid, keda üldiselt on raske ühistegevustesse kaasata. Ja just seetõttu ongi ellu kutsutud uus matkapäevade sari - joome bussikates:

Ma usun, et see saab olema üks populaarne üritus! Ma küll mõtlesin, et võiks minna.

(Tõsi on see, et õige info matkapäevast saavad ainult need, kes õige ekraanisuurusega vahendist valla kodulehte vaatavad. Kellel suurem ekraan, näeb, et bussikates kavatsetakse juua sooja teed... pettumus missugune).

Mu maailm ringi veel käib

Võeh. Rääkisin detsembris ühes mammutpostituses, kuidas käisin arsti juures ja pikka aega piinanud pearinglus kadus nagu võluväel. Sain veeta meeldiva kuu stabiilses maailmas, aga nüüd uuel aastal on pearinglused tagasi uue hooga. Ja see on nii vastik. Kõrvus kohiseb, pea pööritab, iiveldab. Mingi 5-10 minutit ja siis kaob ära, et mõne aja pärast uuesti tulla. Enesetunne on kogu aeg vilets. Andke nüüd nõu. Mis aitab pearingluse vastu? Kas peaks midagi sööma/jooma või vastupidi söömise maha jätma? Rohkem liikuma või hoopis vaikselt voodis lebama? Mingit vitamiini võtma?  Või hoopis häid tarkusi esivanemate varasalvest? No et tee palderjanijuures, noore kase lehtedest ning sisaliku pisaratest täiskuu ööl tee ja joo seda seitsme tee ristis ise jalaga kolm korda vastu maad põrutades ning  ai-tummer-ker-kommer-ker röökides. Sealjuures ei tohi vanapaganale vereproovi anda. Midagi muud tegema? Olen valmis kõike proovima, ainult et stabiilse oleku tagasi saaks!

Või oleks ikkagi asjakohane arsti juurde minna. Viimati ma küll mingit vastust küsimustele ei saanud, aga vähemalt kadus pearinglus veidikeseks ajaks ära.

Suur siil ja jaanuarimardikas

Käisime eile linnas ehitustöid tegemas. No üks õige ametnik peab ju kõike oskama, miks siis mitte wc seina ehitada. Seal korteris on muidugi alati lust ja lillepidu remonti teha. Nimelt ei ole seal mitte ühte täisnurka. Ei seinte, põrandate ega lagede vahel. Isegi sirgjooni pole eriti. No ja siis lisaks loovad lähenemised boileri paigaldamisel, mis tähendas erikujuliste aukude lõikamist vineeri. Tulemus oli päris kole, aga natuke värvi, liiste ja pahtlit ning kõik saabki korda. Tõsi, uus prill-laud tuleb ka hankida, sest parandades seina, lõhkus kõrgelt kvalifitseeritud ehitusbrigaad viimase ära. See on mingi kaosejäävuse seadus. Kaose hulk ruumis ei tohi mingi hinna eest väheneda.

Kõik see parandamine ja lõhkumine võttis omajagu aega nii et kojusõit jäi pimeda peale. Ma arvan, et et neli viiest autos olnus magas enamuse teest. Viies õnneks oli roolis. Üks hetk tundsin läbi une, et auto pidurdab ning Mps küsib, et mis seal tee peal on. Mina löön silmad lahti ja näen, keset teed on suur siil. No selline mägrasuurune vähemalt. Pilgutasin veidi silmi ja siil kadus (ma tõesti ei tea, mida ma unes nägin või kust see siili-ilmutus ilmus). Küll aga helkis keset teed väike sinine tuluke. Mps pidas auto kinni ja mina tormasin vaatama, et mis seal siis helendab. Mõni virvatuluke? Killuke taevatähest? Jaanuarimardikas?
Ei, midagi palju proosalisemat - e-sigaretikujuline elektroonikajääde.  Pettumus missugune.

Meil on üks fänn!

Mõtlesin, et tulen ja kirjutan siia midagi toredat, mida oleks aastate pärast hea lugeda. Aga no ei ole mitte midagi säravat kirjutada. Tunnengi viimasel ajal end kuidagi tuhmina. Hirmus väsimus on kallal ja pea käib jälle ringi. Tahaks magada.
Ma mõtlesin, et peaks tegema inimkatseid. Mis juhtuks kui ma magakski iga päev vähemalt 8 tundi. Hetkel kipub olema pigem 6 tundi. Arvestades, et äratuskell heliseb 6.30-6.40, siis tähendaks see kümnest magamaminekut. Küll oleks tore. Ainus häda on sellest, et meil ei õnnestu Tirtsu kunagi nii vara magama saada. Isegai kui ta õigel ajal voodisse läheb, siis on vaja veel vett juua, raamatut lugeda, mängida, kaisukaid tuua ja niisama filosofeerida. Mina jõuan voodisse aga alles siis kui kõik tõllad on ammu kõrvitsateks muutunud.

Unejuttudest rääkides. Mps loeb õhtuti lastele ette meie viimast raamatut. Neile see meeldib. Eriti seetõttu, et Mps teeb juurde kõikvõimalikke helisid ja räägib iga tegelase puhul eri häälega. Mulle ka meeldib, kuigi mõni tegelane räägib minu meelest tegelikult teistsuguse häälega.

Oleme saanud ka veidi positiivset tagasisidet. Negatiivset pole keegi julenud öelda. Ma arvan, et lihtsalt kardetakse, sest noh, ma olen ju päris hirmus ja Mps on veel kordades hirmsam. Mõned väiksemad kirjavead on küll leitud, aga seda, et terve lehekülg teksti läks raamatu kokkupanemisel kaotsi, pole keegi julgenud nina alla hõõruda. Selle raamatu puhul ongi ninad õrn teema.  Nimelt, kui ma raamatuid laiali jagasin, siis kõige tavalisem tagasiside oli, et oi, see on nii suur, ma arvasin, et mingi õhuke vihik. Mina olen jällegi vastu hoiatanud, et ärge voodis raamatut lugege, muidu võib juhtuda, et jääd tukkuma raamat kukub ninale ja ongi ninaluu katki. 

Lisaks on raamatule tekkinud üks fänn! Hurraa! Täpikese klassivend sai selle raamatu jõuludeks ja nõuab nüüd kolmandat osa (poisi ema sõnul pole tegemist lapsega, kes raamatuid armastaks, nii et väga hea märk). Peab vist jälle piitsa välja otsima ja sundima Mpsi tööle. Tal on kolmas osa peas valmis, aga sellest jääb fänni(de)le natuke väheks. Täps kurtis, et klassivend oli vaimustunult rääkinud raamatust ja eriti ühest leheküljest, kus on pilt peategelasest, kes raamaturiiuli ees diivanil pikutab ja Täps oli "nagu mingi tohlakas" kõrval seisnud ja ei osanud midagi kaasa rääkida. Õhtul siis nõudis ka seda lehekülge näha, et saaks aru, millest noormees rääkis. Teemaks olla olnud Professor Pisikese rikkalik kodune (teadus)raamatukogu, kust nii mõni raamat võiks olla loetav.

Sellega seoses meenub üksõhtune draama. Nimelt käis Tõruke raamatukogus. Kuna ka tema pole mul suurem asi lugeja, on mul alati hea meel kui ta ise leiab endale midagi meelepärast. Sel korral tõi ta Tom Sawyeri seiklused. Ma julgesin mainida, et see on tal ka kohustuslikus kirjanduses ülejärgmine raamat, aga praegu peaks ta lugema hoopis Pal tänava poisse. See aga käivitas valulise reaktsiooni - ohtrat hala teemal kuidas ta vihkab kohustuslikku kirjandust, sest siis ei jää tal aega lugeda neid raamatuid, mida ta tahaks lugeda. Tegelikult on tal teatud mõttes õigus. Ilmselt sõltub palju ka nö repertuaarist, aga vähemalt meie koolis on nimekirjas palju raamatuid, mis tänapäeva noori just ülemäära ei kõneta. Ma mõistan vajadusest tutvustada surematuid klassikuid, kuid tegelikult oleks hea kui suudetaks esmalt see lugemisisu sütitada, mitte lämmatada. 

Ma olen ikka olnud seisukohal, et sul ei saa olla igav kui sa armastad lugemist! Mõned, minusugused, armuvad lugemisse esimesest silmapilgust, aga armastus võib tekkida ka aegamööda läbi positiivsete kogemuste. 

13 ja esmaspäev

Eile võtsime end kokku ja asusime kuuske lahti ehtima (taas üks väljend Tirtsu keeleuuendustest). Niks-naks, kuulid kasti, hops-hops kuuseoksad aknast välja ja siuh-sauh viimane okkapuru prügikühvlile ja oligi viimane mälestus toas jõuludest läinud. Õues on seevastu palju "jõulum" kui jõulude ajal. Lund on nii, et aitab (tõsi, lubati, et sulab kohe jälle ära). Autoga sõites peab arvestama lisaks praamigraafikule ka sahameeste graafikuga ja üldse peaks vist väikse sahakese omagi autole ette monteerima. Teisalt pole ükski sõit veel seetõttu tegemata jäänud, et ilm kehv. Eile näiteks läksin last sünnipäevale viima ja juba kolmandal katsel õnnestus maanteeäärsest vallist läbi rammida ja suure tee peale välja murda. Muidu oleks võibolla ka esimese katsega läbi saanud, aga kuna minu väljasõit maanteele on teravnurga all ja selleks, et näha, kas autosid tuleb, pean sisuliselt selja taha vaatama, siis väga suure hoo pealt seda teha ei saa.

Täna polnud mingit raskust kodust välja saamisega - sahk oli kenasti tee lahti lükanud. Kahju. Ma oleks hea meelega öelnud, et ei saa halbade teeolude tõttu tööle tulla. Ma senini ei tea, miks 13 reede peaks halb päev olema. Ikkagi töönädala lõpp ja läheb ainult kergemaks. Esmaspäev on palju hullem. 

Armastuses ja võimlemises on kõik lubatud!

 Just sellise tarkuseteraga tuli Tirts täna lagedale. Sellele ei olegi kohe midagi lisda.

Töö itk

 Vahel ma imestan, et miks ma ikka veel seda tööd teen. On ju maailmas palju lihtsamaid ja toredamaid ameteid, kui see ametnikuniru koht. Täna oli jälle selline päev, kus ma tõsiselt kaalusin, et äkki peaks midagi muud otsima. Töökaaslastele võiski jääda mulje, et andsin alla. Tulin tööle, parkisin auto, avasin pagasiruumi, vaataain korra trepi poole, mis kontorisse viib ja seejärel istusin tagasi autosse ning sõitain koju tagasi. Aitab kah.

Koju jõuses lõin ilmselt põnnama. Võtsin esikust arvutikoti ja lonkisin ohates auto juurde tagasi. 

Tööl on pooled haiged. Mul pole aega olnud haigeks jöäda, aga kardan, et kohe kui võimalus antakse, kargab haigus kallale...

Valmistun inimestele pettumust valmistama

Meie vald saab sel aastal 35 aastat vanaks. Kavas on aastaringsed pidustused ja keegi eriti tööd ei tee. Sest pidu, noh. Iga nädal on pidu eri külas. Kuna meil on 52 küla ja aastas on mugavalt 52 nädalat, siis jätkubki just igasse nädalasse üks pidu. Selle nädala "sünnipäevalaps" oli Aljava küla. Ma arvan, et see väike armas külake maailma lõpus pole ammu nii palju tähelepanu saanud kui see nädal. Natuke mängis selles rolli ka minu väike kaardike, mille seni paljude poolt avastamata külast joonistasin.

Minu enda esimene kokkupuude Aljavaga ulatub 20 aasta tagusesse aega, mil mu teadmised Muhu saarest piirdusidki vaid paari külaga (Ma pakuks välja Kuivastu, Liiva, Koguva ja Pärase). Aljaval sai käidud mingit käpaliste elupaika taastamas. Kuidas ma sinna sattusin, seda enam ei mäleta, aga pool meie kambakest oli igatahes kohal. Juu keegi tundis kedagi, kes korraldas. Mina haarasin reha ja läksin teistega kaasa. Olen alati hea kaasamineja olnud. Hiljem olen töö asjus ikka mõned korrad Aljavale sattunud, aga kindlasti ei ole tegemist minu poolt väga sagedasti külastatava kohaga..

Esmaspäeval kolib pidu üle Hellamaa külasse, kus olen märkimisväärselt rohkem käinud. 

Aga siin tekkiski mul dilemma. Kas joonistada ka Hellamaa kaart või jääda endale kindlaks ja piirduda vaid mõne üksiku kaardikesega. Ühest küljest pressivad peale soovid ja unistused, teisest küljest reaalsus. Tunnen, kuidas olen nende kahe vahele litsutud nagu pannkook. 

Asi on nimelt selles, et tegelikult ma tahaksin joonistada. Mul on juba aastaid olnud plaan kogu Muhu saar üles joonistada ja teha selline suur seinakaart, kus kartograafia seguneb huumori ja kunstiliste liialdustega. No ja kui töökaaslased tulid mu juurde jutuga, et keegi võiks Muhu kaardi joonistada, siis haarasin sellest kohe kinni. Mõtlesin, et võiks teha sellise advendikalendri tüüpi kaardi, kus iga nädal joonistaks valmis ühe külakese ja aasta lõpuks oleks ilus tervik valmis. 
Plaan igati äge, lasin endale tuua linnast kõige suurema paberi, mis sealt saada oli ja... avastasin, et see on ikkagi liiga väike. Mõni küla oleks tulnud vaid paar ruutsentimeetrit, kuhu vaevalt rebase istuma mahutaks. Ja no mis "advendikalender" see selline oleks. Oma plaane ei saaks ikka ellu viia.

Seejärel tegin plaanid ümber. Mõtlesin, et joonistan iga küla eraldi suurelt välja. Alustasingi Aljavaga. Selle peale läks mul kaks õhtut (no mis teha, ma ei ole eriti kiire joonistaja). Aga Aljava küla on pisike. Ainult 4 majapidamist. Hellamaa on kolm korda suurem ja majapidamisi on seal kordades rohkem. Mis tähendab seda, et kui ma tahaks kõikide külade kohta kaardid joonistada, siis oleks mul pooled õhtud sel aastal sisustatud ja lapsed vaataks jälle segamini toas näljaste nägudega pealt kuidas emal nutab, et miski ei tule välja, selmet oma lapsukestega aega veeta. Seda ma jällegi ei taha. 

Ma tõesti tahaks neid kaarte teha, aga mitte oma pere arvelt. Seega ainus lahendus oleks kaarte joonistada tööajast. Usun, et kui iga nädal ühe päeva ohverdada, siis saaks kaardid tehtud küll. Aga kes siis minu töö ära teeks?

Muidugi on mul kurb meel valmistada pettumus neile, kes juba põnevusega järgmist kaarti ootavad. Minu kritseldus Aljavast võeti päris kenasti vastu ja ma lugesin välja, et inimesed eeldavad, et nüüd saab iga küla kohta sellise kaardi. Njah. Taas tuleb kogukonnal minus pettuda. Teisalt, ega ma pole ainus inimene saarel, kes teab, mispidi pliiats käes käib. Ehk võtab keegi teatepliiatsi üle ja joonistab ise mõne kaardi. Loota ju võib.

Aga selle suure Muhu kaardi plaanin ma ikka joonistada. Ma pean ainult enne välja mõtlema, mismoodi mahutada kogu see geograafia, kultuur ja elurikkus nii väikesele paberilipikule (mis oli linna suurim paber).

Laske kitsed üle tee

Öösel maha sadanud lumi põhjustas meie peres ohtralt elevust.

Eelkõige Tirtsus, kes on juba mitu kuud (alates sellest kui lasteaia kõrvale rajati uus kelgumägi) lund igatsenud. Täna hommikul aga oli muidu unine ja aeglane laps nagu krapsti üleval, kepsutas ringi ja nõudis riidesse panemist ja kelgusõitu.

Ka minule pakkus lumi palju avastamist - näiteks seda, et lund autokatuselt pühkides saab selle sujuvalt saapa sisse suunata. Mõnus? Vist mitte. Samuti sai meenutatud, kas ma oskan ka mälu järgi tööle sõita.

Sesa ma teada ei saanudki, sest enne suurele maanteele jõudmist sulas jää siiski akendelt.

Ja mida ma nägin? Värskele lumele olid jäljerea jätnud terve kari loomi. Lugesin 400-500 meetrise teelõigu peale kokku 25 teeületust. Loomulikult võis see olla ka üks ainus purjus põder või kohtlane kits, kes siksakitades üle tee tuigerdas. Aga vawvalt. Arvedtades kui tihti ma sel teelõigjl loomi kohtan, siis ilmselt käibki üle minu kodutee loomade põhimagistraal.

Head uut aastat!

See on päris põnev vaadata, mis inimesi sel aastal ees ootab (Tõrukese ennustuse kohaselt). Niipalju kui olen tagasisidet saanud, tundub, et tõenäosus kohata 2025. aastal  inimesesuurust kassi, on harukordselt suur. Nr 7 osutus väga populaarseks valikuks. Samuti ka nr 8. Ehk siis on terve hulk inimesi, keda ootab ees kena rahulik aasta, kus mitte midagi märkimisväärset ei juhtu. Arvestades segaseid aegu, on see rahustav väljavaade. Samas oli väga populaarne valik ka nr 16 - võimalus võita reis Itaaliasse.

Minul küll igavat aastat pole oodata. Valisin nr 13 ja mind ootab ees nii mõndagi märkimisväärset. Kui uskuda  Tõrukese illustratsioone, siis kargab mulle kallale koletis (aga see sama koletis oli ka mu eelmise aasta loosis ja midagi väga koledat kallale ei karanud, seega võib eeldada, et see on selline leebe ja sõbralik koletis. Võibolla lihtsalt vääritimõistetud). Siis näikse, et mulle kukuvad pähe kõikvõimalikud asjad (ehk ka midagi väärtuslikku), rotid söövad toidu ära (ehk aitab kaalulangetusele kaasa!), hiiglaslik vedru viskab teise maailma otsa (näikse olevat lihtne ja odav viis reisida kiiresti ja kaugele) ja paistab, et ka jumal pole minuga rahul. Aga vaadates üleüldist globaalset olukorda, siis ma pole ka temaga rahul, nii et tunded on vastastikulised.

Aga tegelikult tuleb mul hea uus aasta. Mul oli aastavahetusel kohe selline hea tunne sees, et see aasta tuleb erakordselt tore!

Aastavahetus oli ka lõbus. Käisin saunas! Ma ei ole eriline saunainimene, aga vana-aasta õhtul tuleb ikka vana saast maha uhtuda, et puhta ja säravana uude aastasse astuda. Lisaks sõime, jõime, laulsime (karaoket) põletasime säraküünlaid ja imetlesime tuledemängu puuvõrades. Lisaks sai ohtralt niisama lobisetud. Väga tore õhtu oli. 

Uue aasta esimesest päevast magasime poole rahulikult maha. Ehk saab sel aastal rohkem magada!