Öösel maha sadanud lumi põhjustas meie peres ohtralt elevust.
Eelkõige Tirtsus, kes on juba mitu kuud (alates sellest kui lasteaia kõrvale rajati uus kelgumägi) lund igatsenud. Täna hommikul aga oli muidu unine ja aeglane laps nagu krapsti üleval, kepsutas ringi ja nõudis riidesse panemist ja kelgusõitu.
Ka minule pakkus lumi palju avastamist - näiteks seda, et lund autokatuselt pühkides saab selle sujuvalt saapa sisse suunata. Mõnus? Vist mitte. Samuti sai meenutatud, kas ma oskan ka mälu järgi tööle sõita.
Sesa ma teada ei saanudki, sest enne suurele maanteele jõudmist sulas jää siiski akendelt.
Ja mida ma nägin? Värskele lumele olid jäljerea jätnud terve kari loomi. Lugesin 400-500 meetrise teelõigu peale kokku 25 teeületust. Loomulikult võis see olla ka üks ainus purjus põder või kohtlane kits, kes siksakitades üle tee tuigerdas. Aga vawvalt. Arvedtades kui tihti ma sel teelõigjl loomi kohtan, siis ilmselt käibki üle minu kodutee loomade põhimagistraal.