Oeh, ma siin ükspäev mõtlesin, et kumb on hullem, kas nii, et kõik halb juhtub korraga või juhtub pidevalt midagi ebameeldivat.
Ajendiks oli loomulikult meie pere lapsinimesi tabanud kõhuviirus. Kõik algas sellega, et öösel vastu kolmapäeva ärkasin selle peale, et keegi kõrvalvoodis koledal kombel oksendas. Pisitirts loomulikult. Egas midagi, krabasin lapse sülle, pesin ta puhtaks, siis vahetasin ära voodipesu ja üritasin last uuesti magama saada. Kuna ta voodisse keeldus minemast, siis võtsin lapse rahustamiseks lihtsalt sülle. See tähendab, et peale järgmist oksendamise hoogu sain lisaks lapse riietele vahetada ka enda riided ja voodipesu. Seejärel puges Tirts sõnakuulelikult voodisse ja jäi hetkega magama. Minul aga ei tulnud und. Ja kui ma korraks ehk suigatasingi, siis peatselt kostis kõrvalvoodist taas öökimist. Egas midagi, vahetasin aga voodipesu ära ja pesin lapse näo puhtaks. Selle öö jooksul ärkas ta veel 4-5 korda, et natuke kõõksuda. Oksendada polnud enam midagi. Mis te arvate, kui palju ma magada sain?
Õhtul läksin koos Tirtsuga samal ajal magama. Eks ikka selleks, et paari tunni pärast suuremat sorti oksendamise peale ärgata. Nüüd oli menetluskäik juba selge. Poolmagades vahetasin voodipesu ja puhastasin last. Õnneks ülejäänud öö magas laps rahulikult ja rohkem pole enam oksendamise trikke teinud. Aga ega sellega siis asi lõppenud. Mul on ju veel kaks last!
Täpike tegi oma oksendamise ära päise päeva ajal ning suutis mõlemal korral pesukaussi tabada, nii et koristamine oli suhteliselt lihtne ja väga palju vaeva ei pidanud nägema. Tõrukese ajastus oli muidugi murphylikum. Just siis kui mina, kes ma olin kaks ööd magamata, olin otsustanud unele järele anda, hakkas Tõruke hädaldama, et kõht valutab ja paha olla. Loomulikult lõppes see eeskujuliku ropsimisega, millele eelnes aga vähemalt pool tundi katkematut hala. Lõpuks saime mõlemad magama. Eks ikka selleks, et paar tundi hiljem ärgata hädaldamise ja järjekordse okseralli peale. Õnneks on Tõruke juba nii suur (ja kogenud oksendaja), et voodipesu vahetama ega põrandat küürima ei pea. Lihtsalt on vaja kätt hoida, julgustada ja lohutada.
Möödunud ööl ei oksendanud keegi, aga magada ikka ei saanud, sest Tõruke KARTIS, et ta võib oksendama hakata ja siis oli vaja, et keegi keset ööd lohutaks.
Ehk siis ma pole neli ööd korralikult magada saanud. Ootan põnevusega, mis siis täna öösel juhtub. Mina ja Mps oleme ju veel viirusest puutumata jäänud...
Aga sellest tekkiski küsimus, et kas oleks hullem kui ma oleks pidanud korraga kolme oksendava lapsega tegelema ja oleks ülejäänud kolmel ööl magada saanud või praegune üksiti, üksiti õeke tüüpi lahendus. Esimene oleks küll tõenäoliselt hullumaja. Teine on aga sulaselge piinamine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar