Valikud

Tõruke sai sünnipäevaks pusle ja ma panin selle kokku. Vaene laps vist ei saanud tükkigi panna. Ma lohutan end sellega, et talle need nii väga ei meeldigi. Mulle seevastu küll. Kuna mul on kodus destruktiivne kahene, siis võin ainult unistada sellest, et pusle kusagile lauale laiali laotan ja siis mitu päeva seda kokku panen. Kui muud ei juhtuks, valataks sellele mahla peale.  Nüüd aga hakkasime teisele korrusele Tõrukesele oma toalaadset toodet rajama ja seal on praegu hea poolikut puslet hoida. See tuletab meelde, et mul peaks kusagil üks 1000-tükine täitsa tutikas pusle ootama. 

Sellega on muidugi häda. Alati jääb dilemma, et kas pusletada või näiteks koristada või raamatut lugeda või kasvõi blogida. Kõike korraga ei saa ja õhtus on kõige enam kaks tundi iseendale. Enamasti vähem. 

Täna valin sauna ja kõik muu jääb mõneks teiseks korraks.

#Jutujaht. Ja muidugi aitäh hea sõna eest

Alguses oli sõna.

Kust see tuli? Ei tea. See oli justkui koguaeg olemas olnud. Nagu lootusekiir kesk pilkast sõnatust. See oli hea sõna. Väike, kõigest paar silpi, aga hea. Seda oli tunda. Sõna oli soe ja pehme ja kütkestav. Helisev. Just helisev! Võis tunda kuidas see kogu ümbruse vibreerima pani ja igast võnkest sündis uus sõna. Sõnad kogunesid punti, võtsid rivvi, moodustasid lauseid ja lugusid.  

Igal sõnal oli oma kõla. Mõnikord tekkis sõnadest harmoonia. See võnkus läbi aja ja ruumi ning kõikjal tärkas elu. Selgus, et tühjus ei olnudki tühi, vaid täis uinunud mõtteid, mis ootasid äratamist. 

Teinekord aga kriipisid sõnad üksteise vastu, põrkasid kokku, läksid puntrasse ja sassi. Ka need sõnad levisid, kuid tõid kaasa kaost ja hukku.

Ometigi olid need samad sõnad. Head sõnad.

Mõnikord juhtus aga nii, et sõnad ei hakanudki helisema. Ükskõik, mispidi neid ritta laoti. Ei midagi. Sõnad maigutasid hääletult nagu tummad kalad ja pudenesidlõpuks vaikselt tolmuks.

Just nii juhtus Maailmaparandaja neljanda jutujahiga. Antagu andeks, et hea sõna (aitäh selle eest) raisku lasin.

------

Teistel läks paremini. Lugege neid siit.

A-rühma sõnad

 Kõik teavad, mis asi on T-särk. Aga kas te ka teate, mis või kes on näiteks A-kull või O-pall? 

Näikse, et Tirtsule meeldivad eesliited. Eriti a-. Mul on tunne, et Tirtsu murdes on see käskiva vormi tunnus. No näiteks:
"Apüsti" tähendab ilmselt, et mis sa vedeled siin, aja end püsti ja tee ometi midagi kasulikku. "Akommi" tähendab loomulikult, et anna mulle kommi!

Lisaks on väga laialdaselt kasutuses ka sõnad nagu bibikas ja titetaa. Teate, mis need tähendavad?

Kõige levinum väljend Tirtsu jutus on aga " Mis siin on?" Seda saab kasutada nii raamatut vaadates kui niisama igapäeva olmes. Näiteks müslit süües. Tirtsule meeldib üks šokolaaditükkidega müsli. Selle söömine näeb välja nii, et ta otsib müsli seest šokolaadi, kui leiab, siis õngitseb selle välja ja küsib: "Mis siin on?" Siis pistab suhu ja teatab: "Mmmm, sukuad". Siis otsib järgmise tüki ja küsib uuesti imestunult: "Mis siin on?" ja niimoodi edasi kuni viimne tükk on otsas.

Aastapäev

Täna on tähtis päev! Väikest viisi nagu juubel. Jah. Täna 10 aastat tagasi sai minust ema! Enne seda olin ma muidugi ka nii üht kui teist, aga ema ma ei olnud. Samas on just see osa minust mänginud viimase 10 aasta jooksul olulisimat rolli minu igapäevaelus. 

No on need olnud alles tegusad aastad. Sinna on mahtunud ikka ohtralt kõikvõimalikke emotsioone ja tundeid. On olnud nii õnne, rõõmu, uhkust, heldimust, vaimustust kui ka kurbust, jõuetust, läbikukkumist, viha ja ohtralt muret. Kõige rohkem siiski armastust!
Ema amet on selles suhtes imeline, et ükskõik kui haledalt sa omast arust ka ei põru, ikka armastatakse sind tingimusteta. Ja ükskõik kui võimatult su lapsuke ka ei käituks, ikkagi armastad sa teda ja ei vahetaks iial mõne hooldevabama eksemplari vastu välja.
Ei saa salata, et Tõrukesega on meil tulnud palju piike murda ja ma mõtlen hirmuga selle piikidemere peale, mis meid veel ees ootab. Mitte väga kauges tulevikus on ju varitsemas suur ja hirmus puberteedikoll. Loodame, et ka selle kolliga on nii nagu kõigi teiste kollidega - nende vastu aitab kõige paremini kollitõrjevahend (soovitatavalt pihustatav). Tõruke on loomult kange kui kadakas. Ta tahab teha asju nii nagu talle meeldib, aga samas õigesti ja kuna need alati ei ühti, siis jaurab seni, kuni maailmakord annab alla ja seadistab end temale sobivaks. Tõruke võtab kõike isiklikult. Näiteks kui riieldakse mõne teise lapsega, tunneb ta nagu oleks temaga riieldud. Aga kui kiidetakse kedagi teist, siis võtab ta seda kui etteheidet, et miks ta pole kiitust ära teeninud. Ta on ikka olnud minu murelaps, sest ta muretseb väga palju. Eelkõige selle üle, kas ta ikka teeb kõik õigesti. Aegajalt tulevad ka aga üldfilosoofilised küsimused. Alles see oli kui ta ahastas, et mis mõtet on koolis käia, kui me lõpuks kõik niikuinii ära sureme. Et mis on üldse kõige selle mõte*. 

Tõruke ei armasta muutusi ega ootamatusi - tal peab asjade käik olema selge ja kõrvalekaldumised on lubatud vaid väga harvadel juhtudel. Samas, mida vanemaks, seda kergemini ta muutustega kohaneb.

Teisest küljest on ta väga empaatiline ja südamlik tüüp. Peale suuri lahinguid tuleb ta tihti vabandama (mis teadupärast on väga raske tegevus isegi täiskasvanutel). Aegajalt tuleb ta välja selliste õrnusavaldustega, et süda läheb härdaks kohe. Oma õdesid kiusab ta kõigest väest, aga samas ka hoolib nendest väga.

Tõrukese algus oli raske. Ta ei saanud kuidagi hoogu sisse. Käima hakkas ta teistest hiljem, rääkima veelgi hiljem. Tema õed omasid kahe aastaselt juba hulga laiemat sõnavara kui Tõruke kolmeselt. Suvel enne neljandat sünnipäeva käis aga mingi krõks, ja Tõruke hakkas rääkima. Eesti keeles, mitte tõrukese omas nagu senini. Lasteaia lõpuks oli ta oma eakaaslased kätte saanud ja pooltest möödagi kihutanud. Selleks ajaks oskas ta juba soravalt lugeda ja vaid väheste vigadega kirjutada.
Nüüd kolmandas klassis läheb tal hästi. Tõruke on nutikas, terane ja maailma asjadest huvituv tegelane. Ta oskab ja soovib luua seoseid. Tihti küsib ta asjalikke küsimusi ja palub lahti seletada kui ta millestki aru ei saa. See võib olla tüütu, sest noh, ise ka ju ei oska seletada, aga õpetlik nii talle kui mulle.
Ja hinneteleht on tal lihtsalt imeline. Puhta viitepuru. Jooksvates hinnetes on sel aastal madalaimaks hindeks viis miinus. Mina, kes ma olen ikka arvanud, et olin eeskujulik õppur, ei saanud küll nii ilusa hinnetelehega eputada. Kirjatehnika oli mul selline kolme poole neli ja õigekiri samamoodi. Tõrukese kirjatähed (olgugi, et lopergused) on ikkagi ilusamad kui minu omad, aga õigekirjas on tal loomulikku annet, mida mulle sugugi antud pole. Tõrukese tugevaimaks küljeks paistavad olevat siiski reaalained. Või noh, matemaatika. Kolmandas klassis on vara teiste reaalainete osas seisukohta võtta. Vähemalt selles osas tahaks väita, et laps on minusse (kuigi Mpsi hinneteleht oli ka väga eeskujulik).

Musikaalne on ta ka. Kahjuks ainult keeldub muusikakooli minemast. Ma ei kavatse sundida ka. Ega temast artisti niikuinii ei saaks. Aga akordioni kääksutamine tuleb tal minu meelest väga hästi välja. Kuigi kui kohe esimesel korral ideaalselt välja ei tule, siis kipub draamakuningannat mängima. See on vist ka minust. Mitte musikaalsus. See teine pool.

A lõpetuseks tahaks küsida traditsioonilise küsimuse. Aeg kuhu tõttad? 10 aastat, see on sisuliselt veerand minu elatud elust. Ometigi alles ta sündis... 

*42 loomulikult. Aga see vastus ajas Tõrukese närvi, kuigi tekitas ka pisut huvi.

rihmatu

Ammu pole meie koerast midagi rääkinud. Tal on praegu rasked ajad. Teeme hetkel talle raadiopiirde koolitust ja see tähendab seda, et ta ei saa vabalt ringi joosta, nagu ta harjunud on, vaid peab rihmaga käima. Rihma ei armasta ta üldse. Selle lühikese ajaga on ta juba kaks rihma katki närinud. 

Ma ka ei armasta seda rihma otsas jalutamist. Eriti praegu, mil haige olen. Esiteks pole grammigi jaksu (või milles jaksu mõõdetaksegi? Njuutonites?) ja ma lihtsalt lohisen koera järel ja teiseks on õues koerailm. Hea meelega laseks koera vabaks ja vaataks aknast kuidas elukas õues ringi keksleb. Aga teha pole midagi, tuleb end kokku koguda ja koeraga õue vedada.

Siin üks pilt sellest kui ta oli veel väike kui korvpall.

Kassist pole ka ammu midagi rääkinud, aga siin on ainult üks märksõna - porised käpajäljed.

Rivist maas

 Kõigepealt jäi Tirts nohuseks. Seejärel tabas Tõrukest ja Täpsi mingi kiire okseviirus. Täna langesin poole päeva pealt mina. Tulin töölt koju, keerasin voodisse pikali ja siis kolme teki all värisedes osalesin läbi teamsi avalikul arutelul. Veebikaamerat ma sisse ei lülitanud. Ilmselt oleks vaatepilt zombistunud Maailmaparandajast palju hullem kui e-sigarit popsutavast riigikogulasest. Mikrofoni pidin korra ikka sisse lülitama. Loodame, et palavikus peaga mingit seosusetut raruirararaad ei ajanud. Tegin igaks kolmeks juhuks ka testi, aga see oli ilusasti negatiivne.
Aga üldiselt on kole lugu küll. Ükspäev olid kõik lapsed kodus. Mps on kodukontoris, aga poole päeva epalt kutsus mind appi, kuna üldse ei saavat tööd teha. Koju jõudes mängis põhisüüdlane küll nukkudega ja polnud üldse segaja nägu, aga ta võib oma nunnu olekuga kergelt valvsuse uinutada ja siis ootamatult põrgu lahti päästa. See juhtuski kui Mpsil oli parajasti videokonverents pooleli.  Tirts leidis, et ta peab ise saama Mpsi toolil istuda ja sellega keerutada. Kui seda ei võimaldatud, järgnes koheselt õpikunäide jonnimisest - korralike kriisetega ja puha. Tirts tõsteti mulle sülle. Samal ajal helises minu telefon. Ikka tööasjus. Helistaja oli pisut segaduses kui kuulis helitausta ja  uuris, et kas sai ikka õigele ametiasutusele pihta. Ilmselt kahtlustas, et on tapamajja sattunud või midagi.

Pildiprobleem

Ma võtsin end ükspäev kokku ja sorteerisin ära viimase pooleteise aasta pildid, mis mul senini tellimata on. Ma olen nimelt vanamoeline ja stagneerunud ning tahan, et parimad pildid oleks ikkagi paberil ja albumis. No siis saab neid ikka aegajalt vaadata ka. Kõvakettalt või kusagilt pilvepiirilt ei viitsi keegi neid üles otsida. Lastele meeldib ka vanu pilte vaadata ja imestada kui väikesed ja nunnud nad kauges minevikus olid.
Aga teate, see valimine on keeruline töö. Mul on kaks telefonitäit (ja pisut ka fotoaparaadis) übernunnusid titepilte. Proovi siis nende vahelt valida, et mida võtta ja mida jätta. No mis sa teed, kui sul on maailma armsamad ja ilusamad lapsed (žüriis olin mina ja siis loomulikult kinnitavad tulemusi ka Šveitsi sõltumatud laborid). Nüüdseks on pildid valitud (meetodil, et kui ei suuda valida, siis tuleb kõik võtta) ja tuleb teine töökoht juurde võtta, et jaksaks nende tellimise eest maksta ja seejärel tuleb end uuesti töölt vabaks võtta, et oleks aega kõiki neid pilte albumisse toppida.

tööviljakus

See on ikka kummaline, kuidas mõni päev lihtsalt on selline unine. Ei saa öelda, et ma oleks täna öösel tavapärasest vähem või halvemini maganud, aga kohutav uni on kallal. Silmad ei taha kuidagi lahti seista ega mõte rea peal püsida. Võite kolm korda pakkuda, milline on mu tööviljakus. 

Et oleks lihtsam pakkuda annan valikvastused ette:

a) Tööviljakus on üle maakonna keskmise - saan tehtud kõik tegemist ootavad ülesanded ja teen poole kolleegide omast ka ära.

b) Tööviljakus on maakonna keskmine - suudan tähtajaks ära vastata kõige pakilisemad kirjad

c) Tööviljakus on alla maakonna keskmise - läbi häda suudan koostada tegemata tööde nimekirja.

d) Töö ikaldus ja mingit saaki pole loota.

#Jutujaht. Loodame, et nii siiski ei lähe

 „Piia, tule ruttu, teeme sulle patsi!“ kostus elutoast ema kärsitu hääl. Piia tõmbas teki üle pea. Juba see, et hommikuti üle mõistuse vara tõusta tuli, oli karjuv ülekohus. Päeva alustamine juustest sikutamisega oli aga ju sulaselge inimeste piinamine. Täielik ebaõiglus. Just, nii ongi! Ants ei pea üldse juukseid kammima, aga vot Piialt nõutakse seda. Iga hommik muudkui üks ja sama jutt. Piia, kammi juukseid! Piia, teeme patsi! Samal ajal võib Ants rahulikult magada. Nojah, Antsul on nii lühikesed juuksed, et neisse ei saakski patse teha, aga see ei ole praegu üldse oluline.

„Tule nüüd, sa jääd niimoodi kooli hiljaks!“ ema seisis lastetoa uksel, käed ähvardavalt puusas.

Piia pistis unise pea teki alt välja. „Emme, kas peab? Keegi minu klassis ei käi enam patsidega. Ega me mingid lasteaia tited enam pole.“

„Mind ei huvita, kuidas teised käivad. Minu laps ei lähe kooli nagu mingi Karva-Mari! Tule nüüd, ma kammin su juuksed ära!“

Piia ronis torisedes voodist välja, trügis emast mööda ning lukustas end vannituppa. Läbi ukse võis kuulda summutatud häält: „Ma olen juba suur tüdruk ja kammin ise! Sa sikutad nii valusalt!“

„Olgu, aga ära end vannituppa unusta. Peame viieteist minuti pärast juba minema hakkama.“
Piia näitas oma peegelpildile keelt, võttis ohates juukseharja ja asus oma pikki kuldseid kiharaid harjama.

„Ai! Ära tee!“ kostus järsku tasane hääl.

Kes see veel oli? Piia vaatas vannitoas ringi ning piilus isegi mustapesukorvi. Seal polnud kedagi. Ta kehitas õlgu ja hakkas uuesti juukseid kammima.

„Lõpeta ära, see on valus!“ piiksatas hääl taas.

„Kus sa oled? Kes sa oled?“ küsis Piia imestunult.

„Minu nimi on Pusanna ja ma olen siin samas, sinu juuste sees. Palun pane see kole asi käest, see teeb haiget.“

Piia vaatas tähelepanelikumalt oma juuksepahmakat ja nägi üht imepisikest karvast tegelast teda haledate silmadega piidlemas.

„Oi kui armas sa oled!“ kilkas Piia. „Aga kust sa siia said?“

„Tuul tõi,“ piiksatas väike tegelane.

„Mis mõttes tuul tõi?“ ei saanud Piia aru.

„Mäletad kui sa eile õhtul koos sõpradega õues kulli mängisid? Mina kössitasin läheduses ühe tokerja peni seljas ja märkasin kui ilusasti su juuksed tuules lehvisid. Hüppasin möödakihutava tuuleiili kukile ja lasin end otse sinu pähe kanda. Ja siin ma nüüd olen. Palun ära aja mind ära. Keegi ei armasta mind. Ükskõik kuhu ma lähen, ikka peletatakse mind kammide ja harjadega minema.“

„Ära karda,“ lausus Piia, „minu juures võid end üsna kindlalt tunda! Ma ka ei salli kamme.“
„Piia, hakkad sa juba lõpetama?“ kuuldus ukse tagant ema kärsitu hääl.

„Oi ei, ema ei luba mul ju kammimata kodust välja minna,“ meenus Piiale kurb tõsiasi.

„Sa silu juukseid ainult pealtpoolt, ma peidan end siia alla ära, siis ei märka ema midagi,“ andis Pusanna head nõu.

Ja nii Piia tegigi. Ta tõmbas harjaga paar korda üle pealae ja sõlmis kiharad kiiresti lohakaks hobusesabaks ja seadis end kooli poole teele. Pusanna aga seadis enda patsi sisse mõnusalt sisse ning hakkas vaikselt endale pesa punuma.

Väike Pusanna osutus lõbusaks seltsiliseks. Aegajalt kõdistas ta Piiat kõrva tagant või pajatas mõne naljaka anekdoodi ja matemaatika tunnis ütles isegi vastuseid ette. Õhtul magama minnes ümises Pusanna tüdrukule unelaulukest ja Piia oli õnnelik, et oli endale nii nunnu sõbra leidnud.

Järgmisel hommikul ärgates kontrollis Piia, ega Pusanna ole jalga lasknud. Ei olnud. Pisike elukas naeratas talle juuksepahmakast vastu ja tundus, et ta tunneb end seal hästi. Oli teine isegi pisut kosunud. Piia tervitas sõpra, libistas paar korda harjaga üle pea ja sättis end taas rõõmsalt kooli poole teele.

Nii kordus see mitu päeva kuni Pusanna oli Piia pähe korraliku pesa pununud ja tüdrukul oli juba päris raske juukseid siluda. Ikka ja jälle kippus hari kinni jääma.

„Rumal tüdruk, mis sa vehid selle kammiga siin!“ tõreles Pusanna, kes oli vahepeal päris kogukaks kasvanud ja ei paistnud enam sugugi nii armsake olevat.

„Aga ma ei saa ju nii sassis peaga ometi kooli minna,“ vastas Piia õnnetult. „Natuke ikka peab kammima!“

„Ei pea! See teeb haiget! Kas sulle meeldiks, kui mina sind sakutaks?“ torises Pusanna ja sikutaski Piiat juustest.

„Ai! Ära tee,“ kiljatas Piia.

Pusanna ainult naeris selle peale ja sikutas tüdrukut veel kord juustest.

Mida aeg edasi, seda enam hakkas Piial tekkima kahtlus, et võibolla ikka polnud kõige parem mõte lasta Pusannal enda pähe kolida. Väikesest armsast karvakerast oli saanud suur kiusupunn. Lõbusate lugude asemel kippus ta rääkima lorilugusid ja suisa roppusi ning matemaatika tunnis ütles Piiale meelega valesid vastuseid ette. Õhtuse unelaulu asemel aga jorises niisama ja kõige tipuks sikutas aegajalt tüdrukut juustest.

Ühel laupäeva hommikul otsustas Piia, et talle aitab.

„Sa pead nüüd mu peast minema kolima!“ teatas ta kindlameelselt karvakollile.

„Ei tule mõttessegi!“ naeris Pusanna tigedalt. „Mulle siin meeldib ja ma ei kavatse kusagile minna!“

„Sellisel juhul tuleb kasutusele võtta karmimad vahendid,“ teatas Piia ja haaras peeglilaualt kammi.

„No eks tee proovi!“ nähvas Pusanna.

Piia üritaski, aga kohe kui ta kammi sassis juuksepahmakasse surus, haaras karvakoll sellest kinni ja hakkas juuksesalkusid ümber kammi mässima. Hetkega oli kamm kõvasti juuste sees kinni ja Piial ei õnnestunud seda sealt kuidagi lahti kangutada.
„Ha-haa,“ parastas Pusanna, „nüüdsest peale jagan siin käske mina! Ei igasugustele kammidele, harjadele ja šampoonidele ning hommepäev saadan oma õdedele vendadele ka sõna, et nad siia koliks.“

„Aga... aga ma ei taha, et mu peas...“ alustas Piia, kuid Pusanna ei lasknud tal lõpetada.

„Mingit sinu pead ei ole olemas! See on nüüd minu pea!“ käratas elukas ning sikutas tüdrukut kõvasti juustest. „Nüüd mine too mulle moosi!“

Piial tulid valust ja nördimusest pisarad silma. Nii ei saa ju! Kuidagi peab ju selle hirmsa karviku vastu saama! Järsku meenus tüdrukule, et teises toas on lahendus kõigile probleemidele.

„Emme, emme, appi!“ tormas ta vannitoast välja.

„Piiake, mis juhtus?“ imestas ema tütre häält kuuldes.

„Emme, ma ei taha, et need elukad mu peas elaks!“

„Mis elukad?“ ei saanud ema esimese hooga aru. „Isver, kas sul on täid?!?“

„Ei, see on... Pu... Pu... Pusa...nna,“ nuuksus Piia.
„Näita siia, mis sul seal peas toimub,“ lausus ema Piia kammisoengut lähemalt uurides. „No tule taevas appi, on sul siin alles suur pusa! Millal sa viimati korralikult pead kammisid?“

 Piia lõi silmad maha ja ei vastanud midagi.

„Ah, vahet pole,“ lausus ema. „Nüüd tuleb see harakapesa igatahes lahti harutada.“

Ta pani tüdruku enda ette toolile istuma ja hakkas salk salgu haaval sasipead korrastama. See ei olnud lihtne töö. Pusanna võitles vihaselt vastu. Ta hoidis kõvasti Piia juustest kinni, sikutas neid ja isegi hammustas vaest tüdrukut. Ema oli aga järjekindel ning hoolimata Piia pisaratest ja vigisemisest, õnnestus tal pika peale suurem osa sasipuntrast lahti harutada. Kui alles oli jäänud vaid päris väike, aga see eest eriti tihe pusa, teatas ema: „No siin ei aita küll enam muu kui käärid!“

Naksti lõikas ta sassis salgu ära ja viskas selle prügikasti. Koos juustega rändas rämpsu hulka ka pisikeseks kahanenud Pusanna.

Sellest päevast alates kammis Piia alati oma juukseid suure põhjalikkusega ja kontrollis ega mõni pusakoll sinna pesa pole punuma hakanud.
Pusanna aga sai prii sõidu prügimäele, kust ta end takjana ühe raadaka rebase saba külge haakis. Nüüd rändabki ta mööda ilma ringi ja loodab leida mõnd lohakat sasipead, kelle juustesse end alatiseks sisse seada. Mine sa tea, ehk peidab ta end ükspäev sinugi juustesse...

Loodame, et nii siiski ei lähe.

-------------

Sel korral üritasin susserdada midagi oma lemmikžanris, milleks on lastekirjandus. Pole vist vaja rõhutada, et seekordne kirjutis on maha kirjutatud otse elust. Meil käib igal hommikul Täpsiga tuline debatt teemal "Juuste kammimine - kas ühiskondlik norm või inimõiguste piiramine". Sealjuures tuleb mainida, et Täpsi ilusad pikad juuksed on sellised, mille sisse Pusanna hea meelega koliks, ehk siis piisab korra lakka lehvitada, kui see on juba läbimatuoid pusasid täis. Samal ajal kui minu loomulik lokk, mis näeb niisama välja juba nagu üks suur harakapesa, on üllatavalt kergelt kammitav...

Teiste jutuküttide jahisaak leitav siit.

Kaks aastat!

Eile sai minu kõige pisem pudin juba kaheaastaseks. Saate aru? Kaheseks! Juba! Ma kutsun teda ikka veel beebiks, kuigi tegelikult on suur ja eneseteadlik neiu. Või noh, mitte just otseselt suur, ta pigem pisikest kasvu, aga iseloomu on tal küll kahe eest.
No milline see kahene Tirts siis on?
No maailma kõige armsam, ilusam, toredam ja loomulikult andekam laps. See olgu alustuseks ära öeldud.

Arvestades, et tegu on minu lapsega, siis võib nimekirja lisada ka tujuka, jonnaka ja isepäise. Kindlasti ei saa tema kohta öelda tuim!
Tirts on elav, lõbus ja võiks öelda isegi kelmikas. Talle meeldib nalja teha ja naerda kõkutada.  Teisalt, kui ta oma tahtmist ei saa, siis võib ta kriisata ja ükspäev oli lasteaias isegi mängukaaslast hammustanud! Klassikalised jonnimisvõtted on tal selged - oskab visata nii silda kui pulka või  muutuda lödiks kui ülekeedetud makaron. Võib vabalt jonnides pikali visata ja jalgadega vehkida. 

Seda, et tal on võimas hääl, olen ennegi maininud. Eriti hästi kostub see välja kui ta jonnib, aga ka laulmist on kaugele kuulda. Liise laulab palju. Enamasti valjusti. Lemmiklauluks on "Viire takka". See kõlab küll rohkem: "... kakka, tuleb-tuleb".

Tirts on imeline mängija. Ta võib päris pikalt üksi nukkude või legodega mängida. Seal juures mängib ta päris mänge, mitte ei pane asju ritta (nii nagu Tõruke väiksena tegi) või tuuselda niisama ringi. Kõige kummalisem seal juures on see, et ta ei nõua, et keegi tema juures passiks või koos temaga mängiks. Sellist last pole mul varem olnud. 

Mängimise kõrvale, aga ka niisama, räägib Tirts päris palju juttu. Suur osa jutust on tavainimesele arusaamatu, aga iga päevaga suudab ta end aina paremini selgeks teha. Eriti hästi on selged: "Ei taha!" ja "Anna siia!". Pildiraamatus suudab ta suuremale osale piltidest juba nime juurde öelda näiteks pibikas (liblikas), lilla (lill), kuu, auto, onu jne. Ja kui ei tea (või tahab, et keegi teine ette ütleks), siis küsib "mis siin on?" Seda võib ta nõrkemiseni küsida. Annab suurt lootust, et "miks"-periood tuleb viljakas!

Tänase seisuga on Tirts juba kuu aega lasteaialaps olnud. See näikse talle hästi sobivat. Eks tal natuke raskusi ole lasteaiareeglitest kinnipidamisega, aga küll seegi laabub. Hommikul läheb aeda hea meelega, lehvitab rõõmsalt emmele ja õhtul tuleb koju ka hea meelega. Mil moel ta vahepeal õpetajaid terroriseerib, sellest ei tea ma õnneks midagi.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Tirts on super nunnu ja sobib meie pisut segasesse perekonda imeliselt!

ilus aeg

Ma olen ikka arvanud, et mul on ilmatuma ilusal ajal sünnipäev. No sellel kõikse värvilisemal ajal (ja värvid mulle meeldivad). Seda ilu on praegu ikka igal sammul. Muudkui käi ringi ja imetle. Tõsi, eriti palju aega ringi jalutada pole olnud. aga pole hullu, ka autoaknast näeb üht teist imetlusväärset.

Lisaks värviilule meeldivad mulle ka sügisesed tormiilmad. Eriti kui neid saab nautida mõnusalt soojast toast, samas kui ümberringi kõik mühiseb ja kohiseb tuuleiilide käes. Eile õhtul kui olin saunas, märatses ümber sauna päris kõva tormituul. Korraks oli tunne, et vanapagan ise on oma tõllaga ukse taha saabunud. Kuigi jah, mis sel vanapaganal minust. Ta otsib oma poegade jaoks palju nooremaid neidiseid.

Ah, ega mul midagi muud peale ilma tegelikult kirjutada polegi. Kuigi hirmsasti tahaks. Tööd on palju ja päeva lõpuks on mu vaene ajuke kui tühjaks pigistatud sidrun. Isegi nädalavahetus ei turgutanud piisavalt. Aju on endiselt tuhm ja kirjutamise ideid ka pole. Nii, et millest ma kirjutada võiks? Mõtteid?