Helkurelukas

"Emme, ega sa mu helkurinahkset spordikotti pole näinud*?" uuris Täpike täna minult. 

Mul läks kohe mõte lendu, et milline see helkurloom küll olla võiks, kelle nahast spordikotte tehakse. Ja miks, oh miks, peaks küll selline kohastumus välja kujunema. Tõsi, liiklusõnnetuses hukkumise riski see kindlasti vähendaks, aga kaua meil neid autosid olnud on? No et oleks jõudnud vastav kohastumus tekkida. See peaks olema ilmselt mõni eriti kiire eluringiga elukas (seega tõenäoliselt pisike), kes elutseb peamiselt sõiduteedel**, kus ellu jäävad vaid säravaimad isendid. Looduslik valik noh. Või siis mitte nii looduslik. Samas peaks see ometigi olema mõistliku suurusega loom, et tasuks naha pärast küttida. No kirbud võivad ju kiirelt paljuneda (ega ma tegelikult muidugi ei tea), aga mõelda vaid kui palju neid tuleks ühe spordikoti jaoks maha kõmmutada.

Nagu aru võib saada, tehakse meie peres viimaseid ettevalmistusi homme algavaks kooliaastaks. Mu lapsed on veel selles vanuses, et ootavad kooli. Tõruke igatses juba juuli lõpus kooli ja isegi Täpike, kel puuduvad akadeemilised ambitsioonid, väitis, et igatseb kooli. See on suur suhtlemisvajadus tõenäoliselt.  Egas midagi, astrid pihku ja tere kool!

*Loomulikult olin ma seda näinud. See vedeles lastetoas keset põrandat ja Täpike pidi minu juurde tulemiseks sellest üle astuma. Jääb vaid imestada, kuidas ta selle otsa ei komistanud.

** Asfaldiuss näiteks, teate ju küll - ,see, kes teedesse pidevalt auke närib.

Õunamahl

Aga meie tegime nädalavahetusel esimese laari pirni-õunamahla. Esimene mahlategu on alati nii eriline. kogu pere askeldab ringi ja kohati läheb lausa rebimiseks, et kes saab õunu purustajasse toppida ja kes pressile vinti peale keerata (ainult töövahendite puhastamise osas ei lähe lööminguks). Kõige toredam on aga otse pressi alt kruusiga värsket kuldset mahla püüda. Tõsi, esimese mahlateo mahl ei (suveõuntest) pole ehk kõige maitseküllasem, aga kuna see on hooaja esimene, siis on see ikka eriline. 

Pühapäeval tegin viimaseid ponnistusi selleks, et mu lapsed ei peaks alasti kooli minema. Eelkõige on jutt Tõrukesest. No nibin-nabin vist pääseb, aga ütleme nii, et mu juuksepahmakas on nüüd raudselt peotäis halle karvu juures. Tõruke ise halas, et maailmas ei ole talle sobivaid riideid ja jalanõusid olemas. Ma esialgu lohutasin teda, et igaühe jaoks on kuskil püksipaar. Aga ostlemistuuri lõpuks, mil mu pisike peavalu oli juba võtnud korraliku migreeni mõõtmed, olin valmis  tõdema, et kooli poolt sätestatud riietumisreeglid on liiga karmid. No mis mõttes peavad lapsel püksid jalas olema? See on põhiõiguste riivamine noh. Lõpuks siiski leidsime püksid, mille Tõruke heaks kiitis ja mis nägid ka enamvähem normaalsed välja. Tõsi, need tuleb lühemaks teha, aga see on palju lihtsam kui pikemaks/laiemaks tegemine.
Pidulikke kingi ei leidnudki. No mis seal ikka, ehk sajab, siis sobib kummikutega ka minna. Aktus on niikuinii õues.

Maailmaparandaja aeg

Uskumatu värk. Eile jäin omast arust tööle hiljaks ja selgus, et olin üks esimesi saabujaid. Täna tulin enda arvates eriti varakult (15 minutit varem), aga millegipärast oli parkla autosid tihedalt täis. Kell armatuurlaual väitis ka, et  olen kolmveerand tundi tööle hiljaks jäänud. Ma ei mõista. Kas saare idapoolsem ots jõudis varem talveaega? Või elan ma oma peas sootuks mingis teises ajavööndis... Ja ausalt, kuni parklani ei tekkinud mul kordagi kahtlust, et olen ajast maas. kodus uimerdasin veel ja lõin aega surnuks...

Damsel in distress

Teate, mis minuga täna juhtus? Ma jäin tööle hiljaks. Ja praegu ei ole veel alanud mu hilinemishooaeg. See algab järgmisel nädalal. Suvisel ajal kui ma lapsi transportima ei pea, olen enamasti ikka ca 5 minutit enne tööpäeva algust kohal*. 

No kuidas siis täna nii? Põhjus oli tugevas  tuules. Ja ei, ma ei üritanud rattaga vastu tuult tööle sõita (oma praegust vormi arvestades oleksin ilmselt juba suurele maanteele jõudes otsad andnud). Tuule rünnak tabas mind peaaegu et siseruumides. Aga las ma seletan. Hakkasin mina hommikul tööle suunduma kui arvutikotti autosse tõstes märkasin, et tite turvatool on minu, mitte aga Mpsi autos. Kuna olin lahkumisega hilja peale jäänud, siis ei hakanud toast teise auto võtit tooma ja otsustasin tooli lihtsalt puukuuri tõsta. Mõeldud tehtud. Ja siis tulidki mängu riukalikud tuulepoisid. Nad lõid kuuriukse pauguga kinni ja et asi oleks lõplik, panid ka haaki. Klõps. Nii ma siis seisin keset kuuri ja mõtlesin, et kuidas ma siit küll välja murran. Uks oli kindlalt haagis, pööninguluuk, milleni ma ilmselt mõningase pingutuse tulemusel suudaks ronida, oli samuti haagis. Karjuda poleks mõtet, sest vaevalt, et Mps läbi vihmasabina majja mu hädakisa kuuleks. Ainus võimalus oleks olnud oodata kuni Mps märkaks, et mu auto pole õuelt ära sõitnud ja tuleks uurima, et mis värk on. Ainult, et see ei oleks tõenäoliselt lähima paari tunni jooksul juhtunud.

Aga mul vedas. Tavaliselt panen hommikuti telefoni kotti, aga vot täna oli see millegipärast mu taskus. Justkui oleks teadnud, et peatselt olen plindris ja vajan abi. Väike kõne ja juba tormaski kalossides prints mind vangitornist (mis on väike kirjanduslik liialdus) päästma. Ma küll ei mõista, miks see prints küll niimoodi irvitas. Ise ta ju paigaldas selle snepperhaagi.

Tööle hilinesin vaid mõned minutid. Kohale jõudes ja peaaegu tühja parklat nähes mõistsin kohe, et ka enamus töökaaslastest on ilmselt kodus kuuris luku taga või muul moel plindris.

*Ma olen seda kindlasti varem kirjutanud, aga mulle ei meeldi hilineda. Tõsi, lastega koos juhtub seda alailma, aga see tekitab minus siiski suurt stressi. Üks mu paljudest kiiksudest.

PPP

Ehk perega Pärnus puhkusel.
Just seda me möödunud nädalavahetusel tegimegi. Kuigi perega puhkamise jaoks peaks mingi muu sõna välja mõtlema. Puhkamisest on asi kaugel. Pigem on tegemist pideva pingutusega säilitada tervet mõistust (või seda vähest, mis varasematest perereisidest kärbituna tervest mõistusest alles jäänud on).

Esiteks oli vaja Lottemaal käia, sest me polnud seal varem käinud ja varsti on lapsed nii suured, et ei oska sellest enam midagi arvata. Mis mulje siis jäi? Kallivõitu - oli esimene emotsioon pileteid ostes. Koht ise oli päris tore. Mina küll igale poole ei pääsenud, sest logistasin jäätist sööva titega ringi ja sellist mädivatti* ei saa ju siseruumidesse lasta, muidu oleks pärast kõik atraktsioonid 2-aastase kõrguselt kleepuvad ja määrdunud. Tirtsule oleks muidugi piisanud vaid paarist trepist ja redelist, mida mööda üles-alla turnida. Ja jäätisest loomulikult. Ka Tõruke arvas, et parim osa oli jäätis. Omas reserveerituses ei tahtnud ta organiseeritud tegevustest osa võtta ja eelisas Mpsiga kulli mängida. Täpike seevastu nautis kogu seda aktsiooni täiega. Igal etendusel istus esireas, pükste paraadil lonkis kohe pükste taga, tantsis lava ees koos Lottemaa elanikega ja vabal ajal ajas rebane Juliaga juttu. Need näitlejad meeldisidki mulle kõige enam. No eriti need, kes näisid oma rolle nautivat. 

Lõpuks kui kõik olid väsinud ja näljased hakkasime koju minema, elades üle rongiõnnetuse. Ei, rongijuht ei jäänud tukkuma, aga autole otsasõidu vältimiseks pidurdas nii järsult, et kõik lapsed kukkusid pinkidelt maha. Tõruke sai käele koleda sinika ning Tirts muhu otsaette. Õnneks midagi hullemat ei juhtunud.

Teise päeva peamine atraktsioon oli veekeskus. Tõsi, mina veetsin suurema osa ajast lastebasseinis üritades kõige pisema nina ikka vee peal hoida. Ta on endiselt suur veesõber, aga täiesti ilma ohutundeta. Või kuidas võtta. Lastebasseinis olid mingid vahtkummist kätised. Tirts pani neid lausa 4 tükki külge. Ilmselt ilu pärast. Muide, seda, et ujumine teeb näljaseks, tõestasid väga hästi need samad kätised, mis olid kõik eranditult hambajälgi täis ja mõnel oli isegi suur tükk välja hammustatud. See veekeskus (mis oli samuti kallis, aga ikkagi poole odavam kui Lottemaa) meeldis lastele isegi rohkem ja nõuti, et sinna tuleb tagasi minna. Ehk kunagi lähemegi.

Õhtul tähistasime tagasihoidlikult (tordi ja šampusega) oma 11. pulmaaastapäeva. Paneb ikka imestama, kuidas aeg lendab. Ilm muide oli 11 aastat tagasi üsna sarnane - hommikul sadas vihma, aga päeva peale tuli päike välja.

Kolmandaks päevaks oli plaanitud matk. Minu jaoks jäi see küll lühikeseks. Peale ca 500 meetri läbimist  otsustas Tõruke teiste peale solvuda ja keeldus edasi minemast. Kuna ma ei saanud oma last ometi üksi metsa ripakile jätta, tuli ka mul rännak lõpetada. Ega see maastik polnudki kergkärule sobilik, nii et keerasime Tirtsu ja Tõrukesega otsa ringi ja lonkisime algusesse tagasi ning lõime ülejäänud matkasellide naasmiseni niisama aega surnuks. Ja algaski kojusõit. Koju jõudsime isegi mõistlikul ajal, aga see puhkus oli nii ära kurnanud, et midagi enam teha ei jaksanud. Lebasin jõuetult diivanil ja aegajalt lükkasin pesumasinasse uue portsu riideid.

 *Sõna muhu murdes, mis tähendabki Tirtsu, ehk sellises vanuses last, kes toiduga mäkerdab, nii et vatt on mädine.

Ebakindel

Küll on raske elu ebastabiilse enesekindluse ja -hinnanguga isikutel. No sellistel minusugustel.  Teed midagi, mis esimese hooga tundub endale äge ja hästi õnnestunud, aga ajapikku hakkab mingi ussike närima ja mõne aja pärast on tunne, et asi ei kõlba mitte kusagile ja mida ma endast üldse arvan, et üritan oma algeliste oskustega midagi ära teha. Eriti hull kui hakkan end veel teistega võrdlema. Teised on loomulikult ilusad, targad ja osavad ning näivad vähemalt kõrvaltvaatajale enesekindlate ja edukatena. Mõne aja pärast aga jällegi mõtlen, et tegelikult ju päris vahva asi. Küsin siis ümber nurga kellegi teise arvamust ja tagasiside on heal juhul leige. Tahaks ju mõelda, et tegu on eestlasliku tagasihoidlikkusega, aga vaikselt hakkab tunduma, et hoopis üritatakse viisakalt mitte halvasti öelda, et säästa mu õrnu tundeid. No ja nii see käib üles ja alla, vastik kõhkluseuss on koguaeg kallal. Ütleks siis keegi, et kuule, lõpeta ära, see lihtsalt ei ole sinu jaoks. Või vastupidi, et väga äge, sul on annet, ära kõhkle! Aga ei ja nii ma kõhklen.

Surnukirstul viisteist meest...

 Inimene ei õpi ka üldse. Eile, hoolimata värsketest kogemustest, läksime taas geopeitust mängima. Lapsed ise tahtsid. Esimest aaret me esimese hooga üles ei leidnudki . Hiljem saime küll väga hea vihje ning plaanisime retke lõpus sealt uuesti läbi minna. Teist aaret otsisime oma 15 minutit. Ja seda puhtalt minu vea tõttu. Ajasin ida ja lääne segamini. Piinlik. Äärmiselt piinlik. Arvestades minu ametikohta ja lõpmatut kiitlemist teemal kui hea kaardilugeja ma olen. Kui veast aru sain leidsime aarde lennult. Kolmas, neljas ja viies aare, olid sisuliselt ära toomise vaev. Ainult iga korraga läks vaevalisemaks, sest kui kolmanda punkti juures tibutas õrna vihma, siis viienda juures tuli juba taevast valget vett ja välgud sähvisid. See oli ka põhjus, miks meil esimene punkt jäi uuesti külastamata. 

Täna oli ilm nii hull, et igasugused aarded on tõenäoliselt juba minema ujunud. Võibolla oleks tulnud seilata piraadilaevaga aardeid otsima. Mida see geopeitus muud on kui väärikas võimalus lapsepõlve leidmata jäänud piraadiaarded lõpuks üles otsida. 

Ah ja Oh matkal

Kuna destruktiivne Mps sõitis lõunasse lõhkuma ja lammutama, olen olude sunnil mitu päeva üksikema rollis. Mõtlesin, et kasutan olukorra ära ja sõidan linna ema juurde. Puhkama või nii. Aga nemad (ilmselt aimates mu plaane) kihutasid hoopis teise Eesti otsa. 

No mis siis ikka, istun niisama kodus ja koristan. Esimese päeva naelaks sai poes vihikute ostmine. Tõruke nimelt igatseb kooli ja noh, varem või hiljem tuleb need niikuinii osta. Teise päeva osas mõtlesin pakkuda kvaliteetsemat meelelahutust kui poodlemine. Geopeitus! No see on ju ideaalne lahendus. Värskes õhus, põnev, sportlik. Saab Tõrukese, keda kõikvõimalikud ekraanid magnetina tõmbavad, veidikesekski nutimaailmast välja ja autosõit uinutab magama Tirtsu, kes on viimasel ajal hakanud protestima lõunaunede vastu ning keeldub magamast silmatäitki minu poolt pakutavat und.

Käisin oma ideaalse plaani lastele välja ja saabus esimene tagasilöök. Selgus, et ma oleks pidanud oma kava Tõrukesega vähemalt kaks nädalat ette kooskõlastama või mis iganes see täpne põhjus oli, aga kui me lõpuks kodust välja saime olid kõik juba täiesti endast väljas. Esimene aardeleid parandas Tõrukese tuju, aga teise aarde juures suutis ta end mingi oksa vastu kriimustada ja jälle hakkas tõeline jauramine pihta. Nagu oleks jalg küljest kukkunud või midagi. Aardeleid tegi jälle tuju paremaks, aga kaks aaret hiljem sai ta nõgese käest kõrvetada ja kõik algas otsast peale. Korra läks tuju veel seetõttu hukka, et aaret ei leitud piisavalt kiiresti ja vihaselt minema trampides löödi varvas vastu kivi. Kisa oli muidugi selline nagu oleks pangalt alla kukutud ja vähemalt paar luud murtud. Selleks ajaks olid mul endal ka närvid juba täiesti krussis. Lisaks oli Tirts (kes senini ilusasti magas) ärganud ja üritas iga hinna eest kuristikku söösta. Otsi siis niimoodi aaret. Olin juba kindel, et me seda ei leia. Viimases hädas haarasin Tirtsu sülle, istusin ühele lamedale kivile ja  helistasin Laisikule, keda teadsin olevat selle aarde varem leidnud. Laisik ei osanud mulle häid juhiseid anda, aga sel ajal kui mina telefoniga rääkisin märkas Täps, et midagi on peidetud selle kivi alla, mille peal ma istusin. Ja nii leidsimegi aarde. Veel üks kiire drive in aare ja rohkemaks mul jaksu polnud.

See oli väsitav. Just nagu Ah-i ja Oh-iga matkal. Täps oli täis positiivset energiat ja Tõruke muudkui hädaldas. Või noh, nüüd teen liiga. Tema hädaldamine käis just nagu ilm - päike vahelduvalt vihmaga. Eranditult oli nii, et kui sõitsime, paistis päike, kui aaret otsisime, sadas vihma. Tõrukesega oli peaaegu sama. Peale aarde leidu tuli alati ka Tõrukese jaoks päike välja.

Aga ausalt, edaspidi hakkan salaja geopeituse aardeid jahtima. Ilma lasteta. 

raskekujuline eiviitsissimus

See on ikka kummaline, kuidas mõni päev oled rõõmus ja rõõsa ja töö justkui lendab käes (või kui just ei lenda, siis vähemalt ei võitle vastu) ja mõni teine päev (nagu näiteks täna), on täielik energiapuudus, tüdimus ja tülpimus. Ma ütleks, et minu efektiivsus on heal juhul 60% tavapärasest. Aga võibolla olen selle hinnangu andmisel liiga optimistlik.

Hommikust saati ei suuda kuidagi tööle keskenduda ja tunne on just selline, et läheks magama. Vahin enda ees olevat dokumenti ja mõtlen, et mis ma sellega tegema pidingi. Ah jaa, õige, tuleb meelde. No ja hetk hiljem leian end sama dokumenti piidlemas ja mõtisklemas, et mida ma sellega küll tegema pidin. Kohvi aitas ka ainult korraks. Olen vist saavutanud resistentsuse kohvi suhtes. Peaks midagi muud proovima. Kapis on rummi, ehk aitaks see.

Kõige õigem olekski magama minna. Mitte, et ma oleks unine, aga tohutu väsimus on küll kallal. Millegipärast ei vaata tööandja aga töö ajal magamisele eriti hea pilguga. Ja mis eelmainitud rummi tarbimist puudutab, siis ka siin võib olla tööandja selle tegevuse sobilikkuse osas eriarvamusel.

Aga olks, vaevalt, et tööajal blogimiselegi eriti hea pilguga vaadataks. Jõllitan siis oma dokumenti edasi.

(pilt leitud internetiavarustest)

Draakoni valmistamise õpituba algajatele

Minu draakonikostüüm on imelihtne. Selleks läks vaja paari suuremat sorti pappkasti, veidi värvi, kahte tühja plastpudelit, sädelevaid tupsukesi, hernekeppe (soovitatavalt mitte liiga pehkinuid), liimi, teipi, klambreid, meetrite kaupa erinevaid kangaid, pisut fantaasiat ja madalaid standardeid perfektsuse osas.

Esmalt valmistasin pea, mis mind mitu päeva laetala pealt jõllitas. Sarved ulatuvad läbi pea ja nende kaudu ka liigutatakse seda. Pildil on puudu veel keel ja sädelevad sarvekaunistused. Mps arvas, et draakon oleks võinud ikkagi vähemalt ninasõõrmetest tuld pursata, aga mulle tundus see sellise niigi ettearvamatu käitumisega eluka puhul liiga ohtlikuna. 

Seejärel sai papist ja hernekeppidest roided nikerdatud ning meetrite kaupa riiet kokku õmmeldud ja siis jälle ribadeks lõigatud. Kehaks sai valitud ussinahana läikiv ja sädelev kangas. See oli ka ainumas, mille ma uue ostsin, kogu ülejäänud lohe on puhas taaskasutus.

Esimene katsetus õues, mis lõppes ühe sarve murdumisega (seega materjali valimisel veenduge, et hernekepid ei oleks pehkinud) ning tõdemisega, et draakonil on paksud jalad ja sinised teksad kuidagi komplekti ei sobi. Ostsin endale seejärel kaltsukast imelise sädeleva punase pluusi, mis sobis valatult komplekti (aga nagu juba kirjutasin, siis mind ennast arvati komplektist välja. Ilmselt ikka liiga paksud jalad).

Laagris vuhises draakon nii kiirelt ringi, et ühtegi teravat pilti tema tantsust ei saanudki.

Peale tantsu oli vaene elukas nii väsinud, et suutis vaid maja seina najal lääbakil pesukausist mullivedelikku limpsida. 

Tagasi koos meiega elukas ei tulnudki. Ta on üpriski kogukas tegelane ja armastab laiutada. Meie elame aga tibatillukeses majas, kus endalgi pole õieti ruumi ringi keerata. Jäi teine ajutiselt naabersaarele elama. Ehk saab siiski kunagi kusagil veel üles astuda.

Juulilaager augustis

Järjekordne Juulilaager on suuremate kadudeta üle elatud. Kes veel ei tea, siis Juulilaager on Maalilaagri järeltulija. Tegemist on üritusega, kus kunsti tegemise tähe all koguneb minu pisike suureks paisunud laiendatud perekond. Süüakse, veedetakse koos mõnusalt aega, tehakse sporti ja loomulikult viljeletakse kõikvõimalikke kunstiliike.
Sel aastal oli meie teemaks Hiina. See tähendas hiinapäraseid sööke ja Hiinast inspireeritud kunstilisi ülesastumisi (siidimaal ja hiina laternad mida keegi lapsepõlvest ei mäletanud) ning loomulikult ohtralt silmade pilutamisi ning kostümeerimist.

Nagu juba varasemalt kirjutasin, siis üritasin krabada parima kostüümi auhinda meeskondlikus arvestuses. Kulutasin neljakohalise draakonikostüümi valmistamisele mitu head õhtut, aga kui see lõpuks valmis, selgus, et see sindrinahk (ussinahk?) ei tahtnud koostööd teha. No üritasin teda viisakalt autosse meelitada, aga tema ajas end sama pikaks kui laiaks ja teatas, et alamast klassist kohvri ja lihtlabase titekäruga tema koos ei reisi. Eriti mitte pagasivagunis. Ei, tema tahtvat seisusele vastavat esimese klassi piletit. Häda pärast oleks ta nõustunud aknaaluse kohaga turistiklassis, aga see oleks tähendanud, et oleksin pidanud mõne oma lapsukestest pagasiruumi pagendama. Ja vot siin lõin selja sirgu, ning teatasin, et ma olen nõus käru maha jätma, et lohemadu saaks laiutada, aga rohkemat mitte! Kui see ka ei sobi, siis tulgu jala. Või lennates. Igatahes puges ta selle peale torisedes pagasiruumi ning keeras turtsudes kohvri kõrvale kerra.

Kohapeal selgus, et konkurents parima kostüümi auhinnale oli oodatust karmim. Kõige lummavam oli minu hinnangul Murdjalapsuke, kellest on sirgunud noor sõdalasprintsess, aga ega uhke peaehtega Tangi dünastia matroongi palju alla jäänud. Mps nägi välja kui ehtne hiina pahalane. Isegi Tirts põgenes karjudes ta eest. Mina ise oma draakoni sisse ei saanudki - draakonibeebi rippus mu küljes ja teatas, et ilma temata ei tohi ma sammugi astuda. Tõruke keeldus ka osalemast. Eluka liigutamiseks olime sunnitud kasutama võõrtööjõudu. Ja auhindu ei jagatudki. Aga ma jäin ise tulemusega rahule, nii et kõik on hästi.

Laagri avas hiinakeelne tervitus (kuigi see võis olla ka nuudlikohviku menüü ette kandmine, ega meist keegi poleks vahet teinud) ja veelgi uhkemalt kõlasid meie uued hiinapärased nimed. Toon meie pere omad siin veidi mugandatult välja. No ikka selleks, et need ei ununeks.

Tirts- Ploomikarva

Täps - Oo Vilgas

Tõruke - Number Poeg

Maailmaparandaja - Lõbus Loits

Mps - Nefriit Põhjakaar

Sportmängudest toimus suur lahing nooleviskes. Ma tavatsesin olla sel alal võitmatu. Ka sel korral pääsesin lõpplahingusse - tõsi, mitte finaali, vaid sellesse, kus selgitati välja totaalne luuser. Ma jäin õnneks teiseks.
Vihmase õhtu naelaks oli naisansambel otse Hiinast. Nad esitasid tuntud Hiina rahvalaule, alustades poolkohustuslikust Chiri-Biri-Binnist, jätkates Hiinamaa valsiga (teate ju küll, ...just sellisel Hiinamaal peamegi pidu...) ning lõpetades soovilugudega, mille puhul seosed selle kauge ja kauni maaga olid kusagil tavamõistusele kättesaamatutes kõrgustes.

Laste jaoks olid suurimaks hitiks muidugi mullid. Liitrite kaupa (ja ma ei liialda sugugi) mullivedelikku sai hiigelsuurteks mullideks formuleeritud, ainult selleks, et väikesed pägalikud need ära lõhkuda saaks. Kolmanda päeva hommikuks oli muru (ja lapsed) ühtlaselt libeda katte saanud.

Kunsti tehti ka. Mina isiklikult maalisin ühe linnukese, poolteist riisikaabut (tegelikult ma muidugi ei tea kuidas neid peakatteid kutsutakse), kaks ja pool siidividinat ning valmistasin kolm laternat (millest kaks tegid väidetavalt Mps ja Täps).

Ehk siis oli väga tore.
Tahtsin siia panna ka illustreerivat materjali (eelkõige tahtsin oma draakoniga eputada), aga mul pole ühtegi pilti sellest. Kohe kui õnnestub lähisugulastelt mõni pilt välja pressida, tulen ja uhkustan oma saavutustega.

vihmane

 Huvitav, kas see isik, kes tänaseks endale ilutulestiku tellis, kahetseb ka. Väljas sajab juuli kompensatsioonivihma (tagantjärele ja intressidega) nii et hall müür on ees ja mitte kui midagi pole näha. Pauke oli küll kuulda ja teravam silm võis läbi vihmakardina näha lõunataevas nõrka valgusevõbelust.

Vihma on muidugi võimas. Meie õu muutus ühe hetkega suureks välibasseiniks ja saunast tulles polnud vaja duši alla minnagi. Paar tiiru ümber maja ja vihm uhtus kõik mustuse maha. Seepigi polnud vaja kasutada, sest suurest mullipeost olid kõik juba niigi seebivahust läbi imbunud.

Lutid ja kirevad tutid

Ühel ilusl õhtul otsustasime, et Tirts on piisavalt vana, et lutist loobuda. Kuna see vidin oli meil igaõhtune uinumiskaaslane, siis kartsin suurt jonni ja draamat. No esimesel õhtul sai tibin korraks kurjaks ja nõudis ohtrasõnaliselt lutti. Järgmised õhtud on olnud aga üllatavalt rahumeelsed. Magamajäämine võtab küll tavapärasest kauem aega. Põhjus on selles, et plika lihtsalt lobiseb ennastunustavalt. Räägib pikad jutud Tõrukesest, Täpsist, kassist ja lilledest. Mida ta täpselt patrab, ei ole võimalik aru saada - vaid üksikud sõnad on eestikeelsed. Aga kahtlemata on tegu lõbusate lugudega, sest aegajalt ta naerab laginal. Varasemalt takistas lutt sõnavalingut, aga nüüd on kõik teed valla!

Tundub, et laps on mölapidamatuse osas igatahes emasse.

Mina aga tahaks, et ta ruttu tuttu jääks. Ikka selleks, et ma saaks oma kostüümidraama juurde naasda. Reedel algab Juulilaager, mis on sel aastal hiinateemaline. Mulle on alati kõiksugu kostüümipeod ja karnevalid meeldinud. Minu eesmärk on võita parima kostüümi auhind. Probleem on ainult ajapuuduses. Mul on ikkagi viis inimest riietada. Sel aastal mõtlesin, et olen kaval ja teen 5in1 kostüümi. Ja isegi kui ma individuaalarvestuses põrun, siis meeskonna kulla kavatsen koju tuua. Kui kostüüm valmis, siis eputan siin kindlasti ka. Praeguseks ainult väike teaser.

Kui see Tirts vaid magama jääks, saaksin minna saba õmblema. Laenasin endale ekstra vaikse masina, et saaks lapse uneajal õmmelda. Mu enda õmblusmasin teeb häält nagu oleks traktor ja vana auruvedur leivad ühte kappi pannud ja pisiperet monteerima asunud.