esmaspäev, juuli 19, 2021

Puhkusereis (lastega)

Käisime perepuhkusel Lõuna-Eestis. Siit tuleb lühikokkuvõte, et endal meeles püsiks - reisipäevikut ju ei kirjutanud.

1. päev

Me ei olnud veel Pärnussegi jõudnud kui juba tuli paaril korral auto kinni pidada ja ähvardada, et keerame kohe otsa ringi kui tagumise istme rahvas omavahelist nääklemist ei lõpeta. Pärnus toimus boksipeatus (jahutusvedelikupaagikorgirike) ja osteti Tõrukesele tema kauaigatsetud nuudlid, mis sattusid küll kapsatükikeste tõttu põlu alla. Koheselt meenus laul: 

"Mats alati on tubli mees,
ei kedagi ta pelga,
kuid kapsatükid nuudlites,
ta võivad jätta nälga.

Tõrvas tegime ujumispeatuse, mis tundus väga hea mõttena, sest ilm oli jõletult palav. Lähemal vaatlemisel selgusid aga mitmed probleemid. Minu lapsed on teadupärast veelembesed, kuid harjunud toimetama meres, kus võid pikalt ringi lipata enne kui sügavaks läheb. Suurematele lastele sai seda veel kuidagi selgitada, aga Tirts, see tormas pea ees järve ja üritas end iga hinna eest ära uputada. Iga kord kui katsusin teda kalda poole suunata, kriisati üle kogu linna. Ja et väikelaste päästmist veelgi põnevamaks teha, oli seal mustmiljon parmu, kes üritasid mind elusalt nahka panna. Erilist värskendust see suplus ei pakkunud. Lõpuks vedasin kriiskava ja hammustava lapse jõuga veest välja. Toimus kiire piknik ja naasmine saunaks muutunud autosse. 

Edasi viis tee otse ööbimiskohta - Sangaste Rukkimajja - mille kohta on mul öelda vaid üht - KONDITSIONEER! Panime asjad tuppa ning suundusime Sangaste lossi ringtalli. Seal oli tore näitus, kus lapsed said enamusi asju näppida ja katsetada. Isegi proovisin näiteks lehma lüpsmist. Tuli välja küll (ma pole päris lehma kunagi lüpsta proovinud), kuigi selle lehma piim oli ikka väga lahja.

Õhtusöök oli Rukkimajas ja enne pimedat käisime veel sugulasi vaatamas.

2. päev

Teate, et minu lapsed on 50% Võru verd muhulased? Aga ise polnud veel Munamäe torniski käinud. 2. päeva ülesandeks oligi see viga likvideerida. Kõige esimese asjana vaatasime siiski üle minu nao värsked maavaldused. Koht vajab ohtrasti kõpitsemist, kuid on suure potentsiaaliga. Seejärel aga kihutasimegi otse Munamäele. Veeretasin oma koguka kere ka selle muna otsa. Torni viis õnneks lift. Pettumus oli suur. Mitte, et vaatel midagi viga oleks olnud. See oli sama kena kui vanasti, aga värskendav tuuleke, mida lootsin sealt leida, oli täiesti kadunud. Seda kadunud tuult ei leidnud me ka Ööbikuoru vaatetornist. Tõruke narris, et kes viimasena tornist alla saab, on praemuna. Just sellena ma end tundsingi. Leevendust palavusele otsisime Eesti sügavaimast järvest. Leevendust ei saanud. Kordus Tõrva järve stsenaarium parmude ja Tirtsuga, kes oli võtnud eesmärgiks välja selgitada kui sügav see järv ikka on.

Lõunasöök järve kõrval asuvas söögikohas ja aeg oli taas külastada lapsepõlveradasid. Lapsepõlves käisime igal suvel Võrumaal vanaema ja vanaisa juures ja mul on sealt palju toredaid mälestusi alustades piimapukkidest ja heintes magamistest ning lõpetades iiveldamaajavalt looklevate kruusateedega. Ma polnud seal käinud alates vanaisa surmast (seega 16 aastat). Piimapukki pole seal ammu enam, heinaküünist on tehtud suvila. Kõik on kuidagi väikeseks jäänud - õu, suur mägi maja kõrval, maja ise, toad (üks tuba, mis mu mälestustes on kindlas kohas, on tegelikkuses sootuks puudu, mis kõige hullem, seda pole kunagi olemas olnudki).  Eks ma olen ise pisut suuremaks saanud. Tore on muidugi näha, et majapidamine pole laokile jäänud vaid seda ikka kõpitsetakse edasi.

Järgmisena võtsime suuna Seedri puhkemajja, mis oli meie öömaja number 2. Neil ei olnud konditsioneeri. Tänu avatud aknale, oli öö siiski täiesti talutav. Enne ööd käisime ja külastasime veel sugulasi.

3. päev

Kiire poodlemine Võrus (kus kohtasime juhuslikult tuttavaid nägusid) ja võtsimegi suuna Vastseliinale. Kui mina seal viimati käisin, olid seal lihtsalt varemed. Nüüd aga on seal uhke elamuskeskus, kus oli uudistamist küll ja rohkem, kui ainult kuumus ei oleks viimsetki jõuraasu välja pigistanud. Ma ausalt tundsin, et olen kuumarabanduse ääre peal. Ujumine Obinitsa järves ei aidanud samuti, sest kordus sama, mis eelmiste järvede juures - parmud ja võitlus mudilasega, kes ei tahtnud uskuda, et ta ujuda ei oska.

Lõunasöök Taarka Tarõs oli kosutav. Eriti tore oli täis kõhuga maja taga varjus tekil lebotada ja leiba luusse lasta. Liiga kauaks siiski pikutama ei saanud jääda - oli vaja vaadata kas Piusalt saab savikausse. Sellist nagu mul vaja oleks, sealt ei saanud. Seejärel võtsime suuna Värska Seto talumuuseumisse. Sellest on mul ainult head mälestused - siis sai meid kätte äikesevihm. See puhus elu sisse ka kõige roidunumale rändurile. Tirts mängis ennastunustavalt porilompides ja suuremad lapsed tormasid vihmasajus ringi.

Ööbisime koduses Männi puhketalus, kus meie päralt oli terve maja. 

4. päev

Asjad pakitud, algas pikk tagasisõit. Esimese peatuse tegime Maanteemuuseumis. Veetsime seal päris pikalt aega. Laste vaieldamatuks lemmikuks oli liikluslinnas elektriautoga sõitmine. Tõruke sõitis ja Täps targutas kõrvalistmel. Esimese hooga teatas ta, et Tõrukesel on lubade saamiseni veel pikk maa minna, aga teise sõidukorra lõpuks oli Tõruke juba päris osav (ja talle omaselt väga korrektne liikleja, kes järgis liiklusmärke ja sõitis õigel sõidurajal) ja sai Täpsilt kiidusõnu: "Ma arvasin, et tuleb romuralli, aga näe, jäime ellu." Seal müüdi ka väga maitsvat kalja, mis oli hädavajalik kosutus, sest ilm oli endiselt kõrvetavkuum.
Järgmine peatus oli Rõngu pagarites ja seejärel suundusime (hoolikalt kõikidest järvedest mööda kihutades) Helme varemete ja koobaste poole. Kuna Tirts jäi selleks ajaks magama, siis passisin temaga autos seni kuni ülejäänud pere kohaga tutvumas käis. Tõruke tahtis seiklusi ja seda ta ka sai. Liigagi palju, nagu ta ise ütles. Kusagilt võsast ronis lõpuks välja paar üsna mudast ja kriimustatud last.
Edasi kihutasime otse kodu poole. Viskasime kodinad uksest sisse ja põrutasime edasi mere äärde.
Kõikide nende järvekannatuste kõrval oli see lihtsalt superluks - Tirts sai vees piiramatult joosta, ühtegi parmu näha polnud ja lisaks kõigele puhus ka meeldiv jahe tuuleke. Superluks 

2 kommentaari:

Katarina von Blogger ütles ...

Mõnus reisikiri! Eriti tore oli see osa, kus ähvardati ots ringi pöörata, kui nääklemine ei lõppe. See meenutas vanu häid aegu, kui minu poisid veel väiksed olid.

maailmaparandaja ütles ...

Kas ma neid just headeks aegadeks nimetan... Kusjuures tegelikult läks isegi hästi. Kui see esimene hommikupoolik kõrvale jätta, siis väga suureks kaklemiseks tagapingil ei läinudki. Kõige pisem oli aegajalt veidi riiakas ning küünistas ja hammustas. Õnneks siiski vähe. Ma kartsin palju hullemat. Olime valmis kodurahu huvides mõne lapse teise autosse tõstma. (Tegelikult oleks ma ise läinud, aga seda millegipärast ei lubatud).