pühapäev, juuli 25, 2021

Koera elu

 Lubasin, et kirjutan sellest, kuidas kulgeb meie elu kutsikaga. Ega siin midagi väga põnevat kirjutada polegi. Nefi on meie juures elanud pisut kauem kui kuu aega ja selle aja jooksul pole ta märkimisväärseid sigadusi korraldanud. Käitub nagu kutsikas ikka. Või vähemalt ma arvan, et kutsikad nii käituvad - mul pole ju kunagi varem koera olnud. 


Nefi on ametlikult Tõrukese koer, aga tegelikult ikkagi minu. Eks ma arvestasin sellega, et varem või hiljem läheb see suur koeravaimustus üle ja hoolitsemine jääb minu ülesandeks. Ma olin siiski üllatunud, et see nii kiiresti juhtus. Eks mängib siin rolli ka see, et mõlemad minu suuremad lapsed on väikesest saati loomi peljanud. No ja kutsikas oma tormakuses ja mängulustis kipub ikka peale hüppama ja näksama (ma küll üritan seda kommet välja juurida ja tundub, et on pisut paremaks läinud, aga lõpuks on kutsikas ikkagi kutsikas ja kui ta tõeliselt mänguhoogu satub, siis kaob kõik seniõpitu). Tõruke saab Nefiga enamvähem hakkama, aga ega see tal liiga loomulikult välja ei tule. Täpike kardab Nefit ja oma käitumisega (jookseb kiljudes eest ära) ärgitab ta elukat veelgi rohkem mängima.

Ainus kes koeraga hästi hakkama saab on Tirts. Tema on sünnist saati loomadega koos olnud ja suhtub neisse hoopis teistmoodi. Tal pole mingi mure koos loomadega ühest kausist süüa või nende seljas elada. Kassi toidu on ta nüüd vahetanud koerakrõbinate vastu. Alles täna oli vahva vaatepilt, kus Tirts istus aediku värava ees, mugis koeraküpsiseid ja ulatas neid võre vahelt ka Nefile, ise korrutades: "Nämm-nämm!". Ainus häda on selles, et nad on Nefiga üsna ühesuured. Nii et kui koer rõõmustades sõbra poole tormab, siis jookseb ta vaese lapse lihtsalt pikali.

Nefi on tõu poolest puhast verd Lääne-Saaremaa tukstaks. Krants noh. Vanemate hulgas pidi olema laika, dobermanni ja hagija verd, aga mulle tundub, et mõni hunt on ka ikka sekka sattunud, sest välimuselt ei sarnane ta ühegi eelnimetatud tõuga. Ema oli tal keskmist ja isa suurt kasvu, seega ootame ja vaatame, milliseks ta meil kujuneb. Selle kuuga on ta poole suuremaks kasvanud. Vanaema ütles eile, et koer on kõhnavõitu. Tegelikult on tal lihtsalt jalad pikaks kasvanud ja proportsioonid on seetõttu kummalised. Sööb kõike ja palju. Antagu ainult kätte.

Nefi on meil õuekoer. Mps ja Papa ehitasid talle uhke kahekambrilise kuudi. Minu panus seisnes taas pintseldamises ja nimesildi maalimises. Hetkel on tal kuudi ümber aedik, aga pikemas perspektiivis on plaanis paigaldada raadiopiire. Meie õue ümbritsev madal kiviaed ei pea ühtki looma kinni. Suure osa ajast saab ta vabalt joosta, aga ööseks (ja siis kui läheb liiga ülemeelikuks kätte) peab oma aedikusse minema. Ega see teda eriti kinni pea. Kui ta oli väiksem, siis ta voolas (nagu Täpike ütles) aia alt läbi. Suuremaks ja osavamaks muutudes on ta õppinud väravat avama. Ärge küsige kuidas. Mitte, et sellest väga hullu oleks, ta ei lähe niikuinii üksinda õuest välja. Ka rihma otsas ei taha ta kodust kaugele minna. Äärmisel juhul 50 meetrit ja siis jääb seisma jalad kui pulgad all ja keeldub sammugi edasi astumast. Samas ilma rihmata võib ta koos minuga päris kaugele tulla (püsides koguaeg ligiduses).

Õuekoerastaatuse tõttu pole meil olnud probleeme tuppa pissimise ja mööbli närimisega, seega väga lustlikke lugusid mul rääkida pole. Midagi olulist ta katki närinud ka pole. Mõned augud Tõrukese pükstes ei lähe arvesse. Tema lemmikmänguasi on ruigav  põrsas. Ühe suutis ta juba maha murda. Ostsin talle uue. Seda võib ta päris pikalt piiksutada ja rappida. Kassiga seevastu saavad nad hästi läbi. Või noh, kass talub koera rahulikult ja koer on aru saanud, et kass ei alandu temaga mängima. Samas hoiab kass pidevalt kutsika lähedusse.

Vot sellised lood.

3 kommentaari:

tegelinski ütles ...

Väga targa olemisega kutsa! Ju on head geenid :)

ritsik ütles ...

Kuu ajaga on täiesti teist nägu läinud! Tõug on muidugi vinge ja kaunis välimus vastab sellele täielikult :).

maailmaparandaja ütles ...

Pilk on tal jah üsna nutikas, aga tembud on ikka kutsika omad. Samas on tore vähemalt kui vaatab intelligentselt otsa, isegi kui lontkõrvade vahel vilistab tuul. Kui meie kass oli väike, siis oli ta eriti juhmi ilmega (seda rõhutasid pisut kõõrdi vaatavad silmad). Tänaseks on kass omandanud oma liigile omase ülbe ilme.