Loomad elutoas

Meil oli nädalavahetusel kostüümipidu. Üle 100 aasta esimene. Teate, ma olen alati kostüümikaid armastanud. Minu suur eesmärk on parima kostüümi auhind võita. Ajaloos on see paar korda ikka õnnestunud ka.

Sel korral aga polnud üldse tuju. Esiteks polnud ühtki säravat ideed ja teiseks kangapoed ja kõik muu säärane on liiga kaugel. Aega nagu ka polnud. Lisaks oli minu vastutusel terve perekonna maskeerimine. Kuidagiviisi juhtus nii, et kõik said siiski kostümeeritud.

Teemaks oli konna sünnipäev ehk siis oodatud olid kõikvõimalikud loomariigi esindajad. Minu esimene mõte oleks olnud toonekureks maskeeruda. Sest noh - konn ja kurg. Lihtne. Vaja oleks olnud vaid punaseid sukkpükse (mis mul isegi olemas on) ja valget hõlsti peale (selle oleks ka leidnud) ning loomulikult pikka nokka (mille meisterdamine poleks teab mis raske). Ainsaks takistuseks sai tõsiasi, et kured on tuntud oma pikkade ja penikeste jalgade poolest. Ja isegi kui mu jalgade pikkuse osas polekski ehk vaja viriseda, siis peenikesed... Nojah. Ütleme nii, et see oleks tulnud üks eriti töntsakas kurg. Seega loobusin ja otsustasin vana rasva peal liugu lasta. Mul on vartasematest stiilipidudest väike kostüümiladu tekkinud. Esimene mõte oli taas mütoloogilise loomana üles astuda. Siin sai takistuseks sama probleem, mis toonekuregi puhul - olen nii paksuks läinud, et ei mahtunud oma kostüümi enam sisse.

Seejärel mõtlesin taaskasutada ninja kilpkonna kostüümi jättes ära selle ninja osa. See oli piisavalt avar kostüüm, et ma suudaks end sinna sisse suruda. Häda aga selles, et nimetatud komplekt ei baseeru minu kostüümilaos. Nii jäigi üle vaid taaskasutada ämblikukostüümi. 

Täpikesega oli kõige lihtsam. Ta ütles kohe, et paneb oma lepatriinukostüümi. See tuli ainult kapist üles leida. Jõudsin poole kapist ära koristada enne kui see välja ilmus.

Tõruke teatas, et ta tahab olla rebane. Tore küll, aga tal pole mitte ühtegi oranži, punast ega pruuni riideeset, millele oleks sanud kostüümi üles ehitada. Õnneks pakkus ta järgmiseks välja hundi. Halle riideid on tal küll. Minu teha jäi mask. Ma jäin tulemusega üpris rahule. Isegi Tirtsule meeldis. Ta muudkui viis maski ühele ja teisele ning tegi peenikese häälega tasaselt: "Uuuuuuuu" viidates, et mask tuleb ette panna ja hunti mängida.

Tirtsu enda puhul mõtlesin pikalt, et kummaks ta teha, kas pärdikuks või põrsaks. No ta ju pidevalt turnib kusagil ja on samal ajal laulu "Põrsapõli" elav kehastus. Otsustasime lõpuks notsu kasuks. Puhtalt seetõttu, et roosasid riideid on jalaga segada (tüdruk noh) ja asi siis ühele kõrvad külge õmmelda. Roosale lutile sai täpikesed ka peale tehtud, no et oleks nagu päris kärss. Töötas küll.

Mps sai endale täielikult ehitusmaterjalidepoe kostüümi - Valge kaitseülikond ja respiraator. Väga ajakohane ja vastutustundlik kostüüm praeguses koroonaolukorras. Jääkaru noh. Ainult kõrvad jäid külge õmblemata. 

Peole oli tulnud igatsugu karvaseid ja sulelisi. Sõna otseses mõttes.

Kõige parema kostüümi auhinna oleks ma ikkagi andnud sünnipäevalapsele. See oli tõeliselt stiilne tervik. Lisapunktid veel tubaste dekoratsioonide eest!

Pilti ma ei teinud. Õde tegi, aga kas talt õnnestub need välja meelitada... Võibolla kunagi näitan.

 Selle aasta esimene liblikas oli kollane. Tõsi, hästi hele, peaaegu et valge, aga ikkagi kollane.

Ulaõppe kahjust kodusele varale

Seoses distants-, või nagu mulle meeldib öelda, ulaõppega, on tekkinud tõsised puudujäägid minu koduses väikeelektroonikas. Näikse nagu oleks siin mingi elektroonikavidinate bermuda kolmnurk. Sellest, et mu läpakas on õhkulendamise äärel, olen ma vist juba kirjutanud. Igal juhul teeb see häält nagu mingi mini samurai vehiks rüperaali sees oma mõõgaga. Lisaks on tal kombeks ülekuumeneda ja iga natukese aja eest viskab pildile sinise kurva näo väites, et midagi läks valesti ja kohe kui on andmete kogumise lõpetanud, teeb restardi. See on muidugi katteta lubadus. Ikka tuleb jõuga arvuti taaskäivitada. Lisaks ei tööta sellel mikrofon, mis teeb veebitundide pidamise raskeks. Õnneks on häid inimesi, kes hoolivad mu laste haridusteest ja eile saabuski pakiga laenuarvuti. See on imeline. Kordagi pole veel kurba nägu teinud.

Teine kaotus tabas mind 1. klassi kehalise tunnis. Nimelt palus Täps ükspäev mult telefoni, et kehalise tunni jaoks oma liikumine salvestada. Andsin talle selle pahaaimamatult kaasa. Täps jalutas mere äärde. See peaks olema piisav vihje minu telefoni kurvale saatusele. Ma ei teagi, kas Täps üritas mu telefoniga lutsu visata või seda ujuma õpetada, aga  fakt on see, et vees see käis. Nüüd on lood nii, et telefon arvab pidevalt, et tal on vaja mingit nähtamatut seadet energiaga varustada. Muidu poleks ehk hullugi, aga kui ma panen juhtme taha, et telefoni laadida, siis näikse see arvavat, et peab kogu Eesti elektrivõrku üleval pidama ja laadimise asemel tühjeneb topeltkiirusel. Seega saab telefoni laadida vaid siis kui see on väljalülitatud. Muidu kena küll, aga kui ma panen laadimisjuhtme taha, siis lülitab telefon end millegipärast automaatselt sisse... Nokk kinni saba lahti.

Kevadekuulutaja

 Täna algas kevad! Paberite järgi. Tegelikult on õues vinge talvine tuul ja mingit valget jama sajab taevast alla. Oln siiski otsustanud end kevadele häälestada ning seetõttu hommikust saati vaadanud Täpikese kaugest lapsepõlvest pärinevat videot. Meeleolu loomiseks.

Uskumatu, et ta nii väike ja nunnu oli. Tõsi, ta on endiselt suhteliselt väike (oma vanuse kohta) ja nunnu, aga oluliselt asjalikum. Näiteks täna korraldas ta kevade alguse puhul fotojahi. Jagas kogu seltskonna paaridesse ja käskis minna kevade märke otsima. Mina sain oma paariliseks Tirtsu. Ma pean tunnistama, et ega temast eriti abi ei olnud. Iga kord kui ma peatusin, et pajutibusid või pungakesi pildistada hakkas ta virisema ja mul tuli edasi kärutada. Ühe kevade märgi ma siiski leidsin.

Kui talvel nägid minu vankrirattad välja sellised:

Siis kevadel on pilt sootuks teine:

Või polegi erinevus nii suur...

Pesupesemise hooaeg

 Jah, on alanud pesupesemise hooaeg. Pea igal õhtul lasen laste õueriided masinast läbi. Need on lihtsalt nii kohutavalt mudased. Ega siin pole midagi imestada. Tasub vaid korra aknast välja vaadata ja ongi selgus majas.

Kõige enam naudib seda mudamaailma Tirts. Iga kord kui keegi välisust paotab, on plika kohe kohal ja üritab uksest läbi lipsata. Nagu kass, ainult vastupidises suunas. Kassi eesmärk näikse olevat räpakäpajälgede jätmine kõikjale kuhu vähegi ulatub.

Tirtsu eesmärk on pääseda mutta!

Õnneks aitab ta ise ka pesupesemisele kaasa. Või õigemini kuivamapanekule. Ulatab mulle kausist riideid ja kui kõik on restile laotatud, siis korjab need kokku ja paneb kaussi tagasi. 

Abi on temast ka nõudepesumasina täitmisel. Paneb ilusasti mustad nõud masinasse ja kui puudu jääb, siis toob kapist puhtaid juurde. Kuigi arvedtades, millise kiirusega ta meie serviisi hävitab, olen üllatunud, et tal veel midagi tuua on.

Ahjusoe ambivalent

 Eile sai ootamatult sai otsa. Ainult selle pärast ei hakka ju raskel koroonaajal poodi tormama. Egas midagi. Kapist tükike pärmi ja mis see saiategu siis ära pole. Üks-kaks-kolm ja oligi pehme, lõhnav sai valmis. Kolm-kaks-üks ja jälle ei olnud mul kodus saia. Täiesti mõttetu ettevõtmine.

Aga maailmas ei ole palju asju, mis ahjusooja saia vastu saaks. Ahjusoe leib võibolla.

Üldiselt on muidugi ikaldus. Täna oli plaan minna ja veidike parastada kiirelt vananeva õe üle, aga terve pere on tatine ja kuidas sa vastutustundliku inimesena nii ikka lähed. Ei läinudki. Ootame aga paremaid aegu.

Praegu näikse kogu maailm olevat pandud mingile ooterežiimile. Kõikjal rõhutatakse pidevalt, et ainus võimalus vana maailma juurde tagasi naasda on lasta end kiiremas korras vaktsineerida. Ma tunnen end peaaegu süüdi, et ma veel süsti saanud pole. Samas minusugustel riskirühmatutel varases keskeas olevatel tagalas tegutsejatel pole lootustki niipea süsti saada. 

Praegused ajad peaks eriti hästi sobima introvertidele. Oli aeg, mil minagi pidasin end selle inimrühma eeskujulikuks esindajaks. Mingi hetk aga avastasin, et tegelikult on mul ka palju ekstraverdile iseloomulikke jooni. Ma siin tükk aega nuputasin, et kumb ma siis olen intro- või ekstravert. Tegin testi ja sain tulemuseks, et olen suhteliselt ambivalentne. Testi oli muidugi raske teha, päris mitme küsimuse vastuseks tahtsin panna, et oleneb olukorrast, nii ja naa või a kust mina tean. Mis seda isolatsiooniaega puudutab, siis üldiselt saan ma sellega hakkama (eriti hästi saaks kui lapsed võiks koolis käia), aga sõprade ja perega tahaks ikka silmast silma kohtuda. Kuigi ka veebi teel oli tore tuttavaid nägusid näha.

Ööd on siin mustad

Ma tahtsin kirjutada pliiatsitest. Just pliiatsitest. Midagi muud põnevat* mu elus ei ole. Nendega on midagi kummalist lahti. Või noh, kumaaliselt käitub vaid musta värvi pliiats. Mingil veidral kombel kulub see mitu korda kiiremini kui teised pliiatsid. Ja ometigi on möödas need ajad, mil ma joonistasin dramaatilisi pilte lohedest pimedates koobastes. Nüüd joonistan eranditult helgeid ja rõõmsatoonilisi pilte. Aga ikkagi kulub must kõige kiiremini. Keegi käib salaja mu pliiatsitega öiseid maastikke joonistamas? Aga no vaadake ise. Jupp maad lühem noh!

*jah, elan metsikut ja seiklusrikast elu...

Elumärk

 Harjumatult vaikne siin. Ma ei pea silmas, et keegi ei käi kommentaariumis räuskamas (õnneks pole selles osas siin erilist aktiivsust kunagi olnud. Läbi ajaloo olen vaid mõned spämmkommentaarid ära kustutanud. Otseselt pahatahtlikke pole siia sattunud). Hoopis seda, et ma pole ise tükk aega jõudnud siia, et hülgemöla suust välja ajada. Või siis klaviatuurist. Tegelikult kirjutan ma suhtelises vaikuses, mida rikub vaid klaviatruuriklõbin. Sugugi ei loe valjusti ette, mida kirjutan. Ma ei saakski. Lärm ajaks pisipujääni üles ja oh seda häda siis. Niigi on kõik ta vähesed unetunnid kullahinnaga arvel. Nii ongi, et kohe kui väiksekesel silm kinni vajub, sirutan ma käe pliiatsikarbi järele. Käib suuremat sorti joonistamine. Ja vot seetõttu ma siia kirjutama ei jõuagi. 
Mitte, et mul midagi uut ja põnevat teile rääkida oleks. Seda, et kevad äkitselt saabus, teate te ju isegi. Mulle tegelikult kevad meeldib (kuigi tuleb tõdeda, et tänavune lumine ja külm talv meeldis ka väga), aga üks asi on siiski tüütu - porised käpajäljed. Tahaks köögilaua taga hommikukohvi kõrvale mõnusat päikesepaistet nautida, aga, aknad on kassi räpakäpajälgi nii täis, et päike peaaegu ei suudagi sealt läbi murda.
Ja lapsed teevad ka koledaid jälgi igale poole. Ma ei saa neid kuidagi süüdistada. Ilmad on lihtsalt sellised. Mul endal olid ka täna õuest tuppa tulles kalossid tavapärasest poole raskemad - talla all oli 3 cm paksune mudakiht... Jaa, nii glamuurne ma olengi, et käin juba aastaringselt kalossidega :D