Täna sadas terve päeva õrna kerget lund. Õhtuks oli kogu maailm saanud uue ja koheva katte. Meil aga oli saunapäev. Nagu juba kombeks, käin saunas vaeslapse kombel just enne kui vanapagan tuleb. Nii tänagi. Lumi paistis täiskuu valguses erakordselt pehme ja kutsuvana. Ega ma saanud juhust kasutamata jätta ja kargasingi lumme ning rullisin seal pisut. Pärast oli leiliruumis hea jälle üles soojeneda.
Aga see lumeingel seal sauna kõrval tuli küll kummalise kujuga...
Huvitav oleks teada, kas ta kirjutab ka eilsest seigast spordikotiga. Nimelt kehalise kasvatuse tunnist ära tulles hakkas ta järgmisesse tundi hiljaks jääma. Kell juba helises, aga ta oli alles poolel teel. Siis ta otsustas, et spordikott on liiga raske ja jättis selle kiviaiale. Sealsanas veetis kott koos veepudeliga (millest sai ilmselt jääpudel) ilusasti öö, kuni Laisik selle hommikul leidis. Täpikese arvates oleks see ilmselt võinud seal edasi olla. Järgmisel nädalal kekasse minnes oleks saanud jälle aia pealt kaasa haarata. Poole vähem tassimist.
Memuaaride juurde tagasi tulles. Ta sai kaanekujunduse valmis. Ühtegi sõna veel raamatus pole. Teisalt, pole kiiret. Las õpib veel natuke. Hetkel kirjutab ta niivõrd rikkalikult kirjavigadega* pikitud teksti, et lausa naljakas lugeda, aga see pole ju mingi naljaraamat.
* Ilmselgelt emasse.
Kas keegi teab, kus see õnnetu Kadunud Asjade Maa asub? Mul oleks hädasti vaja oma id-kaarti sealt tagasi saada. Ma tean, et see on kaardistamata ala, aga kindlasti on kellelgi infot selle kohta, kus need salajased portaalid asuvad, mis sinna viivad. Ma tean, et üsna tihti võib neid leida pesumasinatest, aga need on sokkidele spetsialiseerunud. Ja siis on veel üks dimensioonidevaheline värav nimega "kindel koht". Minu id-kaart kasutas nähtavasti minu kotis asuvat sissepääsu Kadunud Asjade Maale.
See on ainus selgitus sellele, kuidas see vidin kaotsi sai minna. Ma mäletan täpselt, et panin kotti lepingute kausta ja arvuti koos selle küljes oleva id-kaardilugejaga ning mõtlesin sealjuures, et ma ei hakka id-kaarti lugejast välja võtma. No et siis on kindel, et saab kaasa. Seejärel tõstsin koti diivanile, kohendasin veel toitejuhet, mis tahtis kotist välja ronida, seejärel torkasin koti lapsevankrisse, seejärel autosse ning lõpuks tööle jõudes võtsin kotist välja lepingute kausta, arvuti koos id-kaardilugejaga, milles kaarti ei olnud...
Olen terve elamise läbi otsinud, isegi kõik diivani- ja külmkapialused üle kontrollinud. Igasugust põnevat kraami olen leidnud, aga mitte kaardikest. Olen jõudnud juba staadiumisse, kus kontrollin ebaloogilisi kohti nagu sügavkülm ja pesumasina trummel. No kunagi ju ei tea, kas need Kadunud Asjade Maa portaalid on kahesuunalised või ainult ühtepidi läbitavad. Viimasel juhul võib eeldada, et kusagil on ka teistpidi läbitavad portaalid, aga kuhu need välja viivad? Miks mitte sügavkülma.
Kogu selle suure otsimise tulemusel olen pea terve maja ära koristanud. Vähemalt midagi head. Järgmisena lähen õue fööniga lund sulatama. Äkki kukkus kuidagi imekombel hange. Kõik kandekoti aatomid id-kaardi kohal otsustasid ühel hetkel mõned millimeetrid kõrvale võnkuda ja nii tekkis kotti auk, kust sai kaart välja kukkuda ja siis võnkusid aatomid tagasi?
See kõlab nagu eile muusikakoolis pealt kuuldud vestlus, kus üks magnetitest sisse võetud poiss selgitas teisele, et miks on magneti üks ots N ja teine S. No ikka seetõttu, et kui mõlemad oleks ühest poolusest, siis lendaks magnet ju tükkideks - teate küll samanimelised tõukuvad.
Teine poiss, kes magnetitest suurt midagi ei teadnud, oli aga ajaloohuviline. Ta küsis esimeselt, et kas ta teab, kas venelased sõdisid selle pärast, et nad tahtsid võimu või selle pärast, et neile lihtsalt meeldis tappa. Magnetimees arvas, et ikka võimu pärast, aga ajaloohuviline leidis, et tegelikult ikka selle pärast, et neile lihtsalt meeldib tappa. Ta selgitas: "Vaata, neile ei meeldi tööd teha ja siis on neil igav ja siis mõtlevadki, et läheks tapaks inimesi."
Pärast avaldati veel vettpidav tõendusmaterjal ufode olemasolu kohta, aga sellest kahjuks enam minu lihtne mõistus aru ei saanud. Kuidagi oli see seotud 3 korda helikiirusest kiiremate lennumasinatega. Magnetifänn arvas, et ta saaks ise ka lendava taldriku ehitamisega hakkama. Pakkuge, mida ta oleks kasutanud õhulaeva hõljuma panemiseks?
Lubage ma kaeban oma pesamuna peale. Hakkas teine mul siin silmi hõõruma ja virisema, et on nii väsinud, nii väsinud ja miks lugupeetud ema ometi juba last magama ei pane. Egas midagi. Toppisin lapse riidesse, suskasin kärusse ja sõit läks lahti. Pool tundi kärutasin paksus raskes sulalumes nii et nahk seljas märg ja musklid hakkasid jope varrukaid rebestama. Lõpuks laps uinus. Parkisin ta ära, panin raadiosaatja juurde ning läksin tuppa. Istusin laua taha ja mõtlesin rõõmuga, et lõpuks ometi õnnestub hommikune kohvi ära juua. See oli küll külmaks läinud, aga külma kohvi joomine ongi üks emaduse tunnusmärk ju. Ma arvan, et jääkohvi leiutasid ka emad, kes lihtsalt ei jõudnud oma kohvi õigel ajal ära juua ja teesklesid siis, et neile meeldibki külm jook.
Igatahes. Jõudsin mina võtta lonksu oma hommikukohvist kui juba Tirts helistas mulle ja teatas, et talle tundub, et proua ema logeleb ja see ei kõlbavat kusagile. Ta oli lausa nõus oma väärtusliku iluune ohverdama, et päästa ema füüsilisest ja vaimsest mandumisest. Egas midagi, panin aga kohvi jälle kõrvale - juu ma siis öösel joon...
Kusjuures olen täheldanud, et iga kord kui ma kohvimasina tööle panen, ärkab laps kohe üles. Tõsi, see masin uriseb päris valjult, aga no mite nii valjult, et õues aida all magav laps peaks selle peale ärkama... Ma kahtlustasin, et äkki töötavad kohvimasin ja beebimonitor samal lainepikkusel ja niimoodi kandub mürin beebini. Tänane juhtum aga annab kinnituse, et asi pole masinas vaid kohvis endas. See on ju vana tõde, et kohvi omab ergutavat toimet. Ma isiklikult arvasin, et selleks tuleb kohvi manustada, aga oma last vaadates tundub, et piisab ka sellest, et mõni lähisugulane seda teeb.
 |
| Tirts, kui sa mu blogi loed, siis sellise kruusi võid mulle emadepäevaks kinkida! |
Viimasel ajal räägitakse pidevalt, et hea vanemluse märksõnaks on enda tass täis hoida. Kui tassi sisuks sobib külm kohv, siis olen igatahes õigel teel!
Kõiki* on tabanud talispordihullus. Ma tahaks ka ikka trendikas olla ja seega otsisin üle kümne aasta jälle oma vanad uisud välja. Pakiautomaadiga saabusid teised, hulga väiksemad, uisud. Korjasin kõik oma tüdrukud kokku ja läksime kooli juurde jääle. Täps tahtis näidata kui osav ta uiskudel on (nad olid eelmisel päeval koolis uisutanud). Selgus, et uued** uisud on kogu maailma hädades süüdi ja nendega lihtsalt ei saa uisutada. Ainus, milleks need kõlbasid, oli jääplatsi kõrval hanges hädaldamine. Ma saan aru, et see iluuiskude sakiline ots võib olla takistuseks kui oled sileda otsaga uiskudega varem liuelnud). Tirts seevastu nautis uisutamist täiega. Esialgu vaatas ta jää servalt pealt, aga üsna pea liitus meiega. Tuhises koos suuremate poistega mööda jääd ringi, kilkas ja kõkutas naerda. Vahepeal rääkis midagi suurtele lastele. See, et tal uiske jalas polnud ei paistnud teda sugugi takistavat uisutamist nautimast.
No ja lõpuks siis mina. Viimati uisutasin vist 2009. aastal. Täpselt ei mäleta, aga igatahes oli see ammu. Esialgu jääle saades ehmatasin päris ära - kas ma tõesti enam ei oska. Õnneks tuli ikka meelde. Vaevalt, et just ülisuurt graatsiat ma liigutustes näha oli, aga vähemalt ma ei kukkunud. See on ju päris hea saavutus.
Homme lubas vihma. Tea kas oli viimane uisutamine sel aastal?
*jäme üldistus loomulikult
** Tegelikult vägagi vanad. Ka mina olen nendega uisutama õppinud.
"Mina ei usu, et Tõruke läheks ametikooli," teatab Täps. "Jah, ta ilmselt tahab, et elu talle ise näitaks, mis tast saab."
Mõtteavaldus oli ilmselgelt tingitud arutelust, et millised võimalused on noortel peale põhikooli lõpetamist. Eks esimeses klassis tulebki juba generaalplaan valmis meisterdada. Mitte nii nagu mina, kes sisuliselt ülikooli ukse taga viskas kulli ja kirja, et millisele erialale kandideerida.
Täna hommikul aknast välja vaadates mõistsin kohe, et vankriga jalutamine saab olema paras väljakutse. Egas midagi, haarasin lumelabida pihku ja kukkusin kühveldama. Kõigepealt vankrilaiune tee saunani ja siis väravani. Parkla viskasin ka tühjaks. No oli see alles trenn. Märg lumi oli raske Higi voolas lahinal ja muskel kasvas silmnähtavalt. See võibolla selgitab, miks ma ma veidi hiljem hakkliha praadides pannilabida ära murdsin... Hiljem kuklitainast sõtkudes õnnestus mul ka taignakaussi mõra sisse lüüa. Ilmselgelt ei tunneta ma peale hommikust rassimist enam oma jõudu ja olen ohuks meie kodusele inventarile. Ainus võimalus kaitsta mind mu enda toore jõu eest, on minna voodisse pikutama. Loeks raamatut ja ei liigutaks lillegi. Lehekülje keeramiseks kutsuks mõne lapse teisest toast. Mingi kasu peab neist ju olema.
Seitsme maa ja mere taga ühes uhkes lossis elas kuningas ja printsess. Printsess oli kuulus oma kauni lauluhääle poolest. Ühel päeval kuulis üks möödalendav draakon printsessi laulmas ja tahtis ta ära varastada. Õnneks kaitses kuningas oskuslikult lossi ning tegi suure kahurikuuliga lohele tuule alla.
Aga see kõik on ajalugu ja toimus ammu-ammu. Kolm aastat tagasi lausa.Praegu tundub olevat vanade projektide lõpetamise hooaeg. Alles ma tõmbasin joone alla nähtamatu jänese jutukesele, mis ootas 15 aastat lauasahtlis oma aega. Nüüd kaevasin üles ühe teise projekti, mille tegemisele ma 13 aastat tagasi vihjasin (kuigi juba siis oli see mõned aastad lauasahtlis* vedelenud). Lubasin selle valmis saada ajaks, mil mu kolmikud lugema õpivad. Kuna ma mõistliku inimesena võtsin oma kolmikud ükshaaval välja (kõik korraga oleks ilmselt tähendanud kiiret sõitu hullumajja), siis andis see mulle pisut kummivenitusaega. Nüüd enam pikka pidu pole. Tirts sai jõuluvanalt täheklotsid ja kordab nüüd püüdlikult minu järgi. Khhh, prrrr, ssssh. Kaugel see lugemaõppimine enam on. Koolilastest pole mõtet rääkidagi. Tõruke loeb juba aastaid ladusalt ning Täpsigi lugemisoskus on juba üsna arvestataval tasemel. Seega, et oma lubadusest kinni pidada tuleb hakata usinalt tööle.
Hetkel olen täis indu ja entusiasmi. Näis kauaks jätkub.
*Hehh, mida ma räägin. Mul pole laudagi. Sahtlist rääkimata. Ma tegelikult tahaks endale oma isiklikku lauda, aga kahjuks pole mul seda mitte kusagile panna. Hetkel toimetan köögilaua ääres ja mu vaesed pliiatsid laiutavad kohvimasina peal.
Ma ei osanud esimese hooga suurt midagi kosta, arvasin, et suurema tõenäosusega valssi, sest tango on keerulisem ja seda paljud ei oska. Ja üldse, palju tänapäeval kohtingutel klassikalisi seltskonnatantse ikka tantsitakse. Teisalt, mida mina ka tean. Millal ma üldse viimati kohtingul käisin. Tegelikult olen ma üldse väga vähe kohtingutel käinud.
Ülikooli ajal ikka mõnel sai käidud. Korra kinos, korra matkarajal, paar korda kohvikus, mõned korrad niisama pargis jõlkumas. Isegi ühel pimekohtingul kaarsilla juures. Aga sellega ka piirdus. Ei tantsinud ma kordagi ühegi kaaslasega ei valssi ega tangot.
Olen nüüd vahel sattunud vaatama seda pimekohtingute saadet. Mingi aeg jooksis kuskilt kanalilt. Tõsielusarja kohta meeldivalt sõbralik ja südamlik. Üldse ei kisutud intriige ega midagi. Mulle täitsa meeldis. Mõtlesin isegi, et kuidas mina sellises olukorras hakkama saaks. Mitte, et ma iial läheks mingisse tõsielusaatesse. Aga selles mõttes, et kui reaalselt olekski asja pimekohtingule minna. Ilma kaamerateta.
See tundus põnev, aga samas ka pisut hirmutav. No ma pole ju elades olnud see kaunitar, kes paneks tänaval mehi ümber pöörama ja endale järele vaatama. Kui siis poetaguseid pomšikuid. Seega armumisest esimesest silmapilgust ma parem ei hakkaks rääkima. Seega oleks minu ainumas võimalus loota sellele, et mu sisemine sära on nii suur, et paksu pekikihi alt välja kiirgab ja süütab sädeme, mida ma suudaks oma vahetu suhtlemisoskuse ja meeldiva isiksusega leegiks puhuda. Tõsi, see vahetu suhtlemisoskus oli väike kirjanduslik ilustus.
Tegelikult on minu suhtlemisoskusega nii, et ma võin olla ühes situatsioonis väga hea suhtleja ning seltskonna hing ja teises olukorras kinnine kui pulgakommi paber (teate ju küll neid chupa-chupsi komme, mida ei ole võimalik avada). Tõenäoliselt oleks ma paanikas ja ajaks suust rumalat juttu välja (kuigi eelnevalt oleks ma välja mõelnud terased vastused kõikvõimalikele küsimustele ja pärast kohtingut mängiks ma seda veel kümneid kordi peas läbi ja vastaks taas kõigile küsimustele äärmiselt vaimukalt). Tõenäoliselt põruks haledalt.
Küll on hea, et mul pole mingitele pimekohtingutele asja.
Täna tahan kaevata oma pesamuna peale.
Eile õhtul läks ta mgama nagu kord ja kohus kell üheksa. Ei vingerdanud ega midagi. Kella 11 paiku arvas ta aga, et oleks paras aeg hakata plurtsutama ja plörtsutama ning võrevoodist levis minuni volatiilsete* väljaheidete vingu. Egas midagi - laps paljaks ja pepupesu. Võite ise arvata, kas Tirts ärkas sellise kohtlemise peale üles või ärkas ta sellise kohtlemise peale üles. Võin vihjata, et ärkas küll.
Ärkas, aga vot magama enam jääda ei tahtnud. Selle asemel ronis mööda mind ring, nokkis nina, kratsis kõrvu ja üritas silmi oma sõrmekestega lahti kangutada. Ja niimoodi kuni kella veerand viieni välja.
Olen täna värske kui salatileht võileival,(mis on nädalaks ajaks külmikusse moosipurgi taha unustatud).
*jah, ma tean küll, et see sõna siia eriti hästi ei sobi, aga just nende sõnadega kirjeldas üks kodanik kunagi laudast erituvat ja elukvaliteeti mõjutavat lõhnahäiringut.
Koroonaastaks peetakse aastat 2020. Meie jaoks näikse see olevat siiski 2021. Ja ikka algusest peale ilusasti.
 |
| Pildilt puudu Tõruke ja Tirts, sest nemad juba magasid. |
No algas see tegelikult juba möödunud aasta lõpul, mil paar päeva peale ühise jõululaua taga istumist teatas üks pidulistest, et tal tõusis kõrge palavik ja ta oli andnud positiivse proovi. Arvutasime üht ja teistpidi, aga ikka kippus jääma nii, et ta juba siin olles võis nakkav olla. Hoidsime siiski sõrmed ja varbad ristis, et nii poleks. Kõik oligi kena kuni tunnike enne aasta lõppu tõusis Tõrukesel äkitselt palavik, mis paari tunniga (tabletist hoolimata) jõudis 39.6-ni. Ma ei tea, et tal oleks kunagi nii kõrge palavik olnud. Loomulikult ta ka oksendas (seda teeb ta alati kui haige on), mis on irooniline, sest oksendamine ajab ta alati väga endast välja. Terve järgmise päeva püsis kõrge palavik. Õhtul aga hakkas vaikselt langema ja järgmiseks hommikuks oli läinud. Kuna ka haiguse maaletoojatel tekkis esmalt kõrge palavik, siis olime üsna kindlad, et koroonaga tegu ongi.
Eks nüüd oleme kõik ootel ja põnevil, et kas Tõrukese etteastega asi piirdub või on teisedki nakatunud. Pidi ju olema ülinakkav haigus, sellisel juhul oleks kummaline kui teised pääseks. Samas Täps ei ole näidanud välja mingeid tundemärke, Tirts on tiba nohune, aga ta on mul siin vahelduva eduga vist kaks kuud juba üle nädala tiba nohune olnud. Mps pole nagu midagi kurtnud. Mina tunnen end küll hirmus väsinult ja kurk ka pisut kraabib, aga ei midagi sellist, mis tavaolukorras mingeid häirekellasid tööle paneks. Ma olen väikese, minu und mitte eriti kõrgelt hindava, lapse ema. Loomulikult olen ma väsinud. Lisaks käin ma igapäevaselt selle sama lapsukesega õues jalutamas (ilmast sõltumatult). Natuke külma õhu sisseahmimist ja kraapiv kurk on kindlustatud. Seega täiesti normaalne seisund. Teisalt olles lähikontaktseks tembeldatud ja koroonarobotilt kuulnud, et vähimagi sümptomi puhul (ja koroona sümptomite hulgas on üles loetud kõik mu kerged vaevused) tuleb kahtlustada haigust, on minulgi kõhklusi ja kahtlusi. Egas midagi. Helistan homme perearstile ja vaatan, mis ta räägib head.
Aga mis meil siin muud teha kui istume aga karantiinis (või seni kuni pole diagnoosi pandud, siis isolatsioonis?) edasi. Täna tellisin Laisikult kärutäie (sõna otseses mõttes) süüa. Andsin aga ostunimekirja kaasa ja saatsin ta jahile. Et olukorda keerukamaks teha kirjutasin sinna stiilis, et too midagi head õhtusöögiks ja võta enda maitse järgi seda ja teist. Lisaks panin paar eriti spetsiifilist asja, et ülesandele teistpidi keerukust juurde anda. Laisiku kiituseks tuleb öelda, et ta oli täiesti oma ülesande kõrgusel. Nüüd peaks mõneks ajaks süüa olema.
Või kui vaadata, milline nälg Tirtsul pidevalt on (muud ei kuule kui mämm-mämm, mämm-mämm), siis ilmselt peame ülehomme uue ohvri leidma, kes meie varusid täiendaks.
