esmaspäev, detsember 23, 2019

Lõpuks ometi

Eile saabus lõpuks see ajalooline päev, mil ka meie majja jõudis jõulupuu. Ma juba kartsin, et see päev ei tulegi. Või kui tuleb, siis kusagil kolmekuningapäeva paiku, mil teised oma kuused välja viskavad (mõni ikka jäätmejaama toodaks, siis saaks nagu taaskasutust teha või nii). Võiks ju arvata, et inimesel, kes elab keset metsa on jõulukuusk juba jaanipäeval välja valitud ja hiljemalt detsembri alguses toas. Arvata ju võiks, aga reaalsus on see, et koguaeg on kas liiga pime, et kuuske otsima minna või mõni muu asjatoimetus ees.


Eile saabus lõpuks päev, mil tekkis võimalus metsa minna. Läksimegi kogu perega. Ütleme nii, et metssead olid andnud endast parima, et vankriga liiklemise võimalikult keerukaks teha. Aga õnneks olen ma tugev ja osav ning sain hakkama. Ühiste jõududega toodi metsast ka kuuseke ära. Üldiselt on meie metsa kuused õrnad ja hõredad (teadagi suurte puude all kasvanud metsakuused), aga see konkreetne eksemplar osutus täitsa asiseks! Ja mets oli imeline nagu muinasjutus. Mitte küll päris talvevõlumaa, aga ilmselt mõnest teisest muinasloost. Selline udune ja salapärane.

Tõime kuuse koju ja ehitisime ära (tõsi tänaseks on kass juba pooled ehted maha võtnud). Võite nüüd nuputada, kuhu me oma pisikeses majakeses küll kuuse panime. Vihjeks võin öelda, et kuni kolmekuningapäevani ma ilmselt puhtaid sokke jalga ei saa, kuna sokisahtel on blokeeritud ning vaene Tirts koliti rõdule magama.

Aga nüüd polegi enam muud teha kui lapsed ümber kuuse reastada ja "oo tannenbaum" lauda.

Kommentaare ei ole: