väismus ja väsimus

Mul oli enne Jaane pea kaks nädalat tõelist kontoriroti unistuste puhkust. Nõrkemiseni füüsilist tööd. OH küll see oli ergastav. Või noh, õhtuks olin väsinud kuid õnnelik. Käed olid ämbrite tassimisest pikaks veninud ja lohisesid mööda maad järele kui ma õndsa naeratuse  saatel voodi poole komberdasin. Komberdasin just, sest kõik luud ja lihased olid ka haiged töörügamisest.

Nüüd olen ligi nädala juba tööl käinud ja õhtuks olen samuti laipväsinud, aga vaimset tüüpi väsimus pole sugugi nii meeldiv kui füüsiline väsimus.

 Lisaks veel see näriv tunne, et mul oleks nii kohutavalt palju vaja veel füüsilist tööd teha, aga aega ei ole lihtsalt.

Tuha-Juhan

34 aastat läks kõigest aega, et ma saaksin endale oma esimese kodulooma. Aga lõpuks ta siiski tuli. Saage tuttavaks: Juhan Tuhk, ehk Tuha-Juhan, ehk Jussike.

Nime osas käivad veel vaidlused. Kõik ülejäänud on Juhaniga leppinud, aga Tõruke on nõus pisarateni võitlema oma valikute eest. Hommikul tahtis ta panna kassi nimeks Krobin. Lõuna paiku tahtis panna Krakron ja õhtul tõenäoliselt võitleb juba Krokodilli eest.

Aga natuke kiisust ka. Juhan on minu kass. Arvaku lapsed mis tahavad. Nüüd on vaja kassikesele ka segeks teha, et ta on minu oma. See oleks küll nöök, kui Jussike valiks mõne teise inimese omaks.
Jussike sündis 14.mail (emadepäeval) ja on eeldatavasti poisskass.
Kassi ema on sinivereline lühikarvaline* ja isa segavereline pikakarvaline.  Ise on ta valge, tuhakarva käppade ja sabaga. Ainult varbad on valged.
Jussikesele meeldib istuda minu õlal või mängida kraed. Süles meeldib talle üldse magada. Üle kõige armastab ta Mpsi jopet.
Üldiselt on viisakas kass. Sööb, käib liivakastis ja magab oma majakeses, mis ma talle ehitasin.
Hetkel elab olude sunnil saunas. Meie elumaja on ju ülerahvastatud ja üles kaevatud.

*Briti lühikarvaline

Aardeotsijad

Kaks päeva oleme tegelenud varanduseotsimisega ning arheoloogiliste kaevamistöödega. Tänaseks on üles kaevatud sahver ja pool kööki. Senini pole leidnud muud kui paar esinduslikku potikildu. Eeldatavalt kammkeraamika ajastust. Ja ühe väga hästi säilinud arvatavasti roomaaegse jooginõu. Selle väärtus on hästi teaeda. Põhjale on kirjutatud ц 14 коп.

Jätkame otsinguid. Köögipõrand on veel suures osas läbi otsimata ja ei või iial teada, milliseid aardeid see endas peidab

Tolm on tore! Peaks see kõik ometi veel rohkem tolmama!

Mul on puhkus. Tüüpilisele eestlasele kohaselt on minu ettekujutus puhkusest see, et tuleb rabada niia palju tööd teha kui jõuab. Nii et kui puhkus läbi, siis oleks veel puhkusest puhkust ka vaja. No et tõesti puhkaks ka. Siiski vahelduseks kontoritööle on füüsiline töö ka virgestav ja vähemalt aju saab puhata. Ma naeran, et mul on ehituspuhkus, aga tegelikutl peaks ütlema hoopis lammutuspuhkus...
Esimesed kolm puhkepäeva sai valdavalt kolitud, aga täna läks siis õige rabamine lahti. Soojenduseks võtsime ühe põranda üles ja seejärel hakkasime lammutama nii et tolmas. Ja tolmu, tahma ja tuhka oli selle töö juures rohkem kui rubla eest. Nimelt lõhkusime ahju välja. Niikuinii ei tule korralikku talve ja külmas säilivatki paremini. Järgmisena on plaanis ka köögipõrand üles võtta. Peab vaatama ainult, et liiga hoogu ei satu ja kogu maja maha ei lammuta.
Tänase lammutuspäeva lõpuks olin must kui tont. Noh jah, aga Mps oli nagu neegertont - ikka täitsa must. Ja isegi lapsed, kes ametlikult pidid eemale hoidma,  olid millegipärast näost hallikad. Meenusid kohe Bullerby kirsimüüjad.

Multitalent

"Emme, kas tead, Liseti issi oskab laevu ehitada!" teatas Tõruke täna mulle. Rõõmustasime ühiselt Liseti üle, kellel on osav isa.

"Aga sinu issi oskab kitarri ja trumme mängida," lisasin mina. No et natukenegi meie väärtust lapse silmis tõsta. Kuigi laevaehitaja tasemele muidugi ei tõuse.

"Jah, sest ta  on pillimees," konstanteeris Tõruke elutargalt.
Kuna jutt juba andekatele inimestele läks, siis uurisin, et ei tea mida see emme ka teha oskab.

"Emme oskab süüa teha!" teatas Tõruke!

"Emme oskab koristada" hõikas Täps (kuigi tegelt ütles ta "kolistada")

"Emme oskab puid lõkuda!" lisas Tõruke.

"Kas kirvega?" imestasin mina.

"Jah, kirvega ja mootorsaega ka!" läks Tõruke juba õhinasse ja jätkas veel suurema õhinaga, "ja emme oskab driftida!"

Vot nüüd siis tuli tõde päevavalgele. Minu parimad oskused peituvad söögitegemises ja koristamises mis on minu lemmikamajapidamistööde nimistus üsna viimastel kohtadel. Kirvega puude lõhkusmit olen ma vähemalt proovinud, mida kindlasti aga ei saa öelda driftimise kohta.... Võibolla peaks proovima. Äkki olengi meisterdriftija...

Mis aga koristamisse ja söögitegemise puutub, siis lapsed tõeti arvad, et ma naudin seda. Vahel kui Tõruke kurjaks saab, siis ta kukub ähvardama. No see, et ta mind oma sünnipäevale ei kutsu, on tavaline, aga kui ta eriti karmiks läheb, siis ta teatab, et ta ei luba mul süüa teha ja ei luba mul koristada ka.

Küll ma nutaks lahinal.