Pitsiline valgus

Meie köök muutus hoobilt jupp maad romantilisemaks kui sai üles riputatud minu uus pitslambike. Ise tegin. Eks tal ole paar esimese vasika sünniviga juures, aga ikkagi oma. Järgmise nikerdamisel juba tean mida teisiti teha. Aga ma ütleks, et isegi hästi. Ma olin kuni viimase hetkeni üsna skeptiline, kas see ikka jääb vormi hoidma peale õhupalli purustamist või kukub kokku.

Ainus probleem on selles, et meie tulevases kodus on nii madalad laed, et mingeid rippuvaid pitsüllitisi ei saa me sinna lubada. Sellega seoses on mul vaba lae probleem.

Mummi, Taadu, ma vaatasin, et teil on köögilaes ainult pirn. Äkki tahate pulmaaastapäevaks sellist mõnusat romantilist pallikest lakke?

Ras v godu

Saatsin just Mpsi poodi küünalde järele. Lubati tormi ju. Ja noh, tordile tuleb neid ka ikka nii ulmelistes kogustes juba panna, et  puhtalt selle tegevusega võib õhtu sisustada. Ei tea kas jaksangi kõiki ära puhuda. Kopsumaht pole ka enam endine.

Teie aga vaadake seda multikat ja mõelge minu peale :)

sügis

Teisipäeval algas sügis. Ja tavapäratult arvas ka loodus täpselt sama mis kalender. Sügis saabus üleöö. Nüüd võiks kütteperiood ka alata :D

Seoses sügisega saabusid ka suured sõbrad köha ja nohu, mistõttu lapsed lasteaias ei käi. Eriti haiged nad õnneks pole, aga ikka istuvad kodus ja teevad pahandust. Näiteks praegu on nad kahekesi köögis ja "küpsetavad". Ma küll ei tea, mis toit see on kuhu läheb terve pakk soodat sisse, aga eks me saame näha kui see valmis on...

Uus kirjasõber ja kahtlased objektid

Eile jätsime kõik oma lapsed vanaema juurde ja kihutasime Harilaiule. Oli vaja vaadata, et mida põnevat meri kaldale on kandnud ja kas majakas on ikka viltu või pigem sirge. Möödaminnes pidasime maha ka minu suurte sünnipäevapidustuste avapikniku.
Ilm oli matkamiseks lihtsalt suurepärane. Päike paistis, linnud laulsivad ja õrn tuuleke paitas palgeid. Esmapilgul tundus, et peale ilusate kivide me rannalt suurt ei leia. Õnneks oli ilusaid kive seal sõna otseses mõttes jalaga segada.
Siiski naeratas meile õnn ka muul moel. Nimelt saime kirja ühelt romantilise hingega noormehelt, kes oma tervitused kindral Nahhimoviga teele oli saatnud. Aitäh Andrus (29 aastat vana).
Kui keegi soovib selle toreda noormehega tutvuda, siis visake aga pudel vastusega vette ja küll ta selle kätte saab.

See oli esimene kiri, mille me pudelpostiga saanud oleme :). Tõsi, kord varem saadeti meile pudeliga raha, aga kas seal juures olnud paberitükil ka mingi kiri oli, seda me ei tea, sest rahapudel polnud veekindel. Andrus oli oma pudeli ilusasti veekindlalt sulgenud ja kiri oli hästiloetav. Tõsi, ilmselt polnud see kiri läbinud pudelpostile omaseid vintsutusi. Ükski kala polnud seda alla neelanud ega midagi. See oli teele pandud käesoleva aasta maikuus ja koht kust see vette oli visatud paistis meile ilusasti kätte. Sellegipoolest oli see väga tore ja rõõmustav leid. Ma olen seda ennegi öelnud, et kallid merereostajad - kui te just peate pudeleid merre loopima, siis pange vähemalt kiri sisse!

Aga rannas leidus teisigi põnevaid asju. Näiteks ilmnesid seal lausa ajaloolise väärtusega tõendid Bostoni teejoomisest. Meile hakkas silma vähemalt 4 avamata purki oolong teega. Raudselt samad, mis aastasadade eest Bostonis merre loobiti :P. Me maitsesime seda teed ja tõesti polnud suurem asi, nii et oleksime selle samuti merre heitnud. Mida aga üldsus ei tea ja mis senini on ajaloohämaruses varjul olnud, siis lisaks teele visati seal merre ka päris mitu kasti pepsiga. Sest ka avamata pepsipurgi leidsime rannast. Mps kurtis ainult, et avamata õllepudeleid oli seal häbemata vähe leida.

Seda, et rannast ikka jalanõusid leiab, see ei üllata kedagi. Harva aga võib sealt leida lausa terve paari. Nii et kui keegi tunneb puudust enamvähem korralikest töösaabastest nr 41, siis meil on ühed pakkuda. Või äkki on  need selle Andruse omad...
Kõige intrigeerivama leiu tiitli sai sel korral siiski pomm, mis rannas vedeles. Või noh, ei tea meie mis atribuut see täpselt on, aga pisut hirmuäratava välimusega on küll. Umbes 25-30 cm pikk ja tagumises osas on miskine propeller. Peal venekeelsed tähed KSP (3) 254-1-13.

Tahan saada käsitööblogiks vol eiteamitmes

Nonii. Siin ma siis üle pika aja jälle olen. Kergelt uimane lakiaurudest, kuid uhke oma uute saavutuste üle. Ma pole vist saladuses hoidnud, et pooldan taaskasutust ja rõõmustan väga kui millestki vanast jälle uus saab. Sel korral võtsin ette mööbli.
Kuna mu pujäänid enam söögitoolis ei istu, siis katan neile söögi pisikesele lauakesele, mille juurde käivad ka väikesed nõukaaegsed toolid. Minu eakaaslased peaks selliseid mäletama küll. Vedeles meilgi korteris neid kaks tükki. Keegi oli need aga värvinud määrdunudhalliks ja beežiks, mis minu meelest pole just teab mis lastepärased värvid. Nii võtsingi ühel õhtul pintsli kätte ja andsin toolidele enda arvates pisut lustlikuma ilme. Sellised nad said siis:

Punane tool oli originaalis olnud samuti punane ja maasikatega. Sinine tool oli vist varem hoopis kollane, aga pilti sellel tõenäoliselt polnud. Ma ise olen tulemusega päris rahul.Kui nüüd veel see lakihais ka toast välja läheks...

Kui juba eputamiseks läks, siis tooks siin ära ka minu varasema projekti, mis tegelikult ammu valmis, aga lihtsalt pole sellega veel kiidelnud. Siin on tegemist siis minu vana kiiktooli teise tulemisega. Kuna vana oli üpris kehvas seisus, siis harutasin selle plastiku sealt ümbert ära ja tegin uued punutised ning mugavuse suurendamiseks panin karvase katte ka. Seda katet saab lihtsasti klõpsudega eemaldada ja pesta.
Pildistada oli seda aga raske, sest lapsed trügisid, et kes saab toolise istuda. Tõruke võitis.

Ämblikul on liiga palju võlgu ära lubas anda oma võrgu

Ühel õhtul tavapärast jalutuskäiku tehes avastasin, et pank on võtnud kasutusele uudsed meetodid liigse laristamise takistamiseks. Selle tarbeks on palgatud valvurid. No minu puhul igatahes töötavad need imeliselt. No mitte ei kipu raha automaadistvälja võtma kui selline kaheksajalgne peletis ees passib... Huvitav, kas ta teenib oma võlgu tasa?

Taas matemaatikast

Teate, see naisterahvas, kes nii kenasti mulle endomondos kilomeetreid kõrva sosistab, see ilmselgelt ei tea elementaarsest matemaatikast suurt midagi.
Esialgu on kõik paljulubav. Peale kilomeetrikese jalutamist teatab ta, et üks kilomeeter on läbitud 8 minuti ja 32 sekundiga, mis tegevat 8 minutit ja 32 sekundit kilomeetri kohta. No shit!
Peale teist kilomeetrit teatab ta aga näiteks, et kaks kilomeetrit on läbitud 17 minuti ja 22 sekundiga, mis tegevat 8 minutit ja viis sekundit kilomeetri kohta... No tõesti. Kahega jagamine ei tohiks olla teab mis keeruline.

Šokolaadikoogi lunastus

Nädalavahetusel käisime jälle pulmas. Sel korral võtsime pisipujäänid ka kaasa. Nad pidasid end üllatavalt hästi üleval. Jooksid muudkui ümber laua ja väga palju sõna ei võtnudki. Täps tuli iga natukese aja tagant laua juurde ja tegi pähe näo, nagu ta poleks MITTE KUNAGI süüa saanud. Ma ikka imestan, kuidas üks pisike inimene niiii palju süüa suudab. Õnneks ta šokolaadikooki eriti ei tahtnud. Jäigi mulle rohkem. Aga see oli üks patuselt hea kook ja ma sõin nii enda kui Täpsi tüki ära.
Järgmisel päeval läksin pattude lunastamiseks Pärnusse kõndima. Mina ju teadupärast ei jookse. Tegelikult jooksin küll. Umbes 100 meetrit enne finishit hakkasin jooksma, aga umbes 50 meetrit enne finishit otsustasin, et keda ma petan ja jalutasin edasi. Aga ma olen oma pooleteisetunnise ajaga väga rahul :) Ega ma pole ju mingi sportlane.

Tundub, et minu telefonil on väljakujunenud muusikamaitse. Kui ma õhtuti oma jalutuskäiku teen, siis panen ikka telefonist muusika mängima. Enamasti lasen mängida suvalises järjekorras. No ja üks mis kindel telefoni lemmiklugu - Mari Kalkuni "Vilu öö" tuleb igal juhul ära. Esialgu hakkas lihtsalt kõrva ja nüüd juba ootan, et millal tuleb. Varsti on nii, et ei saa koju tullagi, kuna vaja niikaua jalutada kuni lugu tuleb.

Kui jaburaks võib minna?

Aga ma nägin täna unes, et sattusime emaga kogemata keskerakonna missivalimistele ja seal pakuti tikrišampust. Aga olgu öeldud, et mina (seenior, eks ole) olin seal missivõistlusel üks noorematest.