Osavnäpp

Ma ikka oskan.
Täna lõikasin endale tordilabidaga sõrme. Sellest järgmine aste oleks vast pudrunuiaga sõrme lõigata....

Peas on udu ja tuul, tobe naeratus näol, vile suul

Eile tabas mind hajameelsuse tipp. No seda on ennegi juhtunud, et olen rahakoti külmkappi pannud ja šampooni hambaharjale valama hakanud, aga see kõik kahvatub eilse kõrval.
Käisime nimelt SPA-s. Selles pole veel midagi imelikku (kuigi Täps arvas küll, et ma teda mullivanni asemel keeva tõrva tünni üritasin torgata). Nagu ikka sai enne basseini minekut dušši all käidud. Seebitasin end parasjagu mõnusalt sisse kui tekkis kahtlane tunne, et midagi on valesti. Suur oli minu üllatus kui avastasin, et ma polnudki alasti nagu arvasin vaid olin rinnahoidja selga unustanud. Ma pidin sinna samasse naeru kätte ära kõngema. Nii hajameelne ei saa lihtsalt olla.
Mps ka naeris hiljem, et järgmisel korral kui wc-sse lähen, siis kindlasti kontrolliks, et ega ma pükse jalga unustanud...
Jääb esitada vaid üks küsimus - Mida järgmiseks?

Palju õnne Täpsile

Eile sai Täps pooleaastaseks! Polegi tegu enam väikese täpikesega vaid päris priske punkt on juba. Mida siis selline pooleühene (või veerandkahene?) oskab?
Keerab end igat pidi, lutsutab sukkpükse (juu on tunda meeldivat juustumaiku), üritab roomata, kuid pole veel nipile pihta saanud ja selle tulemusel toimub ainult aktiivne ukerdamine. Naerab palju. Eriti venna lolluste üle. Näitab keelt kõigele ja kõigile. Isegi naeratab keeleots hammaste või õigemini igemete vahel. Hambaid ju pole veel. Ilastab mehe moodi (kuigi ma ei tea ühtegi meest kes nii palju ilastaks). Edvistab. Hirmsal kombel edvistab. Ajab pea kelmikalt viltu ja siis naeratab oma kõige magusamat kelmikat naeratust. Toiduga pirtsutab. Lillkapsas ega kõrvits talle ei kõlba. Antagu kooki moosiga. Öösiti magab, aga igaks juhuks ärkab iga 2-3 tunni tagant üles, et kontrollida kas emme piim on endiselt kvaliteetne. Päeval on nõus natuke aega isegi ise põrandal mängima.
Juttu ei räägi.
Viiulit ei mängi.
Eeposeid ei kirjuta.
Sellegipoolest on ta minu kõige armsam ja andekam ja tublim tütreke :D

Eilse sünnipäeva puhul aga panin mina kleidi selga, jätsin lapsed ja mehe ämma-äia kantseldada ning läksin arengukomisjoni koosolekule. Ega see tegelikult nii peen üritus pole, kuhu peaks kleidiga minema, aga kuna ma veedan enamuse päevi piimaplekiliste teksade või siis kohupiimaste dressidega, siis tuleb ju igat võimalust ära kasutada ja end üles lüüa. Ja nii tore oli vahelduse mõttes ka oma ajurakke natuke liigutada ning mõelda muudel teemadel kui laste uni-söök-mähkmed-uni lõputul tsüklil.

Tuled kustu!

Meil juhtus täna müstiline lugu. Panin mina parasjagu Täpsi magama kui Mps tuleb ja küsib, et kas kabinetis läks pirn läbi, et ma selle välja olen keeranud. Mina vastu, et mis hullu juttu ta ajab, mina pole mingeid pirne kruttinud. Mps väitis, et tema pole seda ka mitte teinud, aga pirn on lambist kadunud. Läksin kontrollima ja no tõesti - laes pirni pole. Klaasikilde ka kusagil näha polnud. No et kui pirn oleks heast peast end soklist välja keeranud ja siis maha kukkunud, siis mingid jäljed ju ikka oleks.
Müsteeriline lugu.
Loogiliselt võttes on ainult kolm varianti, mis juhtuda sai:
* Tõruke ehitas torni, ronis seda mööda üles ja keeras pirni välja. Arvestades kui osav ta on, siis mind see isegi ei üllataks.
* Rotid viisid ära (ma olen kuulnud, et nad suutvat isegi kapsaraudasid vedada, mis see väike lambipirni ärandamine nende käes ära poleks)
* Pirn plahvatas katki miljoniks triljoniks liivateraks ja akna vahelt sissepuhuv tuuleke viis tolmu endaga kaasa.

Vot sellised lood juhtuvad siin pool sood.

9 aastat lokkavat düsgrafomaaniat

Nonii ja ongi kätte jõudnud minu blogi 9. sünnipäev.
Aeg, kuhu nii kiirelt lendad?
Kui numbrid vastupidist ei väidaks, siis küll ei usuks, et olen nii pika aja vältel siia hülgemöla kirjutanud. Ja kui mu blogi on juba 9 aastat vana, kui vana siis mina veel olen? Hirmus mõelda lausa.
Aga noh, eks see kohake hakkab vaikselt ära ka väsima. Vanadusnõtrus või nii. Vaadates kuidas iga aastaga postitusi aina vähemaks jääb võib järeldada, et peatselt saabub siia vaikus. Või noh kui eeldada, et postituste vähenemine järkub lineaarses tempos, siis saabub vaikus umbes viie aasta pärast. Nagu illustreerib allolev graafik.

Igatahes palju õnne me kauaaegne sõber Blogike!

Tali tuli

No täna saabus siis talv lõpuks ka meie maile.
Sattusin sel hetkel just kodupoole sõitma. Väljas oli niigi hämar ja kehv nähtavus ja siis hakkas hoobilt sellist padulund sadama, et mitte midagi näha polnud. Tee oli ühtlaselt valge, ühtegi märgist polnud näha. Libe oli ka. Mina sõitsin nagu esimest korda autokoolis olev õpilane nina vastu autoklaasi 70-ga. Põder silkas ka üle tee. Lisaks karjus Täps kõik see aeg mu kõrval oma kõige kriiskavama häälega, et pinget veelgi enam üleval hoida.
Lõpuks Täps väsis ja uinus ja siis jäi lumesadu ka järele.

Ma vaatan, et polegi sel aastal veel uusaastalubadusi andnud. Kuhu see siis kõlbab. Kuidas muidu saan aasta llõpus ohata, et hea kes lubabki.
See viga saab kohe parandatud.
Luban lahkelt:
* Kaotada ohtralt kaalu ja hankida endale parem vormi. See ei tohiks olla väga raske täita, sest kaalu, mida kaotada on mul küll ja rohkem (pole elades ühtegi aastasse nii suure kaalunumbriga sisenenud), seevastu vorm on mul täiesti olematu.

* Leida igas päevas midagi head. Õhtul enne magamaminekut mõtlen välja, mis siis tänases päevas oli sellist, mis tagasivaadates toob naeratuse näole. Olen seda nüüd juba mitu päeva teinud ja on küll mida meenutada.

*

Ah, aitab kah. Kui nende kahega hakkama saaks, oleks isegi hästi :D

Aastavahetusest

Jah, jälle üks aasta uue vastu vahetatud. Vahetamine kulges tõrgeteta, mille üle on meil muidugi väga hea meel. Sel korral sõitsime mööda saart ringi, külastasime kõiki, jagasime häid ja paremaid soove ning sõime natuke igas lauas (et 1. jaanuaril uue hooga dieeti pidama hakata). Aasta lõpetasime Päikesepüüdja juures saunas. Vana aasta mustus tuleb ju maha pesta. Et saast ikka kindlalt maha tuleks kasutasime termošoki meetodit ja hüppasime vahepeal jõkke.  Töötas, pärast oli uuele aastale vastu astudes puhtam kuivem ja muretum tunne.
Et see uus tuleks parem kui vana!

Aasta 2013 kiirkokkuvõte

Nagu juba traditsiooniks on saanud üritan koostada väikese kokkuvõtte möödunud aastast. No et need, kes ei viitsi minu mölapidamatuse kirjalikku väljendust lugeda, saaks siiski silma peal hoida minu tegemistel. Kui ma nüüd hästi meenutan, siis meenub möödunud aastast väga vähe. Aga panen selle vähese kirja.

Jaanuaris tegi Tõruke keel hammaste vahel oma esimesed sammud ja alates sellest hetkest on ta aina kiiremaks ja kiiremaks muutunud. Ma jõuan talle vaevu järele. Võimalik, et hoopis mina olen aeglane. Möödunud aastal oli jaanuar igatahes väga lumine, mis võimaldas käia nii kelgutamas kui jäämägesid avastada.

Veebruar oli selline gulinaarse suunitlusega. Tegin esimest korda ise juustu ja mannavahtu. Lisaks loendamatus koguses vastlakukleid. No ja et ma ometi kõhnaks ei jääks, siis toitis tõruke mind. nii mis jaksas.

Märtsis põletasime ühe sauna maha ja sai korraldatud polaarekspeditsioon jäämägedele. Ja veel üks.

5 aprillil leidsin esimesed sinililled, ning laulsin Harilaiul hüljestega duetti. Kurb oli see, et  emapalk sai läbi. Nii ma siis istusin ja vaatasin televiisorist asjade reklaame, sest osta ma niikuinii midagi ei saanud.

Mais sain teada, et minu kõhus kasvav Täpike on tüdruk. Algasid suuremat sorti lammutustööd eesmärgiga lükata see hurtsik ümber ja ehitada bungalo asemele. Lammutusega kaasnevale segadusele lisas oma panuse kaos nimega Tõruke.

Juuni kuus muutus Tõruke hülgeks ja mina vaalaks. Lisaks katsetas noorperemees autoga sõitmist ja tegi oma esimese avarii. Mina üritasin käsitööliseks hakata. Teki sain valmis, see ka kõik.


Juuli alguses käisime taas kord Kallaste pulmas. Või noh, kas ma just käisin. Pigem veeresin. Ühel ilusal päeval  kui viimased purjekad olid kodulinnast lahkumas, veeresin ma haiglasse ja ütlesin Täpikesele teretulemast . Kuna plika oli kiirem kui Mps, siis tervituskommitee polnud täielik.
juuli -kallaste pulmad, Täps

Augustis käisin Akustikute kontserdil ja ploome korjasin ka. Äikesetorm oli kõik kollased ploomid sinisteks ehmatanud. Alustasin ka ellujäämiskursustega nimega kuidas ilma hulluksminemata saada hakkama kahe pujääniga. Algus oli paljulubav...

Septembris korjasin seevastu kreeke ja tegin moosi kuigi lubasin seda mitte teha. Aga noh, ma olen palju asju lubanud, mida ma teinud pole. Näiteks lubasin ma aastaid järjest igal aasta algusel, et uuel aastal võtan 10 kilo alla. Ainult möödunud aastal lubasin vähemalt 10 kilo juurde võtta ja see on ajaloos ainumas kord, kus ma oma uusaastalubadust täitnud olen. Seinamaali tegin ka.

Oktoobris viisime läbi eduka valmiskampaania. Esinduslikuma välimuse saamiseks hakkasin Lumivalgekeseks. Ülejäänud aja rabelesin tühja.

Novemberis avasin erahullumaja.

Detsembris tegi Tõruke ühe marakrattuse teise järel ja Täps toetas teda heledal häälel. Muidu aga üritasin toore jõuga jõulumeeleolu luua. Ei tahtnud tekkida, aga ma ei andnud alla. Tegime Mpsiga kokku ca 31 pakki. Aasta lõpus pesime vana aasta mustuse saunas maha ja loputasime jõevees veel ülegi. Ja saigi läbi.

HUA!

Head uut aastat! Head uut aastat
teile, kelle sõprusest mööda minna ei saa!
Head uut aastat! Head uut aastat
teile, keda aegade rännus kohtan ma!