Miks on juustus augud?

Täna on pool päeva kummitanud mul lugu: "Sind ainult kaupluses näen, juustu kui müüd,
seepärast käin iga päev, leti ees nüüd."
Arvestades kui palju meil peres juustu kulub, võiks arvata, et ka mina olen selle laulu minategelase kombel juustuleti Juuliasse armunud. Tegelt pole. Mu süda tuksub ikka veel Mpsi poole, kes vastupidiselt üldlevinud arvamusele armastab juustu väga. Ka Tõruke on suur juustusõber ja mina teatavasti leian, et juust teeb kõik toidud paremaks (tõsi, ma päris kõiki toite pole proovinud sellega tuunida. Mannavahtu näiteks).
Jutuga tahtsin jõuda sinnamaani, et sellise juustulembuse juures tuli kutse juustutegemise koolitusele justkui kingitusena. Koolitus oli tore ja arusaadav - kõik näis imelihtne. Kohe kui koju jõudsin ja kõige suurema kokaabilise magama sain pandud, panin ka oma juustupaja podisema. Mina ei tea, minu juustumass ei näinud millegipärast sugugi välja selline, nagu koolitusel... Aga eks me näe, mis sellest välja tuleb (kui midagi tuleb). Igatahes on kaks pisijuustukest tahkuma pandud ja saab näha, kas tulevikus hakkan ise juustu tegema või jään siiski juustuleti piigadesse kahtlasi tundeid tekitama...

Head vabariigi aastapäeva!

Hmm, ei tea kas peaks postiteenistuse peale kaebama. Millegipärast pole kutse presidendi vastuvõtule selgi aastal minu postkasti jõudnud. Veider.
Aga noh, olgu kuidas on, aga meil igatahes antakse sünnipäeva puhul torti, mis on kindlasti vähemalt sama hea kui vastuvõtu suupisted. Kui mitte parem. Lisaks on veel kavas ahjupraad, aga kas see ka valmib, ei saa kindel olla. Noorperemees näitab üles huvi kokanduse vastu ning käib pidevalt mul ahju programmi muutmas. Võibolla ta üritab praadi minu kobakokanduslikest kätest päästa, aga siis oleks ta pidanud kõik algusest peale tegema. Arvan endiselt, et üle ühe koka köögis midagi head ei tähenda.
Pilti tegime ka kella ühest.

Ja ilusat nimepäeva taadule!

Vahuline

Aga mina tegin eile elus esimest korda mannavahtu. Kujutage ette, ise nii vanaks elanud ja polegi mannavahtu varem teinud. Mind üllatas kui lihtne see on :P Järgmisks võiks proovida pubertit või lumepallisuppi :P
Tgelikult peaks ma muidugi söömist oluliselt piirama. Kui samas vaimus jätkub, siis ületab laius varsti pikkuse...

Ja nii ta paksuks läkski

Mul on väga hell ja hoolitsev poeg. Vaatab tema, et ema nii närbi söömaga ja nägu juba nagu kitsejälg ning haarab ohjad oma kätte. Juba mitu päeva on ta mind toitnud küll lusikaga putru suhu lükates, küll kamapalle jõuga suhu toppides. Ise nii õnnelik sealjuures.

Kukelused

Küpsetasin täna hommikul 20 vastlakukelust! Nämma. See just paras ports 3-liikmelisele perele. Kõige pisem muidugi hoiab saledat joont ja nõuab, et tema kukeluse pealt see hirmus vahukoor ära võetaks.
Vastlaliugu üritasime ka lasta. Noorperemees muidugi protestis kui lumi talle näkku sadas. Samas mäest alla laskmine talle täitsa meeldis. Seda seni kuni kelk ümber läks ja poiss lumiseks sai. Kuna liugu lasti siinsamas väikese lumehunniku otsas, siis selleaastane linasaak on selline kiduravõitu. Äkki tuleb põuane aasta? Soe suvi :D

Kuulutus

Kas keegi teab kedagi, kellel oleks mõistliku tasu eest ära anda paras ports erapooletut otsustusvõimet? Ma võtaks paar kilo.

Ma siin ehitan iga päev uusi õhulosse, mis kahjuks küll sama kiiresti õhust tühjaks joksevad. Hetkel on jäänud kaalukausile lausa kaks erinevat õhulossiprojekti ja mõlemad on sellised kahtlased. Ei teagi kumba nüüd edasi arendama peaks...
Ja no kuidagi ei suuda plusse ja miinuseid objektiivselt hinnata.

Sõnaus

Täna rääkis Ringvaates ühest mehest, kes armastab krokodille ja mootorrattaid ning ehitas sellest lähtuvalt krokodillikujulise mootorratta. Ma siis mõtlesin siin, et kuidas seda masinat nimetama peaks. Krokoratas? Igav... Mootortill? Hmm. Pole ka nagu päris see. Minu arvates on sellise asja kohta kasutusel üks võõrsõna - vibraator. Aga kui president peaks välja kuulutama uue sõnause, siis võiks sellise ettepaneku teha küll ju :P

Rapuntsel?

Ükspäev vaatasin, et pujääni juuksed on ikka liiga pikaks kasvanud. No lisaks sellele, et need pidevalt kraevahele jäävad, kippus ta meenutama juba väikest tüdrukut. Eriti oma viimasel ajal kasutusele võetud kilkava naeruga. Varsti laseb patsi aknast alla ja ongi Rapuntsel valmis. Aga ma tahaks temast ikka pigem printsi valgel hobusel koolitada.
Egas midagi, otsisin siis käärid välja ja iga kord kui poiss pahaaimamatult maha istus lõikasin tal mõne loki maha. Tulemuseks ütlemata omapärane lõikus (eriti kui lähemalt vaadata, aga seda ma ei soovita). Kaugelt vaadates on vähemalt pisut rohkem poisi moodi.

Midagi head haigusest*

Kõik teavad, et kui nohu ravida, siis kaob see seitsme päevaga, kui aga ravimata jätta, siis paraneb ise nädalaga. Järelikult mul ei olnud nohu. See oli mingi kahtlane turbohaigus. Esmaspäeva õhtuks olin täiesti tõbine (samas kui hommikul olin veel ilusasti rivis), teisipäeval olin täiesti teovõimetu. Kolmapäev oli juba hulga parem, kuigi ikka veel ääretult halb. Neljapäeval nuuskasin vist vaid korra ja reedel olin täitsa terve. Seda kinnitas ka ohatis, kes tuli ja end ebatavalise koha peale huulel sättis (aga oluliselt parem koht kui tema harilik asupaik, kus ta läheb alati ilmatuma suureks ja paiste. Praegu pole teist õieti nähagi).

*No see, et kiiresti möödub.