Aasta 2012 sõnas ja pildis e. klassikaline kokkuvõte möödavuhisenud aastast

Aasta hakkab läbi saama ja kibekiiresti on vaja tibukesed üle lugeda. Üritan siis meenutada, et mida põnevat möödunud aastal ka tehtud sai. Mälu on kehvapoolne (vanadus, saate aru ju küll), aga õnneks olen usinalt abimälusse nimega blogi märkmeid teinud.
 
Jaanuar algas väga optimistlikus meeleolus, isegi rahvaloenduse tagasilöögid ei suutnud seda murda. Üldse oli tore. Öösiti nägin unes kuidas Päikesepüüdja muudkui sünnitas ja päeviti ukerdasin oma järeltulijaga mööda jäiseid tänavaid ringi.

Veebruaris muutusin ma mingil imekombel äärmiselt isuäratavaks. Näljased tihased kogunesid hordidena minu akna taha ja mu oma poeg ja järeltulija oli veendunud, et mina jalutan ringi ainult selleks, et ta võiks nälja korral paar ampsu võtta... Hea, et tal siis veel hambaid polnud... Und ka kahjuks mitte.

Märtsis hakkasid lõunamaalt linnukesed tagasi tulema ja mina leidsin, et need tuleks kõik ilusasti üles joonistada. Kuigi tuleb tõdeda, et mu oma linnupojakene kodus lasi kuuldavale selliseid helisid, et iga ornitoloog oleks kahvatunud. No ja siis alustasime majaehitamisega - naelad on olemas. Ja meri oli magus kui mesi...

Aprillis ostsin auto ja see polegi aprillinali. Lisaks toimus kohtumine tulnukaga, kes minu sisse elama kolis, üritades läbi minu maailma vallutada, aga ta valis vale inimese, mistõttu ta plaanid luhtusid. Tõruke aga treenis olümpiaks plaaniga võita medal pooltel võistlusaladel.

Mais tulid sääsed ja tõid suve, millega seoses keksisin mina kõik oma varbad villi! Ja tõruke hakkas roomama, et mulle kuidagigi järele jõuda.

Juunis sai kontuurkaardil lõpuks ometi ka Ruhnu ära värvitud ja elamisse pisut ruumi juurde tehtud. Krokodill kolis ka korraks meile elama, aga tema oli ohutu. Tõruke kasvatas endale poolteist hammast ja kukkus siis hammustama!

Juulis sõin nõrkemiseni maasikaid ja joonistasin nõrkenult rebakuid. Ja kui aega üle jäi, üritasime noorperemeest matkaselliks koolitada.

August läks ajalukku sellega, et Maailmaparandaja üritas ohjeldada oma aiamaad ja pidi alla vanduma. Sama lugu oli ka Tõrukesega maadlemisel. Ja allikateni ka ei jõutud rattamatkal. Selline poolik maik jäi suhu. Ei siiski, päris hea maik - suitsuahvena pooliku oma.

Septemberis sain jälle vanaks. Poiss sai ka nii vanaks, et sai ta kooli pandud. Kui juulis tegid ilma sipelgad ja maasikad, siis septembris pirnid ja sipelgad.

Oktoober vuhises meist mööda nagu Mps Paide-Türi rahvajooksul. Siiski õnnestus mul kätt proovida kondiitriäris, väga hästi ei läinud, sest noor Harry Potter oli mu käe ära näpsinud.

November on kuu, mille kohta nagu ei oskagi suurt öelda, kuna Tõruke viskas kõik märkmed diivani taha. Meenub siiski, et sai uidatud lapsepõlve mängudemaal. Lisaks kujutasin suurt ohtu terariistadele. Kuu lõpus kiskus vägisi jälle triibuliseks ära.

Detsembris lõppes taaskord maailm. Aga kuna sellised suursündmused tavapäraselt siia ääremaale ei jõua, siis jäime sellest selgi korral ilma ning pidime aga edasi rassima... Ega polekski aega olnud maailmalõpuga tegeleda, oli vaja jõulukingitusi teha. Lisaks iseseisvus Tõruke ja me jätsime ta koju majapidamise eest vastutama ning põrutasime mandrile varaseid jõulue tähistama. Muuhulgas üritasin krusiinist ämmale muljet avaldada. Kuna teed on kehvad, siis ei ole teada, kas aastavahetus siia kolkakülla ikka jõuab ja seega sõidame talle vastu ning tervitame teda pealinnas...

Ja ongi kõik! Selleks aastaks. Uuel aastal uue hooga.

Mmmagus

On ju igati normaalne ja aktsepteeritav keset ööd pool purki maasikamoosi pintslisse pista? Vähemasti peaks nüüd magusad unenäod tulema!

Edevus ei anna häbeneda

Nüüd kus jõulud läbi ja kingid jagatud võib taas avalikustada pisut oma jõulueelsete õmmeluste tulemusi. No ma ju ikka üritan käsitööblogiks pürgida.
Siin nad istuvad, selletalvised käsitööprojektid:

Kõõrdsilmse karuga ma juba eputasin. Nüüd on aeg eputada kõõrdsilmse siiliga. Ei tea, miks nad kõik kõõrdi vahtima kipuvad? Õnneks vähemalt nukuke kõõrdi ei vaata. Ta vahib lihtsalt tühja pilguga. A no mis sa tahad - blond ja pea täis vatti.
Lisaks sai veel tehtud üks pinkuga kott ja baleriiniga päevatekk, milledest mul küll pilti pole. Aga kujutage ette, et need olid lihtsalt imetabased (see võibolla aitaks tõsta pisut minu käsitöö taset).
Aga üks on kindel, nüüd ei taha vähemalt pool aastat küll õmblusmasina poole vaadata ka mitte. Ma usun, et olen ajaloos nii mõnelgi korral kurtnud, et see masin pole mitte õmmelemise vaid põllu kündmise jaoks mõeldud ja kuigi välimuselt meenutab ehk tõesti käsitöö jaoks sobilikku masinat, siis hingelt on tegu traktori mis traktoriga. Või siis teine variant, et masin on igati priima, aga masina taga pole mitte käsitööline vaid põline põllumees... Selle vastu rääib muidugi asjaolu, et mul selle põllupidamisega ka lood kuidagi kehvad on... Küüslauk jäi jälle maha panemata...

lühike jõulukokkuvõte

Nii, jõulud selleks korraks edukalt üle elatud. Kingitusi sadas nagu lund ja süüa sai rohkem kui jaksasin. Laps kartis jõuluvana nagu oleks suur kass uksest sisse tulnud või midagi muud sama hirmsat.

Jõulutervitus

Toredaid jõule teile kõigile kallid blogikülastajad! Ja vahvat vana aasta lõppu ning lihtsalt imetabast uut aastat kah!

Küll see kuusk alles lõhnab hästi! Uskumatult mõnusalt.
Ja piparkoogilõhnal pole ka viga.
Ja kingitused on pakitud
Minu poolest võivad jõulud tulla!

(seda et kõik toad jõuludeks korda saaks, ei ole mõtet unistadagi. Mis ma eest koristan, ajab Tõruke kohe selja taga uuesti segamini)

Tähtis teadaanne - maailmamalõpp nihkub edasi!

Jah, pole vaja muretseda. Täna jõuluaegset suurpuhastust tehes leidsin sahtlist vanade armastuskirjade vahelt veel mõned Maiade kalendri lehed. Ja kuuldavasti otsustas Nibiru ka, et ta täna parem ei tule. Nii et muretsemiseks pole põhjust ja võetagu rahulikult. Sel aastal see maailm veel ei lõppe. Uuel aastal uue hooga.
Aga viimasel ajal lõppeb see maailm nii tihti, et see teema peaaegu ei erutagi enam. Võiks millegi uuega lagedale tulla...

Päta-piku töökoda

Jõuluvana töökoda on täies hoos. Kui need pisikesed päkapikud nii hoolsalt ei aitaks, oleks muidugi kõik kingid juba ammu valmis, aga kohe kui ma ühe või teise kanga välja võtan ja põrandale laotan tuleb pisike päkapikk päta-päta-päta ja võtab kõige keskel koha sisse, ise nii õnnelik. Hoolimata päta-piku sabotaažist on paar asja siiski valmis ka saanud ja juba heade laste poole teelegi pandud. Eile näiteks jõudis kohale see pisut kõõrdsilmne ja ebanormaalselt pikkade kätega karumõmm. Aga ma loodan, et mõmmiku anatoomilised iseärasused siiski kingisaajat ei morjenda.

Aga üldiselt olen postkontoris tuttav tegelane. Nad juba kaugelt teavad mind ja toovad mu paki juba ilma end tutvustamata ära. Seda sama mõmmikut posti pannes, märkisin pakile ainult oma nime initsiaali, aga postitöötaja trükkis arvutisse ilusasti minu täisnime. Vot nii kuulus olen siin.

Et tu, Brute?

Ei tea, mis näo Mps teeb kui koju tulles avastab, et tema enda lihane poeg on viineripirukatest viinerid ära söönud...

Jõulud esimest korda

Nädalavahetusel jätsime oma pujäänipojukese raske südamega* vanavanemate õrna hoole alla ning kihutasime ise mandrile jõule tähistama. Esimesel õhtul vormisime nõrkemiseni pelmeene ja valmistasime muid hõrgutisi. Kui ma poleks abielus, oleks täitsa kõlbulik grusiini pruudiks.
Hommikul magasin nii kaua nagu pole viimased aasta ja kaks kuud maganud (või kui vana see Tõruke nüüd täpselt ongi). Täitsa tore ja muretu oli ilma lapsukeseta olla. Kui sai end lõpuks voodist üles aetud, siis hakati taas pelmeene vorpima ning lihapalle rullima. Kuidas sa saad ilma traditsiooniliste ennustavate lihapallikestega? Piparkoogi võivad olla, lihapallid peavad olema! Isegi kui neid originaalmenüüs pole.
Ajaloo annaalide tarbeks panen siia ka kirja oma saagi. Minul sel korral väga suurt edu üllatusega lihapallide osas polnud, kuid ühe spa-paketi võlusin siiski välja (šokolaadimaitseline lihapall oli). Mpsi aga ootavat ees suur armastus (tomat) ja uus lapsuke (porgand). Leian, et pereõnne nimel peaks abikaasad lihapalle ühiselt sööma. Muidu hakkab tekkima kahtlasi küsimusi... No et kuidas üks saab lapse ja teine mitte ning kas ma peaks detektiivi palkama meest jälgima :P
Aga muidu oli üritus igati väärt ettevõtmine. Mängiti joovastavaid lauamänge, käidi saunas, lobiseti niisama ja isegi lauldi väheste keeltega paljukeelse kitarri häälestumatute helide taustal. Aga kitarr oli ilus. Mis sest, et mitte just ülemäära funktsionaalne. Aga ilu lunastas kõik.
Teisel õhtul tuli mulle juba suur Tõrukese igatsus kallale, nii et kui pühapäeval tagasi sõitsime, siis oli ütlemata tore meel poissi jälle näha. Tundus, et ta ka pisut ikka rõõmustas (kuigi ta ei näidanud välja, et oleks meist eriti puudust tundnud). Aga see-eest näitas ta kohe ette kõik, mis ta vahepeal ära oli õppinud. See poiss läheb trepist üles kiiremini kui tuul ja alla tuleb isegi veel kiiremini! Igatahes oli trepp nädalavahetusega läikima poleeritud.
Kui aga päris koju jõudsime, siis selgus, et vahepeal oli suur tuisk minu auto täielikult hange matnud... Vaene Mps sai täna ohtralt labidat lehvitada.


*Senini olin oma pojast ja järeltulijast kõige enam 4 h eemal olnud ja nüüd korraga kaks ööd-päeva. Ikka muretsesin, et kuidas nad hakkama saavad ja kas lapsel tuleb ka emmeigatsus peale.

Aroomiteraapia

Eile õhtul heljus meie korteris miskipärast ringi selline meeldiv jõululõhn. Nagu oleks keegi mingit jõulusaia küpsetanud või midagi muud säärast. Ma muudkui käisin ringi ja vedasin ninaga. Ei tea, kust see lõhn tuli, aga ma võtaks selle hea meelega uuesti. Äkki pisimutukad valmistuvad pidustusteks? Kuigi nende puhul tuleks enamasti pigem kõrbelõhna (teadupärast armastavad nad küpsetada rummikooki, mille valmistamise juurde kuulub ohtralt rummi ja jahu ja muud säärast pole eriti vajagi ja kui piisavalt on rummikooki tehtud, siis kõik ülejäänud saiad tulevad ka pigem sellised tõmmupoolsed, et mitte öelda süsimustad)
Ei teagi nüüd, kas peaks küpsetama hakkama või lootma, et täna õhtul ka hea lõhn tuleb...

在中國

Nädalavahetusel vedasime silmad kissi (see on oluline, et oskamatu pulkadega sööja silmi välja ei torkaks) ja tähistasime tervenisti viie rohkem või vähem piluka vananemist. Pidu oli esinduslik. Sai testitud idamaiseid saunakombeid ning selgitati välja, miks hiinlased eriti alkoholi ei tarbi (õlles oli kuuldavasti selgelt liiga palju lisaaineid ning veinis ulpis ka miskit ringi...).
Minu pidu jäi kahjuks lühikeseks, kuna noor diktaator leidis juba enne südaööd, et kui tema peab magama, siis ei tohi teistel ka mitte lõbus olla ning kamandas mind endale kaissu. Teised jäid veel Hiina müüri lammutama või muid valgustkartvaid tegusid tegema. Miks nad muidu valguse (ja üldse elektri) läbi lasid...

Hommikul istus Tõruke ühe kausi katki. Paar tundi hiljem lõhkusin mina ühe taldriku. Võin kihla vedada, et õhtul tuleb Mps ja kõksab mõnelt tassilt kõrva...
Endiselt ei mahu nõud kappi. Jätkame hävitustöödega. Ühel heal päeval läheb kapiuks jälle kinni!

Kaks põhjust

Pole ammu midagi kirjutanud. Põhjusi on kaks.
Esiteks, iga kord kui mul õnnestub arvuti taha hiilida tuleb Tõruke päta-päta-päta minu juurde, ronib nagu orav mulle sülle ja hakkab ka kirjutama. Aga probleemiks on see, et ta kirjutab samas keeles, milles räägib ja no mina ei mõista seda...
Teine põhjus on selles, et jõulud on lähenemas ja päkapikkudel on kibekiire tööaeg nii et iga kord kui mul õnnestub Tõruke magama petta, siis ruttan päkadele appi. No et nad ei peaks kaks päeva enne jõule nagu segased rabelema... Ma ju tean neid küll, kipuvad alati kõik viimasele minutile jätma. Minule pole aga viimase minuti kiirustamine kunagi meeldinud.