Eksinud oma enda magamistoas

Mulle meeldib omas edevuses mõelda, et mul on keskmisest parem suunataju ja niisama kergelt ma juba ära ei eksi (eriti kui mul veel kaart ka käepärast on). Ja ärkvel olles ma ehk nii väga ei liialdagi. Aga öösel. Vot öösel on hoopis teine lugu.
Üleeile öösel tundsin, et muretu une heaks oleks vaja korra wc-d külastada. Kuna selles protseduuris midagi eriskummalist pole, siis tõusingi pimedas toas üles ja... Täitsa lõpp, ei tea kuhu poole minna. Pime on. Midagi pole näha. Ja seda ka ei tea kuspool uks üldse asub. Sedagi täpselt ei tea, et kus ma ise asun. Täielik hämming. Mine või magama tagasi, aga ei saa ka, põis nõuab tühjendamist. No siis ei jäänudki muud üle kui tuli Mps üles ajada, et ta mu toast välja juhataks. Oma enda imepisikeses magamistoas ära eksida on muidugi tipptase. Aga enda õigustuseks ütlen, et alles siis kui ma kapi ust oma käe all tundsin, sain ma aru, et ma olin oma magamistoas, seni oli mul sellest kohast hoopis teine ettekujutus (mis sisaldas kindlat informatsiooni, et kusagil on palju ämblikke).

Erinev suhtumine aega

Täna hommikul arvestasin, et pudenemistähtajani on jäänud täpselt 10 nädalat, mis on ainult 70 päeva. Nii vähe!
No ja siis arvutasin, et tööl on vaja käia veel 4 nädalat, mis teeb 20 tööpäeva. Võeh kui palju!

Muide minge keegi Hiiumaale ja korjake need pohlad ära. Valus oli vaadata kuidas metsaalune punetas ja keegi neid ei korjanud. Ma oleks peaegu ise korjanud, aga
a) ei olnud aega, sest suppi oli vaja keeta.
b) minu järjest enam kumerduv kere ei lase mul mitte kummardada ja kükitades kukun ümber nagu antijonnipunn - ainus võimalus oleks pohlade vahele külili visata ja siis korjata, aga siis ei saaks ma enam kõrvalise abita püsti ja jääksingi sinna sambla sisse vedelema.

Üldse avastasin lõpuks, et kõht hakkab elamist pisut juba segama. Siiamaani sai ilusasti matkal käidud, aga kui ma sel nädalavahetusel Kõpu tuletorni ronides oleks äärepealt trepiauku Puhhi kombel kinni jäänud ja Tahkuna majakas pidin igal teisel platvormil puhkepausi tegema, et süda rinnust välja ei kargaks, siis tekkis küll tunne, et tuleb vist hoog pisut maha võtta. Täitsa hirmus on mõelda, milline ma siis kahe kuu pärast välja näen ja kas ma ikka pääsen kodust välja või peab ukse laiemaks raiuma. Seda, et ma pean saapapaelasiduja palkama, selles olen juba üsna veendunud.

P.S Hiiumaal oli ilgelt palju mustikaid ka, kõik suured kui kirsid ja puhta korjamata. Aga nende aeg hakkab juba läbi saama...

Kas te ikka teate, et merevesi on tegelikult veel päris soe? Mis siis, et kõikide laste nutupäev - 1 september, juba ähvardavalt meie peade kohal kõrgub. Vanarahvatarkus ütleb, et inimene, kes suve jooksul vähemalt 16 korda ujumas käib, ei jää talvel külmetushaigustesse. Nii et arvutage, kel veel mõned korrad puudu, need võivad kiirelt ujumas ära käia enne kui sügis tuleb. Ärge ainult külmetage :P

Pikk puhkus on selja taga ja täna oli taas tööpäev.
Küll oli kole. Puhkamisega võis ju päris ära harjuda.
Õnneks pole vaja kaua enam tööl käia.

Jah, ikka veel

Täna aasta tagasi ütlesin ma tunnistajate juuresolekul Mpsile, et jah, tahan saada ametlikult tema abikaasaks ja ühiselt purjetada elumerel (mina ikka kaptenina ja Mps tüürimehena, nagu peab). Nüüd peale aastast abielu (pea 3,5 aastast kooselu ja pea 6 aastast koosolu) olen ma endiselt samal arvamusel. Ja kogu selle aja jooksul ei ole mul korrakski tekkinud kahtlust otsuse õigsuses. Me nimelt sobime Mpsiga üllatavalt hästi kokku ja hoolimata minu ponnistustest pole meil õnnestunud selle aja jooksul tõsiselt riidu minna. Olen üritanud Mpsilt välja pinnida, et kui ta oleks teadnud, milline elu teda ees ootab, siis kas ta oleks aasta tagasi äkki teistmoodi otsustanud, aga ta väidab, et siis oli juba niikuinii lootusetult hilja. Minul isiklikult on selle üle ainult hea meel.
Aga 1. pulmaaastapäeva peab ju tähistama. Vanarahvas teab, et vattpulmi tähistatakse tavaliselt nii, et üks abikaasadest näägutab, et peaks tähistama seda suursündmust ja teine topib kõrvad vatti täis ning keerab vatiteki alla magama. Me sel korral ei võtnud vanarahvast kuulda vaid kihutasime mandrile tähistama.
Laupäeval promeneerisime pitsilises Haapsalus ja nautisime romantilist õhtut šampuse ja päikeseloojanguga Suurupi tuletornis (mille me ausalt välja teenisime tänu oma imetabasele tuletornimääramise oskusele). Ööseks kihutasime Läike tn SPA-sse, kus meil on juba peaaegu et omanimeline sviit (erinevalt ülejäänud spa-dest ei suutnud me internetist selle kohta ühtki halba sõna leida ja hinnaklass on ka palju taskukohasem). Täna aga käisime kohvikus ja loomaaias. Sest nii on ainuõige. Õhtul ootas meid Muhus aga kaetud laud ploomide ja mitut sorti koogiga (vähemalt 85% ploomidest maabus minu kõhus.)
Päris lõpuks sai veel süüdatud tuli meie endi majaka laternas (loe pulmaküünal) ning kitarri saatel mõned armastuslaulud lauldud. Mmm, ilus.
See oli, nagu te aru saate, kiirkokkuvõte meie nädalavahetusest aga tegelikult oli väga armas ja romantiline ja tore pulmaaastapäev.
Igastahes praeguse seisuga ei saa Lumeuss oma tahtmist, nii et lahutama me veel ei hakka.

P.S Tänud kõiki õnnesoovide eest!

Ma armastan sind nagu siiakala

Eile tegime pisut lõkkeromantikat. Süngete äikesepilvede ja teisest küljest kuldse päikeseloojangu taustal sai istutud lõkke ääres ja noorperemehega värsket suitsuahvenat söödud. Mis nii viga elada. Selline siin-me-oleme-tunne tuli kohati peale.

Täna aga sai pisut aiamaal rügatud. Kas neist maasikatest ka järgmisel aastal elulooma saab, seda ei tea keegi öelda, aga ma andsin endast parima, et peenral veidike korda luua. Maasikalehtede vahel varitses mind aga kobakas ristiämblik. Tavalisest eines ta aga selle poolest, et oli nunnut kollakas-oranži värvi. Kui ma äblikke paaniliselt ei kardaks, siis ütleks lausa et tegu oli imearmsa loomakesega. Internetist uurides jõudsin järeldusele, et tegu oli sellise liigiga nagu Araneus quadratus. Enamus internetis tiirlevaid pilte pole muidugi sugugi nii uhket värvi nagu minu leitud ämmelgas. Ma arvan, et hakkan teda kutsuma Magoks (kuulsa väejuhi Hannibali venna järgi). Umbes selline nägi välja, aga veel ilusamat värvi:

Aga kas teate, et ploomihooaeg on alanud! Olen teatud nurga alt vaadates juba üsna ploomi nägu!gA

Kannatamatu ilukilp

Aga täna kodu poole sõites nägin kuidas Milli ilukilp autost mööda kihutas - ilmselt ei kannatanud meie uimerdamist välja. Me ei tule ju kunagi otse koju. Iluliist üritas ka üks hetk meist lahku lüüa... Loodame, et järgmisena ei otsusta rattad või siis näiteks mootor oma teed minna...

Triikimine võib kahjustada teie tervist

Igatsugu asju keelatakse rasedatel teha. Miks ometi pole mõni sõltumatute ekspertide ühing öelnud, et rasedad ei tohi mitte mingil juhul triikida? Seda keeldu järgiks ma küll nurisemata!

Vihmakassid

Üleeile üritasime Laisikuga ilusa ilma puhul jalutama minna. Selleks ajaks kui ma oma ümara kogu uksest välja sain, tuli taevast valget vett alla. Läksime hoopis kohvikusse. Peale mõningast kohvikus istumist ning kokteilitamist vaatasime, et vihm on järele jäänud ja mõtlesime, et teeme uue katse jalutama minna. Selleks ajaks kui me tervisepargi lähistele jõudsime, kallas jälle nagu oavarrest. Mul tekkis küll kahtlus, et ilmataadil on miskine vandenõu meie jalutamise vastu. No eks me siis võtsime väikese šampuse ja ronisime viiendale korrusele. Jalutuskäik seegi.
Eile tegime siis kolmanda katse jalutama minna. Sel korral õnnestus meil päris pikk tiir teha ilma, et vihma oleks sadama hakanud. Aga see-eest tuli öösel selline äikesetorm, et no ikka oli! Kahtlustan, et see oli tagantjärele meie jalutuskäigu eest. Nii et põuased piirkonnad, kes te vaevlete veepuuduses, kutsuge mind ja Laisikut - me tuleme ja jalutame paar tiirukest ja uskuge mind, varsti on teil vett rohkem kui rubla eest.

Täna pole ma sammugi jalutanud, aga olen juba praegu kolm korda väsinum. See tuleb sellest, et olen päev otsa koristanud. Aga nüüd on korter (va Mpsi urgas) peaaegu et korras. Nüüd tuleb veel testida, et kas minus on alles nii palju jõudu, et peenramaale veereda ja viimased tikrid ära korjata või mitte...

Tugev tuul ja külm ilm ei suutnud hülgrahvast siiski merest eemal hoida. Tasuks sai ohtralt vahuseid laineid ja hea emotsiooni.
Nüüd aga on jälle ikaldus. No et mida oma vastleitud vabadusega peale hakata... Tuleb vist lõunauinakule panustada.

Kaeban

Mps häbematu läks Tartusse lustielu elama ja jättis minu üksi koju.

Arbuusidest

Inimene on teadupärast see, mida ta sööb. Mina toitun viimasel ajal peaasjalikult arbuusist. Väljanägemise järgi võiks arvata, et ma neelan pool arbuusi tervelt alla (ja teise poole topin tagumiku peale püksi). Vot selline vingerdav figuur on mul praegu. Aga arbuus on hea!

Sõuavad nagu segased vol 6

Möödunud nädalavahetusel sai siis kanuumatkal käidud. Ema küll hoiatas, et Umbusi soos pidid krokodillid elama, aga meid see väga ei morjendanud, sest me kanuutasime sel korral hoopis valdavalt Põltsamaa jõel. Seal teadupärast krokodille kohatud ei ole. Me ka ei kohanud.
Sõudsime taas nagu segased. Me olime Mpsiga juba kolmandat aastat ühes paatkonnas (minule on see kuues kanuuretk). Öeldakse küll, et paarid (või veel hullem abikaasad) ei tohiks ühes kanuus sõita, sest see ei too kunagi midagi head ja lõppeb 9 juhul 10-st riidu minekuga (kui mitte lahkuminekuga). Me vist Mpsiga tegime midagi valesti. No kuidagi ei läinud riidu. Isegi siis kui mootor jukerdas ja tüür oli katki. Minu arust saime taas üle ootuste hästi hakkama ja koostöö sujus imeliselt. Võimalik, et me lihtsalt olemegi osavad, aga võibolla andis oma panuse ka väike indiaanlane, kes paadis kaasa loksus ja aegajalt tüüri õigesse suunda togis. Kindlasti aga aitas teiste vigadest õppimine ja ohtra toore jõu kasutamine. Jõudu aga andsid omakorda rikkalikud söömaajad. Sel aastal oli toidulaud kohe eriti külluslik ja selle toidu najal oleks veel paar päeva saanud ringi tuuritada.
Ööbimiskoht oli meil taas üllatuslikult tsiviliseeritud. Isegi liiga. Küll neid kalamehi käis sealt öö jooksul ohtralt läbi. Ja sääsed va häbematud pirisejad ei hooliud üldse mu sääsetõrje käevõrust ega imetabasest sääsepeletajast (mul käib aktiivne erinevate sääsetõrjevahendite testimine, võibolla kunagi kirjutan pikemalt ka tulemustest). Aga hoolimata küttepuude vähesusest ning viletsast hakatusmaterjalidest õnnestus tulejumalal Sidil siiski uhke lõke üles saada nii et olemine oli täitsa hubane.
Kui matk läbi sai, siis tegime enne koju suundumist veel väikese kuketiiru ja vaatasime kas mõni kruusatee on ka ära asfalteeritud (ei olnud). Aga ühe uhke värvilise kuke saime siiski pildile (ja tuvastasime kolme kuke puudumise, kuid sellest pole hullu, sest ka negatiivne tulemus on tulemus).
Nüüd aga olen õnnelikult kodus tagasi ja mõtlen, et kas tasub matkakraami lahti pakkida või jätaks koti pakituks, sest niikuinii varsti jälle kusagile minek...