reede, jaanuar 07, 2011

Võitlus loodusjõududega

Olid eile alles teeolud!
Mind hoiatati tööl, et väinatammil pidi olukord hull olema. Eks ma siis valmistasin mõttes ette ja ei kihutanud mitte tavapärase 90-ga vaid 70-ga. See oli selgelt ülehinnatud kiirus. Kui ma Muhumaa nurga tagant välja jõudsin algas maru pihta. Esiteks tahtis tuul minu autot merre puhuda. Teiseks olid aegajalt risti üle tee hanged ja kolmandaks tuiskas nii hullusti, et üle 5 meetri ei näinud kohe mitte midagi ja kui siis ootamatult ilmusid tuisust rekka tuled ei saanud kuidagi aru, kas ma olen tee keskel, ääres või juba otsapidi meres. Hirmus oli. Ja see neetud tamm on äraütlemata pikk. Ma mõtlesin, et ei saagi läbi. Eks seda tammi venitas pikemaks ka asjaolu, et olin oma kiiruse viinud 40-ni. Aeglasemalt enam ei saanud, siis oleks hange kinni jäänud. Vahepeal oli tõesti tahtmine autost välja tulla ja jala edasi minna. Kahjuks polnud see lahendus. Nii ma siis sõitsin enamvähem mälu järgi. Väinatammil on üks hea omadus - see on täiesti sirge. Nii et sisuliselt tuli ainult rooli otse hoida ja loota, et valitud siht on õige.
Nagu näha, siis ellu ma jäin. Aga korrata seda ei tahaks.

Kommentaare ei ole: