esmaspäev, august 17, 2009

Juhtub ka parimatega

Täna hommikul sõitsin ma tööle kindla teadmisega, et mu ridikül ja läpakas on pagasiruumis. Teie juba ilmselt aimate, aga mina ei osanud kahtlustadagi, et see oli puhas pettekujutelm. Suur oli minu üllatus kohale jõudes kui ka mind pagasiruumis valitseva tühjuse osas reaalsus tabas*. Egas midagi. Tuli ots ümber keerata, tuldud teed tagasi sõita, käekotike autosse tõsta ja uuesti tööle kihutada. Juhtub ka parimatega... Siin kohal jääb vaid õnnelikult ohata ja tänada Tallinna-kilu-päeva-pühakuid, et ma rattaga tööle ei kihutanud.


*pagasiruum muidugi pole tühi, see on tihkelt juustuhaisu täis - note to myself: Kõik jalanõud ja märjad sokid pagasiruumist välja tõsta!

3 kommentaari:

VU ütles ...

Oleksid jalgarattaga tulnud. Ning avastanud, et korv on ... tühi!

tb ütles ...

käekotikese tõstsid, aga läpakas? läksid kolmandale ringile? :D

maailmaparandaja ütles ...

Õnneks oli läpakake käekotis. Muidugi ega ma ei kontrollinud, ta oleks võinud samahästi ka koti kõrval olla. Aga kolmandale ringile poleks ma enam sõitnud... Mul oleks bensiin otsa saanud.