Rumeeniast

Ägeda ajapuuduse all vevlevana ei saa siia kogu matka täispikka kirjeldust hetkel avaldada. Mul nimelt jääb selleks puudu umbes 8 tundi vaba aega. Nii et peate leppima märksõnadega. Märksõnad on tähestikulises mitte tähtsuslikuses järjekorras.

Cabanad - Nii kutsuvad kohalikud onne, kus teoorias saavad matkalised teatava tasu eest peavarju ja süüa. Aga kuna Rumeenias on antud hetkel käimas aktiivne maareform, siis pooled cabanad on ära erastatud või lihtsalt haihtunud. Hea, et see Omu tipus olev cabanake ikka meile peavarju pakkus. Muidu oleks me plindris olnud
Hostelid - Nii Prahas kui Bukarestis ööbisime imearmsates hostelites. Bukaresti omas oli isegi mullivann! Nojah, seal oli küll nii, et mida kõrgemal, seda uhkem vannituba. kolmandal korrusel oli mullivann, teisel dušš, esimesel pisut viletsam dušš ja keldrikorrusel polnud sedagi.
Gotfried - Alguses oli tühjus. See tühjus valitses valdavalt Gotfriedi sisemuses. Ja siis ootamatult algas tohutu tung sinna tühjusesse. Ei tea kust tormasid kohale igas pikkuses pükse ja pluuse, kari sokke kui vihmaussid roomasid sihikindlalt koti poole, hambahari võistles kammiga kumb jõuab enne (ning võitis) ja kõige tipuks tuli ähkides ja puhkides suur telk. Kõik nad pugesid ja trügisid ja nügisid end kotti ja tühjusest polnud enam haisugi järel (hais tekkis kotti hiljem (vt punkti juust)). Koos veega kaalus ta oma 20 kilo ja mina pidin siis see loll muul olema, kes seda mäest üles ja alla tassis. Samas üleliigset polnud seal suurt midagi. Ühed villased sokid ehk.
Jaanipäev - Jaanipäeval sajab vihma. Ja selles, et Teil sin Eestis vihma ei sadanud, võite ainult meid tänada - me võtsime selle endaga kaasa. Samas oli meil kõik mis vaja - kange (ma rõhutan KANGE) alkohol, liha (pisut kuivatatud aga siiski), kala (veel kuivatatum), muud kerged söögid, tuli (mis sest, et gaasiga ja ahjus) ja mis kõikse tähtsam vihm!

Ivo Linna - on kõikse kuulsam eestlane Prahas.
Juust - Juustu sõime pea iga päev. Kuigi selleks otsest vajadust polnudki. Piisas täiesti sellest kui nuusutada eemalt minu saapaid või korra kotisuu lahti teha, kust reisi lõpuks lahvakas märja ja musta pesu hingematvat aroomi näkku lõi. Minu juustusaaapad valmistasid mulle muidugi pisukese pettumuse. Kõigepealt võtsin lennujaaamas saapad ära ja vaatasin, kas kuulutatakse välja üldevakuatsioon või mitte. Ei midagi, isegi tädi minu kõrvalpingilt ei istunud eemale. Sama suure pettumuse tõi esile lennukis saabaste eemaldamine, misei toonudki kaasa hapnikumaskide sadu... ma nii lootsin.
Kaardimäng - Meie reisi üllaimaks eesmärgiks oli selgeks teha, kellel siis ikkagi veab armastuses. Kaarte taoti igas võimalikus ja võimatus kohas. Mul tuleb kurvastusega tunnistada, et ega mul armastuses ikka ülemäära hästi ei lähe. Samas ega ma ka kardiõnnega just väga kiidelda ei saa.
Karjakoerad - Meid oli hoiatatud, et Rumeenias on kurjad karjakoerad ning igaks juhuks tuleb nende tarbeks kivi taskus hoida. Mul oli niigi 20 kilo seljas, ei tahtnud lisaraskust. Koerad aga polnud kurjad. Üks näis meid Unistajaga lausa kartvat. Värises teine jaei julenud meist mööda minna. Tema vilav pilk otsis ilmselt kiva, millega meid visata...
Karud - "Situ ruttu karu tuleb" sai sellel matkal täiesti uue tähenduse. Meie teise telkimisplatsi ümbruses oli iga puu peal selline silt (no se oli rumeenia keeles, aga ilmselt seda tähendas). Igastahes ei soovitanud keegi kohalikest meil suvalisse kohta telki panna. Kuna me aga hotelli ei tahtnud minna, siis lõpuks parkisime end Salvamonti õuele. Kuigi ka seal soovitati meil toit ikkagi majja viia. Öösel siis läbi telgi võikaid ööhääli kuulates võis vabalt karu telgi ümber luusimas ette kujutada. See oli päris põnev kui koerad järjest lähemal haukuma hakkasid ja lõpuks meie oma aia koerad kellegi/millegi peale väga kurjaks said...
Lebod - Tulenevalt minu füüsilisest vormitusest ja kõrgeltarenenud laiskusest, olin mina see, kes iga 50 meetri tagant karjus - "lebo!" Lebo on see, mis teeb matkast matka. Ja õnneks meil neid ikka oli. Igasuguse ilmaga ja igasugustes tingimustes.
Loomad (kodu) - Hobused ja lambad, kes elavad rumeenia mägedes on kohandunud mägieluks. Neil on ühel küljel lühemad jalad kui teisel. Lammastest ma muidugi ei räägigi. Meie ronisime ähkides ja puhkides hammastega kinni hoides püstloodis seinast üles ja ikka võis näha siin ja seal lamba/kitse/lehma/hobuse jälgi, kes on veel hullematest kohtadest ilmselgelt mängleva kergusega üles lipanud. Müstika.
Lumi - Aegajalt võis mäenõlvadel kohata laigukesi lumest. Esimese laigu juures viskas meie vapper reisiseltskond kotid seljast ja lausa tormas lume poole. Tehti lumememmi ja lumeingleid, peeti lumesõda ning nauditi muidu talverõõme. Hiljem jalutasime lumest tuima näoga mööda.
Must meri - Peale seda kui olime mägedes ohtralt vett ja vilet näinud otsustasime üksmeelselt, et aitab mägedest, meie tahame nüüd puhata kui korralikud turistid ja kihutasime otse musta mere äärde. Napilt mahtusime ära. Seal oli nii palju rahvast, et pidi rannas kõhu sisse tõmbama, et ära mahtuda. Aga meri oli oma nime väärt. Eriti öösel. Siis oli ta tõesti must. Päeval oli ainult pisut räpane.
Mäed - Mäed teatavasti koosnevad tõusudest, langustest ja vaadetest. Mulle meeldisid vaated kõikse rohkem. Iga kord kui ma olin mäest üles ronides end hingetuks rabelenud, tegin peatuse ja lõõtsutamise vahel surusin hammaste vahelt välja õndsa ohke - milline vaade! Ja vaated olid seal tõesti võrratud. Mäed noh. Tõusmised ja laskumised olid ka pahatihti võrratud. Võrratult rasked. Kohati tuli ikka päris vaeva näha et püstloodis mäeküljelt üles või alla saada
Nokkloom - Ehk seljakotti integreeritav joogiveesüsteem. Hädavajalik. Me nägime küll välja nagu meile oleks tilgutid külge pandud. Aga polnud midagi mõnusamat kui peale rasket tõusu kotist pisut kosutavat kloreeritud- jodeeritud isotoonilist jõevett imeda. Eriti kui taipasid, et mõnel nokkloomal on ka kraan...
Pesunöörirahvas - on Rootslaste varjunimi. Nad olid meist palju paremini varustatud, aga ikkagi sama märjad.
Piimhape - Peale viimast laskumist mägedest oleks minu jalgadest vabalt võinud tööstuslikult piimhapet tootma hakata. Kogu keha (eriti aga jalad) olid nii tihkelt piimhapet täis, et seda pritsis lausa kõrvust välja. Iga ligutust saatis katkematu hala ja oigamine. Ainuüksi kõnnitee äärekivilt mahaastumine oli piin, rääkimata siis treppidest või mägedest...
Päevitus - Musta mere äärest pole võimalik mööda hiilida ilma et päike pisut peale hakkaks. Isegi minule, päikesepeegeldajale hakkas see pisut peale (kuigi härra tollitöötaja väitis, et mina pole mitte Musta mere ääres käinud vaid hoopis kõikseaeg baaris istunud - alatu laim). Tõsi peale hakkas see ainult valitud kohtadele. mul õnnestus üsna eduliselt mitu erinevat sorti laiku, kolmnurka, triipu ja muud geomeetrilist kujundit enda peale päevitada. Kõige päevitunumaks osutusid kõrvad. Sealt tuli pärast nahka nii et tolmas.
Raha - Sai otsa juba poole reisi pealt. Rumeenia raha muide on selline, mis ei mädane ega upu. Purskaevu visid seal vabalt müntide asemel ka paberraha loopida (seda kusjuures oli tehtudki). Isegi mustas meres ulpis mõni rahatäht vastu.
Rong - Suure ringi küsimus. Mitu eestlast ja mitu matkakotti mahub ühte pisikesse kupeesse? Õige vastus on rohkem kui reaalselt sinna mahub. Aga kui me kõik ikkagi kupeesse ronisime, siis ei jäänud sinna enam millimeetritki vaba ruumi. Isegi õhu jaoks mitte. Muide Rumeenia rongid hilinevad alati. Ja kiirrongi kohta mina küll kiirrong ei ütleks. Vahel oli küll tunne, et töömehed panid alles rongi ees rööpaid.
Vampiirid - Sai ja küüslauk jäid kahjuks maha, nii et bruchettasid ei saanud. Aga polnud vajagi. Ainus vampiir keda meie kohtasime oli see härra kes meile lahkelt naabri garaaži ööbimiseks pakkus. "Vampiiriloss" oli seest nii mõnus ja hubane, et tahestahtmata kerkis silme ette pilt vampiirist, kes patjadele toetudes aknaorvas heegeldab.
Vein - oli odavam kui vesi.
Vesi - oli mägedes defitsiitne kaup. Cabanas maksis pool liitrit vett sama palju kui praami pealt ostes. Üldiselt sai erimaitselist vett joodud. Ei, mitte tikri ega arbuusimaitselist. Pigem ikka kloori-, joodi- ja isotoonilise spordijoogipulbrimaitselist. Kõige parem oli ikkagi värske mägioja vesi.

Äike - Mäe tipus äikesetormi ajal metallraamiga seljakoti ning telgivaiadega ringi tuiata pole just märk kõikse erksamast mõistusest. Kui ikka välk üsnagi meie lähedal maasse lõi, siis saime vihjest aru ja viskasime seljakotid seljast ning kükitasime maha ootama, et äike eemale läheks. Ei tahtnud teine minna. Tiirutas meie ümber. Oi oi kui kaua kükitasime seal mäeveerus rahe, vihma, tuule ja äikese käes. Üsna hale vaatepilt. Märjad mannaterad.
WC - mis wc? Kas teile august ei piisa siis?

Praegu antud hetkel rohkem ei meenu märksõnu. Aga kui tahate teada kuidas asi tegelikult oli, siis peate ikka tulema ja kuulama mis ma räägin. Mps näitab pilte ka kõrvale. Need kolm

pildikest on ka tema kaamerast.