eile grillliha, täna grillliha ja omme kuramus paistab jälle grill tulevat...

Nagu olete ehk täheldanud pole ma puhkuse ajal just kõikse aktiivsem blogard. Puhkan nimelt. Viimast nädalat. Siis algab jälle suur orjus ja ikaldus. Seni aga on pidupidupidu.
Õigemini grill ja chill. Meil siin nimelt on suur lihauputus. Suurte pidustuste tagajärjel jäi kilode kaupa liha üle ja nüüd on meil lõunasöögiks grillliha, õhtusöögiks grillliha ja hommikul sööme eelmise päeva jääke.
Hmm, peakski minema ja järgmise portsu liha tulele panema...

P.S Natuke reklaami ka. Mps on üle pika aja oma blogi täiendanud ja sellele suvist hõngu lisanud... Minul seda kõrvukat näha ei õnnestunudki. Kuulsin küll.
Ma olen ise ka fotokaga ringi jalutanud. Aga juhtme olen kusagile ära peitnud. Võibolla mõnipäev näitan teile ka mis kaamera ette jäänud on (tõsi, enamasti on need mingid udukogud ja ähmased kujutised, aga eile eksisin sohu ja no soos on alati mida pildistada...)

peidetud tööjõud

Lõpuks ometi leiti mind piisavalt usaldusväärne olevat ning lubati pintsliga maja kallale. Kuna ma värvipütiga kipaka redeli otsast alla ei kukkunud, siis ilmselt tunnistati mind enamvähem ohutuks endale ja majale. Täna usaldati mulle palju usaldusväärsem roll. Lubati isegi laepanemisel abiks olla. Ja tõesti abiks, mitte ainult iluks nagu tavaliselt.
Kui nad oleks varem mulle haamri kätte andnud oleks maja juba ammu valma...

Vihma sajab. Otsustasin tööle tulla. Kohale jõudes selgus, et halb otsus, lähen koju tagasi ja puhkan edasi.

öine vahejuhtum

Täna öösel tuli mul tekist loobuda, sest see põles nurgast, siis oli seal mingit mürgist lima peal ja mingit söövitavat ollust ja veel midagi, mis mul ei meenu. Sellise teki all ei saa ju magada.

Ümbermaailmareis

Või täpsemalt ümbersaarereis. Otsustasime meie Mpsiga eile pisut kodusaart avastada. Hommikul pakkisin pirukad ja suvekaabu kaasa ning teele me asusimegi. Õhtul tõdesime, et vähemalt kahte päeva oleks vaja olnud, et jõuda kõikjale kuhu tahtsime jõuda, ma sisimas kahtlustan, et tegelikult oleks isegi kolme päeva vaja läinud.
Aga mõnus oli. Ohtralt kaunist loodust vaadatuna nii madalalt kadakate vahjelt kui kõrgelt kuuskede kohalt. Erinevaid navigatsioonilise eesmärgiga ehitisi ning üks kukk, kes meenutas pigem kana või äärmisel juhul lahjat tuvi. Seda kõike kroonis suplus päikeseloojangulises vees.
Teinekordki!

Lokkav häbematus

Aga keegi küpsetab jälle pirukaid. No kuhu see kõlbab?

Kõik moosiks

Täna käisin jälle maasikaid. Korjasin vähemalt poolteist kilo metsmaasikaid. oleks ehk rohkemgi korjanud aga kõik õõnesanumad said täis. Isegi minu kõht, mis on teatavasti küllaltki suur õõnesanum. Nüüd olen küll ületanud igatpidi oma varasemad metsmaasikasaagid.... Ja kui koju tagasi lähen, siis puhastan ära ja moosiks!

Hmm, kui ma veel kaua maasikatest kirjutan, siis kaotan oma viimasegi lugeja ära. No aga tõesti, kaua sa jaksad ühte ja sama lugeda... Muud pole kui maasikad ja maasikad. Tuleks siis sekka mustikaidki, aga ei... Minupoolsed vabandused tüütamis pärast, aga see on praegu põhiline, millega oma tühiseid päevi sisustan.

Maasikamuskel

Mps läks metsa maasikale... Kes küll laulaks äää-äää, magama nüüd jää-äää Ja nii ongi, Mps läks maasikale, tahab ilmselt mulle järele jõuda. Pildil on näha meie nädalavahetuse maasikasaak ja kuidagi ei saa mainimata jätta, et suurem osa on minu korjatud ja väiksem osa Mpsi. Aga noh, ma olen ka suurem ja tugevam... Kuigi mps praegu rügab metsas et sama suureks ja tugevaks saada...
Enamus läks moosiks, aga natuke sõime eile pannkookidega ära ka.

puhkuse 1. päev

Täna olen päev otsa koristanud nagu segane (aga umbes viie viimase sajandi jooksul pole korralikku koristamist olnud mahti ette võtta). Lisaks sellele pesin kolm masinatäit pesu ja triikisin vähemalt samapalju. Küpsetasin vahvleid ja pirukaid.

Ühesõnaga perenaisetsen.

Ei puhka.

Informatsiooniks

Eile siis sumpasin läbi rinnakõrguse rohu, mis oli täis pikitud nõgeseid ja ohakaid, ületasin ulpivaid palke mööda oja, ronisin okastraadi alt läbi, lippasin mööda metssearadasid, ronisin üle okastraadi, võitlesin kõiksorti floora ja faunaga ainult selleks et kõige sügavamale sohu panna üles infotahvel algatatud detailplaneeringu kohta....
Ja proovigu nüüd keegi öelda, et teda pole piisavalt informeeritud!

Igastahes hakkab mul ametlikult homsest puhkus. Kavatsen ohtralt puhata ja mängida. Lugeda raamatuid ja lebotada niisama. Täna korjasin lebotamise asemel aga miljon metsmaasikat. Ikka selleks, et talvel oleks moosi pannkoogi peale määrida.

Võeh, enne puhkust võtavad veel hinge seest....

Öised SMS-id

Täna öösel natuke peale kella kolme sain ohtralt müsteerilisi sõnumeid. Enn kui mul telefoni katkematust piiksumisest tõsiselt üle viskas ja ma selle välja lülitasin, oli saabunud 5 sõnumit. Neist ühe sisu oli "*osa teksti puudu" ja ülejäänude sisu "Sõnumit ei saa näidata."
Kallis sõnumineerija. Kui näidata ei saavõi midagi näidata pole, siis pole mõtet ka seda valjusti kuulutada.

Vutt vutt vutt laulma!

Jaa, nagu juba eelmisest sissekandest võib näha, siis käisin laulupeol parasiteerimas. Viisi ma ju ülemäära ei pea ja pilli ka mängida ei oska. A no eks ma olin siis lihtsalt ilus. Ja tugev! Need kaks omadust on kõikse olulisemad kui sinu ametiks on ronkäigus silti tassida.
Rongkäik muidugi venis nagu härjaila. Ma ei liialda väga palju kui väidan, et lauluväljakul liikusid wc- järjekorrad peaaegu samas tempos mis rongkäik (mis pole rongkäigule just eriliseks kiituseks, küll aga peldiku järjekorrale. Võibolla uues wc-s olid aeglased järjekorrad, aga vanas wc-s läks järjekord nigu niuhti. Ega seal keegi kaua istuda tahagi.
Laulupidu ise oli muidugi võimas. Hirmsasti oleks muidugi tahtnud ise ka kaare all olla. Ja mitte ainult selle pärast, et seal oli katus pea kohal. Olen seal olnud ja tean mis tunne see on! Vaevalt et kaare all oleks rohkem ruumi olnud kui väljakul, aga väljakul oli häbemata vähe ruumi. Ilmselgelt oli laulupeol liiga palju inimesi. Kui vihma sadama hakkas, võis näha justkui tuletõrjeõppust või muidu rividrilli. Poole minutiga mässis terve pealtvaatajaskond end kilesse. Ilmselgelt olid nad varemgi laulupeol käinud ja teadsid, et laulupeol sajab alati. Kui liiga kõvasti sadama hakkas, siis pressis kõiksemees end ühistransporti. Meie ei mahtunud. Nii jäimegi grillile ja chillile hiljaks. Veinikelder õnneks oli veel alles. Järgmisel päeval see-eest sai vihmahoogudega vaheldumisi päikese käes praadida.
Laul kui selline oli muidugi võimas. Võimsad olid ka lained, mis lõpuks lavalt alla murdsid ja siis üle väljaku tormasid. Tõeline ühes hingamine.
Peale peo lõppu algas ühishingeldamine, ehk siis läbi rahvamassi mäest üles bussi. Minul, priskel parasiidil, oli õnnestunud end brassi bussi pressida (aga kas sa vanapagana ja vaga aga agara asjaajaja tagastamata maja taga pragada tahad?). Ja juba südaööks olingi kodus :)

Aga arvake ära, kes täna laulupeo rongkäigus uhkelt sammub? Just nagu ma peaks viisi või veel hullem, mängiks mõnda pilli.

Rumeeniast

Ägeda ajapuuduse all vevlevana ei saa siia kogu matka täispikka kirjeldust hetkel avaldada. Mul nimelt jääb selleks puudu umbes 8 tundi vaba aega. Nii et peate leppima märksõnadega. Märksõnad on tähestikulises mitte tähtsuslikuses järjekorras.

Cabanad - Nii kutsuvad kohalikud onne, kus teoorias saavad matkalised teatava tasu eest peavarju ja süüa. Aga kuna Rumeenias on antud hetkel käimas aktiivne maareform, siis pooled cabanad on ära erastatud või lihtsalt haihtunud. Hea, et see Omu tipus olev cabanake ikka meile peavarju pakkus. Muidu oleks me plindris olnud
Hostelid - Nii Prahas kui Bukarestis ööbisime imearmsates hostelites. Bukaresti omas oli isegi mullivann! Nojah, seal oli küll nii, et mida kõrgemal, seda uhkem vannituba. kolmandal korrusel oli mullivann, teisel dušš, esimesel pisut viletsam dušš ja keldrikorrusel polnud sedagi.
Gotfried - Alguses oli tühjus. See tühjus valitses valdavalt Gotfriedi sisemuses. Ja siis ootamatult algas tohutu tung sinna tühjusesse. Ei tea kust tormasid kohale igas pikkuses pükse ja pluuse, kari sokke kui vihmaussid roomasid sihikindlalt koti poole, hambahari võistles kammiga kumb jõuab enne (ning võitis) ja kõige tipuks tuli ähkides ja puhkides suur telk. Kõik nad pugesid ja trügisid ja nügisid end kotti ja tühjusest polnud enam haisugi järel (hais tekkis kotti hiljem (vt punkti juust)). Koos veega kaalus ta oma 20 kilo ja mina pidin siis see loll muul olema, kes seda mäest üles ja alla tassis. Samas üleliigset polnud seal suurt midagi. Ühed villased sokid ehk.
Jaanipäev - Jaanipäeval sajab vihma. Ja selles, et Teil sin Eestis vihma ei sadanud, võite ainult meid tänada - me võtsime selle endaga kaasa. Samas oli meil kõik mis vaja - kange (ma rõhutan KANGE) alkohol, liha (pisut kuivatatud aga siiski), kala (veel kuivatatum), muud kerged söögid, tuli (mis sest, et gaasiga ja ahjus) ja mis kõikse tähtsam vihm!

Ivo Linna - on kõikse kuulsam eestlane Prahas.
Juust - Juustu sõime pea iga päev. Kuigi selleks otsest vajadust polnudki. Piisas täiesti sellest kui nuusutada eemalt minu saapaid või korra kotisuu lahti teha, kust reisi lõpuks lahvakas märja ja musta pesu hingematvat aroomi näkku lõi. Minu juustusaaapad valmistasid mulle muidugi pisukese pettumuse. Kõigepealt võtsin lennujaaamas saapad ära ja vaatasin, kas kuulutatakse välja üldevakuatsioon või mitte. Ei midagi, isegi tädi minu kõrvalpingilt ei istunud eemale. Sama suure pettumuse tõi esile lennukis saabaste eemaldamine, misei toonudki kaasa hapnikumaskide sadu... ma nii lootsin.
Kaardimäng - Meie reisi üllaimaks eesmärgiks oli selgeks teha, kellel siis ikkagi veab armastuses. Kaarte taoti igas võimalikus ja võimatus kohas. Mul tuleb kurvastusega tunnistada, et ega mul armastuses ikka ülemäära hästi ei lähe. Samas ega ma ka kardiõnnega just väga kiidelda ei saa.
Karjakoerad - Meid oli hoiatatud, et Rumeenias on kurjad karjakoerad ning igaks juhuks tuleb nende tarbeks kivi taskus hoida. Mul oli niigi 20 kilo seljas, ei tahtnud lisaraskust. Koerad aga polnud kurjad. Üks näis meid Unistajaga lausa kartvat. Värises teine jaei julenud meist mööda minna. Tema vilav pilk otsis ilmselt kiva, millega meid visata...
Karud - "Situ ruttu karu tuleb" sai sellel matkal täiesti uue tähenduse. Meie teise telkimisplatsi ümbruses oli iga puu peal selline silt (no se oli rumeenia keeles, aga ilmselt seda tähendas). Igastahes ei soovitanud keegi kohalikest meil suvalisse kohta telki panna. Kuna me aga hotelli ei tahtnud minna, siis lõpuks parkisime end Salvamonti õuele. Kuigi ka seal soovitati meil toit ikkagi majja viia. Öösel siis läbi telgi võikaid ööhääli kuulates võis vabalt karu telgi ümber luusimas ette kujutada. See oli päris põnev kui koerad järjest lähemal haukuma hakkasid ja lõpuks meie oma aia koerad kellegi/millegi peale väga kurjaks said...
Lebod - Tulenevalt minu füüsilisest vormitusest ja kõrgeltarenenud laiskusest, olin mina see, kes iga 50 meetri tagant karjus - "lebo!" Lebo on see, mis teeb matkast matka. Ja õnneks meil neid ikka oli. Igasuguse ilmaga ja igasugustes tingimustes.
Loomad (kodu) - Hobused ja lambad, kes elavad rumeenia mägedes on kohandunud mägieluks. Neil on ühel küljel lühemad jalad kui teisel. Lammastest ma muidugi ei räägigi. Meie ronisime ähkides ja puhkides hammastega kinni hoides püstloodis seinast üles ja ikka võis näha siin ja seal lamba/kitse/lehma/hobuse jälgi, kes on veel hullematest kohtadest ilmselgelt mängleva kergusega üles lipanud. Müstika.
Lumi - Aegajalt võis mäenõlvadel kohata laigukesi lumest. Esimese laigu juures viskas meie vapper reisiseltskond kotid seljast ja lausa tormas lume poole. Tehti lumememmi ja lumeingleid, peeti lumesõda ning nauditi muidu talverõõme. Hiljem jalutasime lumest tuima näoga mööda.
Must meri - Peale seda kui olime mägedes ohtralt vett ja vilet näinud otsustasime üksmeelselt, et aitab mägedest, meie tahame nüüd puhata kui korralikud turistid ja kihutasime otse musta mere äärde. Napilt mahtusime ära. Seal oli nii palju rahvast, et pidi rannas kõhu sisse tõmbama, et ära mahtuda. Aga meri oli oma nime väärt. Eriti öösel. Siis oli ta tõesti must. Päeval oli ainult pisut räpane.
Mäed - Mäed teatavasti koosnevad tõusudest, langustest ja vaadetest. Mulle meeldisid vaated kõikse rohkem. Iga kord kui ma olin mäest üles ronides end hingetuks rabelenud, tegin peatuse ja lõõtsutamise vahel surusin hammaste vahelt välja õndsa ohke - milline vaade! Ja vaated olid seal tõesti võrratud. Mäed noh. Tõusmised ja laskumised olid ka pahatihti võrratud. Võrratult rasked. Kohati tuli ikka päris vaeva näha et püstloodis mäeküljelt üles või alla saada
Nokkloom - Ehk seljakotti integreeritav joogiveesüsteem. Hädavajalik. Me nägime küll välja nagu meile oleks tilgutid külge pandud. Aga polnud midagi mõnusamat kui peale rasket tõusu kotist pisut kosutavat kloreeritud- jodeeritud isotoonilist jõevett imeda. Eriti kui taipasid, et mõnel nokkloomal on ka kraan...
Pesunöörirahvas - on Rootslaste varjunimi. Nad olid meist palju paremini varustatud, aga ikkagi sama märjad.
Piimhape - Peale viimast laskumist mägedest oleks minu jalgadest vabalt võinud tööstuslikult piimhapet tootma hakata. Kogu keha (eriti aga jalad) olid nii tihkelt piimhapet täis, et seda pritsis lausa kõrvust välja. Iga ligutust saatis katkematu hala ja oigamine. Ainuüksi kõnnitee äärekivilt mahaastumine oli piin, rääkimata siis treppidest või mägedest...
Päevitus - Musta mere äärest pole võimalik mööda hiilida ilma et päike pisut peale hakkaks. Isegi minule, päikesepeegeldajale hakkas see pisut peale (kuigi härra tollitöötaja väitis, et mina pole mitte Musta mere ääres käinud vaid hoopis kõikseaeg baaris istunud - alatu laim). Tõsi peale hakkas see ainult valitud kohtadele. mul õnnestus üsna eduliselt mitu erinevat sorti laiku, kolmnurka, triipu ja muud geomeetrilist kujundit enda peale päevitada. Kõige päevitunumaks osutusid kõrvad. Sealt tuli pärast nahka nii et tolmas.
Raha - Sai otsa juba poole reisi pealt. Rumeenia raha muide on selline, mis ei mädane ega upu. Purskaevu visid seal vabalt müntide asemel ka paberraha loopida (seda kusjuures oli tehtudki). Isegi mustas meres ulpis mõni rahatäht vastu.
Rong - Suure ringi küsimus. Mitu eestlast ja mitu matkakotti mahub ühte pisikesse kupeesse? Õige vastus on rohkem kui reaalselt sinna mahub. Aga kui me kõik ikkagi kupeesse ronisime, siis ei jäänud sinna enam millimeetritki vaba ruumi. Isegi õhu jaoks mitte. Muide Rumeenia rongid hilinevad alati. Ja kiirrongi kohta mina küll kiirrong ei ütleks. Vahel oli küll tunne, et töömehed panid alles rongi ees rööpaid.
Vampiirid - Sai ja küüslauk jäid kahjuks maha, nii et bruchettasid ei saanud. Aga polnud vajagi. Ainus vampiir keda meie kohtasime oli see härra kes meile lahkelt naabri garaaži ööbimiseks pakkus. "Vampiiriloss" oli seest nii mõnus ja hubane, et tahestahtmata kerkis silme ette pilt vampiirist, kes patjadele toetudes aknaorvas heegeldab.
Vein - oli odavam kui vesi.
Vesi - oli mägedes defitsiitne kaup. Cabanas maksis pool liitrit vett sama palju kui praami pealt ostes. Üldiselt sai erimaitselist vett joodud. Ei, mitte tikri ega arbuusimaitselist. Pigem ikka kloori-, joodi- ja isotoonilise spordijoogipulbrimaitselist. Kõige parem oli ikkagi värske mägioja vesi.

Äike - Mäe tipus äikesetormi ajal metallraamiga seljakoti ning telgivaiadega ringi tuiata pole just märk kõikse erksamast mõistusest. Kui ikka välk üsnagi meie lähedal maasse lõi, siis saime vihjest aru ja viskasime seljakotid seljast ning kükitasime maha ootama, et äike eemale läheks. Ei tahtnud teine minna. Tiirutas meie ümber. Oi oi kui kaua kükitasime seal mäeveerus rahe, vihma, tuule ja äikese käes. Üsna hale vaatepilt. Märjad mannaterad.
WC - mis wc? Kas teile august ei piisa siis?

Praegu antud hetkel rohkem ei meenu märksõnu. Aga kui tahate teada kuidas asi tegelikult oli, siis peate ikka tulema ja kuulama mis ma räägin. Mps näitab pilte ka kõrvale. Need kolm

pildikest on ka tema kaamerast.