Olen sooooooo, tantsime koooooos....

Täna üritasin ühte väliseestlast metsa ära eksitada. Sõitsin autoga nii kaugele kui vähegi sain, siis keerasin mööda metskitse rada põõsaste vahele, tiirutasin puude vahel, vehkisin teatraalselt laenatud GPS-iga (mida ma esimest korda käes hoidsin ja seega loomulikult kasutada ei osanud), hüppasin üle kraavide ja sumpasin neist läbi, näitasin härrale piirikivi (aga kas see oli ka tema maa piirikivi, selles ma väga kindel pole) ja andsin endast parima, et teda sohu ära eksitada (puhtast õeluselst loomulikult) ja kujutage ette! Kõik asjata!!! Ta puistas leivapalukesi maha, et tagasiteed leida. Häbematune.

P.S Minu auto on nüüd nii mudane, et kui ma ta kruusateele pargiks võiks mõni sellest vabalt üle sõita, arvates et tegu on

Muinasjutuline naaber

Mäletate, kui ma elasin Jõe tänava urkas, rääkisin teile tihti oma värvikatest naabritest. Minu praeguse salapärase vaikimise põhjal võiks arvata, et ma elan üksi kesk ürgmetsa hüljatuna tsivilisatsiooni rõõmudest. Aga see on petlik. Ma lihtsalt pole jõudnud neid (st naabreid) veel tundma õppida. Aga mingid kahtlused on juba tekkinud. Näiteks hiljuti avastasin, et minu üleukse naabriks on punamütsike või siis vanaema. No kuidas muidu seletada et juba kaks hommikut järjest oli naabrite ukse taga selline väike armas korvike, milles võin näha moosi ja õunu. Ma täpsemalt ei uurinud, aga olen üsna kindel, et korvist ei puudunud ka koogid ja pütike võid....

Lisa 200 ml vett...

Tegin eile šokolaadimuffineid.

Nämma

Šokolaadimuffinite juures on see hea, et sealt ei paista välja kui nurgast pisut kõrbema on läinud...

Hektiline ülevaade jalgrattamatkast

Ostsin oma automobiilile hiljuti katuseraami ja rattahoidjad. Selle peale kulus nii palju raha, et bensiini jaoks suurt üle ei jäänudki. Aga see-eest olen ma nüüd veel mobiilsem. Tõstan ratta katusele ja sõidan kuni bensiin otsa saab. Seejärel tõstan ratta katuselt alla ja sõidan Saaniga edasi.
See nädalavahetus peaaegu nii juhtuski. Viimast korda tankisin Lihula bensukas paagi pilgeni täis (misjärel selgus, et kaardiga maksta ei saa ja loomulikult mul sularaha polnud - pesin nõusid). Seejärel kihutasime Salmistusse, kus hirmutasime pererahva kodust minema ja võtsime maja üle.
Järgmine päev oli mehhaaniliselt mobiilne. Kõigepealt võeti kolm ratast viimse seibini lahti ja seejärel pandi uuesti kokku. Selle kõige tulemusena valmis kaks imelist ratast ja veidike metallipuru jäi ülegi.
Ja edasi sõitsime....sõitsime...sõitsime... kuni risti üle tee laius sügav ja kohisev jõgi, mis pidurdas pisut meie hoogu. Pärast jõge ei pidurdanud Liinat enam miski. Sõna otseses mõttes.

Õhtuks jõudsime kaunisse päikeseloojangulisse paika, kamp vene puhkajaid oli pisut enne sinna jõudnud ja kuulas valjusti miskit tümpsu. Meie siis istusime ümber lõkke ja jorisesime vaikselt protestimeeleolus isamaalisi laule. Ja nagu ikka viib laulujõud võidule ja meie naabrid lahkusid!

(pildil kaunis päikeseloojang pärispea poolsaaarel. Mps tegi pilti)

Miski hetk helistas minu vennaraas ja teatas, et üks suur kutsu olevat tahtnud tal jalga otsast närida ja küsis minult kui targalt ja hiljuti koera käest pääsenult, et mida teha. Esmalt soovitasin vastu hammustada, seejärel aga pidasin meditsiinilise kollegiumiga nõu ja jõudsime konsensusele, et tuleks veel targematelt küsida.

Ja oligi aeg telki magama kolida.

Hommikul ma telgist välja ei saanud. See nimelt eeldas istuli tõusmist, aga minu tagumine osa, mis oli hell ja tundeline, leidis, et tema istuda ei taha. Aga kui sadulsse sai, siis selgus, et polnudki nii hull. Ilmselt vautasid kõik kohad sadula ümbert.

Järgmine päev möödus muidugist laussajus. Kõik kohad olid märjad. Oleks ma teadnud, et nii hull vihm tuleb, oleks ma Saani maha jätnud ja vesijalgratta laenutanud.

Aga lõpp hea saun hea.

Ellu jäin.
Järgmine aasta jälle

Luulud laes ja vale tolmuimeja

"Olen vist sattunud valesse tolmuimejasse..."

Just nii ütlesin ma eile öösel Mpsile.
Kusjuures mäletan jah, et niimoodi väitsin. Ja see polnud üldse vale väide. Kuidagi kõva ja väike oli see tolmuimeja. Selline raketa tüüpi. Mina aga olen harjunud sellise suure ja (seest) pehme tolmuimejaga. Sellisega, mis ei mürise vaid vaikselt sahiseb ainult...

Öösel olla ma veel küsinud, et mis asjad need seal laes on?
Mps on mul tark ja teadis kohe seletada, et need asjad seal laes olla luulud.
Selge, kui luulud siis luulud.

sentimallikas

Teate, mis tunne on kui sul on tenkade sees kümme millimallikat?

Mina tean! (siia juurde kujutlege ette sellist nägu, nagu on inimesel, kes Teab. Mitte lihtsalt ei tea, vaid lausa Teab. No selline, kes on käinud läbi pika-pika tee ja lõpuks jõudnud arusaamisele. Vot selline nägu on mul peas) Mmmmõnus

Jah, käisin mina ringi kummaski tenkas 5 sinist jääkuubikut. Olgugi, et soe suvi, siis minu koobas on rõske ja külm. Aga täna halastati minu peale ja toodi üks väike urisev masin, kes puhub sooja, kuigi pisut haisvat hingeõhku minu varvaste peale... Hakkasidki teised vaikselt sulama. Nüüd on selline mõnus pehme soe tunne....

Rikkalik nädalavahetus.

Minu nädalavahetus koosnes valdavalt kolmest osast:
a) lugesin seiklusjutte maalt ja merelt
b) vaatasin olümpiat
c) piinasin kitarri
Ja neid siis suvalises järjekorras ja kohati ka kõike korraga.

Muide, minu lugude hulk, mida ma suudan nii enam-vähem (pigem vähem kui enam) ära mängida, on tõusnud kolmelt umbes 10-le. Juba linnukeste kõrvale on ilmunud ka sellised hitid nagu Põdra maja ja Krokodill Gena sünipäevalauluke.

Järgmisena plaanin ära õppida Tiliseb tiliseb aisakell ja Läbi lume sahiseva. Kui ma kohe harjutama hakkan, siis peaks jõuludeks asja käppa saama

Jätkame koduperenaiselikus meeleolus

Eile oli õhtul äraütlemata tugev tuul. Pesu nöörile kuivama riputamine osutus raskemaks kui ma ette kujutasin. Hea, et mul on paar lisakilo ja triikraud tagataskus. Muidu oleks ilmselt tuul mu minema viind kui viletsa volditud linnu... (panete tähele pesukass on ikka kohal. Ta on alati kohal. Ükskord pii ta ilmselt mingitel pakilistel asjaoludel kusagil mujal olema, aga siis ta oli palunud ühte musta kõutsi ennast asendama.)
A üldiselt olen ikka usin ja virk koduperenaine. Hommikul aovalges hakkan rügama ja magama lähen alles siis kui päike on ammuilma loojunud.
Eile loojus päike nii seitsme paiku õhtul...
mmmmmagada oli mmmmõnus

Kodustatud

Paar päeva tagasi triikisin järjekordset hunnikut pesu. Triikisin ja triikisin ja triikisin ja järsku tabasin ennast mõtlesmas:
"Alles see oli, kui ma olin noor ja uljas, reisisin ringi, seiklesin hotellides, elasin metsikult ja vabalt. Vaadake mis minust praeguseks on saanud! Triigin pesu, koristan tube, teen süüa, kasin lapsi! Kuidas see küll nii äkitse juhtus?"
Vaagisin seda mõtet ja järsku avastasin, et ma polegi endas pettunud. Hoopis selline soe ja mõnus tunne tekkis. Ja veidike muigama ajas ka.

öine operatsioon

Täna öösel kurtsin ühele tüübile, et mul selg annab aegajalt tunda. Tema teatas, et oi oi oi, ilmselt on seal mingi lubi või kivid või miski muu mineraalne sodi (pigem geoloogiline kui meditsiiniline küsimus), tuleb kohe operatsioon teha. Ja kuna ta juhtus arst olema, siis läksimegi haiglasse. Kõigepealt tehti mulle seljaoperatsioon (aga see võis olla ka jala või käe operatsioon, sest hilisemal nö postoperatsioonilisel perioodil ma vahelduva eduga lonkasin, lehvitasin sidemes kätt või tuli meelde, et selg pidi haige olema). Kuna ma juba haiglas olin, siis tegid nad mulle siuhvilks ka silmaoperatsiooni ära. Mitte, et mulle meenuks, et mu silmal oleks midagi viga olnud...

Aga teate, mis on veider. See meditsiiniline unenägu ei kvalifitseerunudki õudusunenägude hulka, nagu võiks arvata. Hoopis olin kõikseaeg rõõmsameelne, valu ei tundnud ja kohe peale oppi kalpsasin ringi nagu noor kitsetall :D

Äratus

Teate, mul on selline hoolitsev ja armas äratuskell. Ta teab nimelt väga hästi, et pole midagi, mida tööinimene enam vihkaks kui hommikune äratuskella piiksumine. Täna hommikul näiteks kui mina magasin õndsa und vaatas minu äratuskell mind ja ilmselt mõtles: "Vaata kui kenasti ta magab... nagu lapsuke. Ei, mul ei ole südant ta peale karjuma hakata. Aga ma pean ta ju üles äratama, ta loodab minu peale. Oh kuidas küll seda korraldada? Käes! Ma ei karju tema peale vaid vilgutan vaikselt tulesid ja näitan silti "äratus"! Oi ma olen geniaalne..."
Ja täpselt nii ta tegigi. Selle asemel, et piiksuda nagu segane vilgutas ta tulesid ja teatas, et nüüd tuleb üles tõusta. Kas pole armas temast?
Mina oleks muidugi totaalselt sisse maganud kui mingi sisemine õelususs poleks lärmi tõstnud. Teate küll seda tunnet, mis ei lase rõõmu nautida. Kui kõik on hästi ja tore, siis mingi imepisike sisehääl hakkab ilmtingimata targutama, et oot oot, midagi on kusagil valesti, pole sul ette nähtud õnnelik olla. Ja vot minul samamoodi sisehääl küsis, et kuule Pille, kas sulle ei tundu, et sa juba liiga kaua oled magada saanud. See pole õige asi...
Nibin-nabin jõudsin tööle. Mitte, et keegi oleks minu hilinemist märganud... kipun siin ainumas olema..

P.S Muide need kollid seal voodi all pole üldse nii kurjad kui arvata võiks. Neile tuleb lihtsalt aegajalt mõni moosisai anda. Soovitatavalt maasikamoosiga.

Loodus ründab

Mina ei tea mis on juhtunud. Ükspäev ründas mind voliniku koer. Mina jalutasin tema majast mööda kui äkki sööstis hirmsa haukumise saatel lahtisest väravast välja suuuuuur koer (ma kardan koeri). Tormas irevil hammastega otse minu isuäratava kintsu poole. Viimasel hetkel (ja tõesti viimasel hetkel) mõtles siiski ümber. Juu vaatas, et oi oi kui rasvane, aga mul on dieet. Või siis haisesin ma tõesti nii jäledalt. Igastahes pääsesin ma seekord kõigest ilaste pükstega (sest ta tõesti mõtles ümber viimasel hetkel).

Eile kohtusin ma aga palju kindlameelsema herilasega, kes oli nõuks võtnud, et jah, just tema tahab Ameerika Supermodelle vaadata diivani kõige mõnusama koha peal. Mina aga arvasin, et see on minu täieõiguslik koht. Igastahes läks pisut nügimiseks ja herilane, õel nagu ta on, nõelas mind vasakult kolmandast varbast. Mina leian, et see ei olnud temast eriti viisakas käitumine.

Ma ei taha mõeldagi kes võib järgmisena avastada, et see maailm on meie kahe jaoks liiga väike.

Palun vahelduseks häid uudiseid

Lugesin eile ajalehte. Pool ajalehest kirjutas Gruusiast, teine pool olümpiamängudest. Häid uudiseid polnud kummaski pooles...

Väikesed rõõmud ametnike päevas...

Esmaspäevad on hirmsad päevad. Võtavad kogu nädalaks igasuguse töötegemise isu ära.

Muide, olen avastanud, et mulle hirmsasti meeldib soe auto. Mitte nii, et on palav ning lämbe ja autos saab armatuurlauale leili visata. Ei. Hoopis nii, et mina olen istunud pool päeva oma suures ja kõledas koopas, kuhu päike eal ei paista ja suvehõngu ei levi ning siis kõnnin läbi külma tuule autoni, et sõita punkti B ja siis autosse istudes on selline mõnus ja soe - päike on oma töö teinud.

Väike helge hetk minu sünges päevas.

Kusjuures see helge hetk läheb peatselt üle, sest hakkab palev, aga siisl tuleb appi sõber konidsioneer, aga see üks hetk kus külmast sooja saab on mõõõõnus.


Muide, ma polegi veel keksinud. Saabus sügis ja vahtralehed langesid mu auto tuuleklaasilt.

Hiinlased ei tunne tähestikku

Kuidas muidu sai Eesti olümpiamängude avamisel tulla alles 160.-ndana. No tõesti!
Aga miks see oluline on? Juba vanarahvas teadis öelda, et kes kõikse täpsemalt ennustab, mitmenda riigina marsib olümpiamängudele nende kodumaa esindus, sellel tuleb järgneval aastal hea kaerasaak. Hiinlaste ebaloogilise tähestiku tulemusel ootab mind ees täielik ikaldus.

Nagu aru saite, vaatasin ma olümpiamängude avamist. Päris tore oli. Kuigi tuleb tunnistada, et minule kui piiratud maailmavaatega küündimatule inimesele jäi ja ilmselt jääb alati pisut võõraks see masstoodang. Miljon hiinlast, kardetavasti kloonitud, teevad sekundipealt täpselt ühtesid ja samu masinlikke liigutusi. Kõigil on väljamõõdetud naeratused ees. Ilmselt tehti enne olümpiamänge kloonide valimine. Miljonist-triljonist niigi ühte nägu olevast hiinlasest valit välja miljon täpselt ühte nägu/pikkust/raskust tüüpi. Ja oh õnnetust, kui juhtus kellelgil olema millimeetri jagu suurem nina kui etalonil... Häbiga saadeti ta koju tagasi.
Me Mpsiga kujutasime elavalt ette kuidas iga esineja, kes kasvõi natukene rütmist välja läks või lubas endale pisemagi pilgutuse saadeti pärast giljotiini-konveierile

Aga üldiselt mulle olümpiamängud meeldivad. Kahju ainult, et ma neid nii vähe jälgida saan. Peaks endale televusseri tööle muretsema....

Tahan ninasarvikuks

Oi kuidas ma ei kannata kui tullakse ja mind kõikides maailma hädades süüdistama hakatakse, eriti kui mina ei ole süüdi. Kui ma tahan probleemsete asjadega tegeleja kohale pikemaks ajaks jääda, siis tuleks ninasarvikuks hakata ja endale paks nahk kasvatada. A see sindrinahk ei kasva ju....

Värviraamat mida värvida ei saa

Minu blogisse on jõutud otsingusõnaga: värviraamat mida saab värvida.
Nujaa. See, et värviraamatuid värvida saab on minu meelest üks värviraamatu põhilisi tunnusjooni. Palju raskem oleks leida värviraamatut mida värvida ei saa...

Aga tulles vastu soovijatele. Siin on üks pilt, mille võite välja printida ja ära värvida. Täiesti võimalik

miks aardekardid iial õigesse kohta ei vii

Aga kujutage nüüd ette, et te olete piraat, kes on just uskumatu varanduse omanikuks saanud. Hirmus seda kaotada, matate te selle maha. Loomulikult pimeduse varjus, suure tõenäosusega asustamata ja kaardistamata saarele. Te joonistate küll kaardi, et hiljem aare üles leida, aga kuna teie mõistus on rummist tuhmunud on teil kalduvus pisut ära eksida ja nii ongi kaardil asuv punane rist kirjega "kaeva siit" suhteliselt suvalise koha peal. Ja pealegi pole õigetel aardematjapiraatidel maa-ameti kaarti abiks.

Ühel piraadil siiski oli. Ja kuna see piraat on suhteliselt hea orienteeruja ja imetabase kunstiandega, siis suutis ta joonistada nii imelise kaardi, et varanduse leidmine oli lapsemäng. Ainus asi mis aaret kaevama läinud õnneotsija segadusse ajas oli see, et reaalses elus oli tunduvalt rohkem riste kui kaardil...ja neid tekkis uskumatu kiirusega juurde.

Muide kõik, mida ma eelmises postituses parmudest rääkisin sai teoks, lisaks veel miljon-triljon sääksu ka. Ma olen täiesti äranäritud. Aga muidu oli sünnipäevapidu bro!