Täna Laisiku juurest koju tulles meenusid vanad head ajad... Just nagu oleks taas üle Sõpruse silla kodu poole jalutanud....peas on udu ja tuul, tobe naeratus näol, vile suul.
laisiku juures õnnestus mul üks klaas ära lõhkuda. Olen osav. Klaaside lõhkumises ja veel enam ümber ajamises võiks peaaegu et maailmameistriks hakata.
Muide, killud toovad õnne. Mind ootab ees puhas õnn ja suur arrrrrrmastus. On ju nii?
Teretulemast klubisse! Ma olen ka alati see kurjajuur, kes üritustel klaase lõhub või neid meeletustes kogustes ümber ajab..
VastaKustuta