Nii, kuna ma pole miljon aastat kirjutanud ja vahepeal on vähemalt kaks miljonit asja toimunud, millest ma oleks kirjutada tahtnud, siis võite isegi arvata, et tulemas on piiiik sissekanne. Aga ma üritan teha selle piiiiika jutu nii lühikeseks kui võimalik (minu puhul tuleb see sellegipoolest pikk).
Alustame pulmadest. Minu lapsepõlve parim sõbranna abiellus. Pulmad olid imearmsad ja ilusad, hoolimata sellest, et sadas paduvihma. Aga millal vesi mind enne häirinud on. Sai vihmas paljajalu tantsu vihutud ja puha. Selline nukker igatsus tuli kah peale.
Järgmine mainimist vääriv üritus oli matk Pärnusse, millest kujunes välja hoopis matk Kihnu saarele (kui ma peaks mingil põhjusel teile ruhnu reisist rääkima, siis teadke, et käisin ikkagi kihnus, aga need kaks nime lähevad mul ikka segamini. August - oktoober, Kihnu - Ruhnu -> täiesti võimatu meeles pidada, mis on mis)
Mis vaatamisväärsusi seal kinhnus siis on?
- Lendkoerad (Ma küll ei näinud ühtegi, aga pesakastid puude otsas nägid välja küll kui koerakuudid)
- Rändrahnud (Kaardil märgitud hiiglaslikku rändrahnu nimega kassikivi leidmiseks pidi kõvasti vaeva nägema. See nimelt ei paistnud heina seest välja)
- Maa alune kalmistu (selle omapäraks on see, et see on maa all ja ilma labidata pole lootustki seda leida)
- Miski tamm (seda me kea ei leidnud üles)
- Rannaniidud ja linnuvaatlustorn (siia juurde käib pikk jutt teelt eksimisest, kahtlastest külameestest, Kairi kahtlustavast ja Pille usaldavast loomusest ning veel ühest autoga külamehest)
- Luited (Siia juurde käib lühike jutt kassist, kes meie vorsti ära sõi)
- Lebopuud (mõnusad pajud, mille otsas oli lausa jumalik pikutada ja tähti vaadata ja mille puhul pidi Pille taas tõdema, et puu otsa on alati kergem saada kui sealt alla)
No hakkasin siis astuma. Kella üheksa paiku kui mul oli juba mingi 19 km maha jalutatud, otsustasin, et oleks viimane aeg omale telkimisplats otsida. Ja kujutage ette. Ei leidnudki sobivat. Esialgu olin ilmselt liiga nõudlik, pärast aga ei kohanudki ühtegi. Paremal teed suured laiad kraavid, vasakul pool aga laius soo. Mitte kusagile polnud telki panna. Kella veerand üheteistkümneks olin juba paanikaserval. Jalad ei tahtnud enam sõna kuulata aga ikka kõikjal soo ja raba. Otsustasin siis, et istun eemal terendava sildi alla maha, söön ära oma paanikašokolaadi ja hakkan nutma. Just sellel hetkel märkasin ma vasakul pool teed ilusat varjatud lutsernipõldu. Otsustasin oma telgi selle kõrvale püstitada. Olles vaevalt jõudnud telgi kotist välja sikutada, kui nägin eemalt põlluserva pidi mingit meest lähenemas. Kartsin, et mind aetakse minema. Ootasin, kuni noormees minuni jõuab ja hakkasin siis rääkima, et kas ma tohin seal tekida ja et ma ei jaksavat enam poolt sammugi teha ja kusagile pole teki panna ja nii edasi. Poiss vaatas mind imeliku näoga. Ilmselt ei saanud ta aru, mida ma temast tahan. Ta ei olnud mind ära ajama tulnud, vaid otsis oma sõpru. Siis aitas ta mul telgi püsti panna, valis sellele parima koha, uuris kuhu ma teel olen (kas Pärlseljale?), kas ma olen täiesti üksi (Kairi puhul oleks juba sada häirekella tööle hakanud), soovis head puhkust ja läks muiates minema. Mina kukkusin jala pealt telki, pugesin oma uude magamiskotti, haarasin Gotfriedi kaissu ja suikusin unne. Ega eriti magada ei saanud. Torm tõusis, maru algas ja kõigutas telki. Tuul oli nii tugev, et puhus telgi ümber, sel hetkel kahetsesin, et ei olnud viitsinud väikesi vaiu maasse torgata. Te võibolla ei usu seda, aga nii see oli. Väga kummaline tunne on olla teglis, kui tuul selle ümber lükkab.
Hommikul enne kukke ja koitu (st kell verand kümme) pakkisin oma asjad ja asusin teele. Te ei kujuta ette kui pikk see tee oli. Ma ise ka vist ei kujutanud ette. Igatahes järgmisel korral kui mul mingi selline tobe idee tuleb, et kõnniks õige miljon kilo kaaluv kott seljas kaks miljonit kilomeetrit maha, siis palun pange mind luku taha või midagi sellist. Ma ei hakka kõiki oma teelolemise raskusi kirjeldama. Ma olin juba miljon korda alla andnud ja end maapõhja neednud ja kaotanud igasuguse lootuse üldse enam kuhugi välja jõuda. Kui ma lõpuks vana tammi peale jõudsin ja silmapiiril tuulikuid nägid - Ohh, milline kergendus, vabadus, lootus. Usumatu. ja ma jõudsin kaheksase praami peale :D
Esialgsete plaanide kohaselt pidin veel Pireti juurest läbi hüppama. Aga Piret elab sadamast ikka nii krdi kaugel. Otsustasin siis, et põikan Mpsi poole sisse ja lükkan puuriida ümber. Kui ma aga ülevalt praami pealt alla sain, otsustasin, et ma ei jaksa poolt sammugi enam astuda. Roomasin bussi peale ja sõitsin koju.
Terve järgmise päeva tuli mul uuesti kõndima õppida. Jalad olid nii tihedalt piimhapet täis, et vere jaoks pole seal kohtagi. Ja talla all on iiiilus villikene.
See oli siis ”lühike” matkakirjeldus. Pilte näeitan kah kui soovite.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar