hehh, paha lugu küll

Hehh, kirjutasin kodus valmis ilusa pika jutu sellest kuidas ma maailma avastasin. Kirjeldasin pikalt laialt oma seiklusi ja raskusi, millega tuli võidelda. Salvestasin ära ja võtsin siis kaasa vale diski. Kas ma pole mitte geniaalne :D

Aga minu Eestimaa kaardil on taas üks valge laik vähem. Kihnu koha peal on väga värviline laik. Kui kunagi veel peaks netti saama ja õige disk kaasas juhtub olema, siis saate lähemalt lugeda.

Ai Carramba

sai täna jälle üle pika aja inimeste sekka satutud (ikkagi inimesed, pole midagi öelda) Harjumatu aga tore. Esialgu eriti. teate, mulle tundus, et olen rääkimise ära unustanud (ärge liialt rõõmustage, küll ma meelde tuletan, kuidas see käis). Kodus on mul poole vähem rääkimist ju. Seal ma rohkem kuulan, mõtlen, panen tähele, järtan meelde, võibolla isegi kirjutan üles, aga ei räägi. Seega see kuulus pläkupläku-Pille, keda te kõik tunnete polnud just oma parimas vormis. Aga nt petanque vormi üle küll nuriseda ei saanud.
Ei, tore oli. Nüüd aga ootab mind ees lausa "Imeline" bussisõit. keegi ära vahetada ei tahaks minuga?

Metsad järved ja mustsõstramarjad...*

Tahtsin täna endale lõpukingituseks magamiskotti osta ja kujutage ette, neil häbematutel seal polnud sellist nagu ma tahtsin ja minu kriteeriumid polnud üldse nii üle mõistuse. Ostsin siis oopis plekkkruusi. Seda olen ma ka juba terve igaviku soovinud omada.

Muide, vaatasin meie vareseperekonna järelkasvu üle. Corbiel ja Morriganil on kolm lapsukest. Kaks tüdrukut nimedega Maia ja Zia ning üks ulakas poisiklutt nimega Jaak. Ärge küsige, kust ma tean, et just kaks tüdrukvarest ja üks poissvares. Ma ei teagi, aga vahet ju pole. Niikuinii on nende nimi oluline vaid mulle. Ise lendavad nad taeva all ikka sama ülbelt ja kutsuvad üksteist oma varesenimedega vahet siis pole, kas ma kutsun neid Maiaks Ziaka ja Jaaguks, Elfriideks, Eeduardiks ning Emmeliineks või ei kutus üldse kuidagi.

*Ärge otsigegi seost tekstiga. Seda polegi. Aga neid kuramuse pealkirju on nii keeruline välja mõelda.

Selle metsa taga ei ole mets on järv... Peipsi

Lõpuks ometi on need puud mu silme eest langenud ja ma nägin ära peipsi järve. Ja lisaks nägin veel sadat muud asja.
Kustumatu mulje jättis Alatskivi loss. Ma polnud sinna varem sisse saanud. Praegu on seal remont ja äärmiselt palju jääb enda kujutlusvõime teha, aga kujutlusvõime on üks asi, mille puudumise üle ma kurta ei saa. Ja mõnes mõttes on hea, et seal on remont. Lihtsalt praegu pääses kõikjale. Tõsi, tuli ronida küll kusagilt pimedatest käikudest üle värvipottide, aga kui see oleks valmis, siis mitte iial ei pääseks ma kõikidesse neisse pisikestesse tornidesse ja salatubadesse ja katuse alla ja teenijatubadesse ja kuhu vaid hing ihaldas. Loomulikult tahan ma seda näha ka siis kui ta on valmis ja korras (see saab olema imeilus) aga tänane oli kogemus omaette.

Tutvusime ka Peipsiäärse kalarestoraniga ja kohaliku eluoluga. Tuleb tõdeda, et idakaare rahvas on hoopis teistsuguse ellusuhtumisega. Nt Kallastes nägin kuidas terve kamp kohalikke mehi askeldasid hiigelsuure ja raske redeliga. Mind täitsa huvitas, mida nad teevad ja hiljem selgus, et nad päästsid pääsukesepoegasid. nii armas. Sammuti maanteekaubandust nägin ja sibulapõldusid ja kindlusmajasid. Ja uskuge või mitte, aga kääpa jões ongi kalevipoja mõõk (kuigi kohaliku kalamehe juhatusteta, poleks me iial seda näinud). Ja minu kõrvalpuingil istus värske turismiinfokeskuse töötaja, kes luges iga asja kohta juttu juurde.

Ja inimesed on seal kui kullatükid. Nii sõbralikud, et kohe uskumatu. See oli muidugi esmapilk. teise pilgu saadan sinna sügisel või kevadel, mil ma sinna uue retke teha plaanin.

Nüüd aga lähen sööma... Suitsukala. Mmmm

Ja puudutus tekkis täna ka. Tore.

Oeh, kes mõtles välja pealkirjad?

Nii, olen tartus ja kasutan ära tsivilisatsiooni eeliseid - internetti ja kino (kodus pole mul kumbagi).
Ma ei oska kahjuks öelda teile oma täpset päevaplaani, aga suure tõenäosusega kihutan homme (kolmapäeval) peipsi poole (lõpuks ometi näen järve! Siiamaani olen vaid õhanud, et kui seda metsa vaid ees poleks...) ja tagasi tulen ülehomme (neljapäeval). Reedel pean minema juba saaremaale tagasi (laupäeval lähen nimelt pulma). Kui keegi näeb selles umbmäärases ajakavas mõnda auku, mis klapiks tema enda kindlasti palju täpsemate ajakavaaukudega, siis palun andke mulle teada (minu telefoninumber on endine, internetti saan vaid piiratud kogustes). Ikkagi hirmsasti tahaks Tartu rahvast ka näha, kui ma siin juba juhtun olema.
Ahjaa, kui kellelgi on soov veidi maailma avastada, siis minu järgmine maailmaavastamise retk algab suure tõenäosusega esmaspäeval (või teisipäeval, kuidas ma parasjagu jõuan) ja viib mind kuhugi lääne eestisse (alustan pärnuga ja siis vaatan edasi, kuhu poole oleks huvitav minna). Kõik matkahuvilised on teretulnud.

Oeh, pean vist magama minema. Mps armastab äärmiselt varajasi ärkamisaegasid arvutada.

Punapääsukese pihtimus

Nii, omme põrutan lõunasse.
Kas juba sügis, et punapääsuke suvitama sõidab? Ei, see on punapääsukese igaaastane suvetuur. Omme õhtul saabun tartusse, ja liigun seal kandis paar päeva ringi. Nii et kes te kõik seal olete, võibolla õnnestub trefata.

Muide, ma sain lõpuks teada, kes on Sooda ja miks ta tegelikult nähtamatu on. See kõik selgus täna mere ääres. Sadas ja oli äike ja lained käisid üle pea ja meri oli jäneseid tihedalt täis. nüüd tuleb vaid selgusele jõuda, miks muidu nii tormilembese liigi esindaja äikest kardab...

tulevase miljuneeri Viimane tööpäev

Hüvasti tinksuvad plinkivad vilkuvad lambid. Vähem kui tunni aja pärast keeran poe ukse lukku ja enam oma nägu siia ei näita. Minu panus oma esimese pensipäeva peo eelarvesse on tehtud ja selleks korraks on kõik. Olen metsik, olen vaba, olen prii!

Sellel suvel on mind ootamas veel:
* 1 suguvõsakokkutulek (tõotab tulla verine üritus)
* 1 igaaastane Lõuna-Eesti retk (kõrvalpõikega peipsi rannikule)
* 1 pulm (lapsepõlvesõbranna läheb mehele)
* 1 jalgrattamatk (heleroheline)
* 1 maalilaager (juba 10. omasugune. Mina moodustan 33% korralduskomiteest)
* 12564 konna (ootavad portreteerimist)

Aga ülejäänud aeg on vaba. Oskab keegi äkki anda nõu mida sellega peale hakata? Mul on Gotfried, kes tahaks hirmsasti maailma näha. Peaks ta kuhugi viima. Aga kuhu? ja äkki soovib keegi minuga liituda. Minu ema ei vaata üksi matkamisele just eriti hea pilguga. Või leiab keegi, et ma võiks oma aega millegi muuga sisustada? Sellisel juhul aidake mind ja öelge mulle ka. Muidu on see teie süü, kui ma ülejäänud suve Solitaire´i mängides mööda saadan.

Olen siin kolm päeva koduloo uurimisega tegelenud (suguvõsakokkutuleku jaoks joonistasin hiiglaslikku sugupuud ja uurisin veidi tausta ka). Sugupuu ulatub mul 1660 aastani ja tagasigi (siis tulevad need kurikuulsad jahikoerad, kelle vastu legendi kohaselt minu esivanemad vahetati). Et te teaksite, siis ühte otsa pidi ulatuvad mu juured hiiumaale, teist pidi saaremaale ja ülejäänud juurikad on kõik lõuna-eesti rammusas mullas kasvanud. Muide, mul elab Ameerikas miljonärist sugulane, kellel lapsi ega kedagist pole, nii et kui ükspäev kiri tuuakse kohale, kus notar teatab, et mu sugulane lõpetanud on maise tee, siis mõtlemist ei ole pikka, kas läände suunduda või hoopis itta I´ll buy a ship and sail around the world...

Lampide mäss

Juba teine lamp vilgub. aaaarrrgghhhh.
Mida ma teile teinud olen.
tinks
plink plink
tinks
plink
tinks tinks
plink
plink plink tinks

Aaarggghhhh

Müüjanna-Anna raskest elust :D

Viimane töönädal. Kauem ma vastu ei peaks. Teate kui raske on päev läbi inimestele naeratada, noogutada, tänada ja rääkida teadjanäoga pikalt laialt asjadest, millest mul õrna aimugi pole ja kuulata soomlaste juttu, kes apsull ei hooli sellest, et ma poolest sõnast ka aru ei saa. Samahästi võiks nad minuga hiina või kõrgtaami keeles rääkida. Mina naerataks ja noogutaks ikka sama moodi...
Vähemalt on siin poes suhteliselt jahe (Higi ei voola ojadena vaid kõigest väikeste nirekestena kõrva tagant alla). Kui merd poleks, siis oleks ma arvatavasti juba ära kuivanud ja tolmuks pudenenud ja kuum tuul oleks mind mööda ilma laiali puistanud.
See lamp ikka veel tinksub seal nurgas. Kohutav.
Muide õmmelesin endale ka pellava seliku, nüüd olen nagu jalgadel reklaam (pille on ilmselgelt päikesepiste saanud, ega ta muidu vabatahtlikult seelikut ei kannaks).

Kui see jama läbi saab, siis hakkan joonistama, ei parandan, ILLUSTREERIMA.

Muide, ma näen igal ommikul selliseid unenägusid, et oi oi oi. Pole ammu nii palju und näinud. Täna ommikul oli jälle kogu gäng minu unenäos kohal. No hea, et ma uneski teid näen, päriselus seda just eriti tihti ei juhtu :(

Siinkohal tervitused kõigile kes end puudutatuna tunnevad

Tinks...tinks...tinks...Aaaargh

Siin poes on üks lamp hommikust saati vilkunud. Iga viie minuti tagant teeb see sellist häält nagu katkeks kusagil pingul traat. tinks. See ajab hulluks.

Päike on hõõguvalt kuum liivasel rannal... Ja meri on soe kui kalasupp väikese pillelisandiga. Ainus viis veel normaalsesse jahedasse vette saada on sukelduda põhja, seal ei lähene vee temperatuur veel keemispunktini. (Tinks) Kui ma tööl ei peaks istuma, siis suure tõenäosusega ligunekski ma meres seni kuni mulle kasvavad lõpused (ujunahad varvaste vahel on sellisel hülgerahvaesindajal nagu mina juba sünnist saati olemas).

Nägin täna öösel imelikku und. (Tinks) Minu vanaema, kelle suurimaks hobiks ja armastuseks on teiste inimeste elud ja nende korraldamine, oli nimelt otsustanud mind mehele panna (mitte, et ta seda reaalsuses teha ei tahaks. Ta üritab mulle üle päeva kedagi kaela määrida). Seekord oli asi tõsine, pulmad kellegi advokaadihärraga olid praktiliselt otsustatud (mina olin seda meest vaid korra või paar kaugelt näinud). (Tinks) Lisaks oli mul lootus saada 6 aastase Laura kasuemaks.
Loomulikult polnud minu arvamust keegi küsinud. Aga Teate, ma arvan, et minu vanaema oleks küll võimeline iga inimese ära rääkima ükskõik mida tegema. Ta on lihtsalt nii järjepidev. (tinks) Mäe suudaks ta keelitada iga kell Mohhamedi juurde minema ja kui ta vaid üritaks, siis suudaks ta kasvõi osooniaugud kinni rääkida. Tema puhul ei üllataks see mind.
Ma loodan, et tal minuga reaalsuses mingeid suuremaid plaane pole (tinks.....aaaargh)

Konnakustniku unistustemaailm

Haa, Te ju teate, kelleks ma saada tahan. Nuvot, just praegu astun ma oma esimest sammu selle unistuse täitmise suunas.
Üldiselt olen ma aga äärmiselt vilets unistuste täitja. Miks? Sest ma olen unistused reaalsusest eraldanud. Samas kui mõnda polekski vaja eraldada. Mõni võiks tõesti teoks saada, kui ma vaid käe sirutaks ja sellel sabast haaraks. Ma pean vist oma unistustemaailmas väikese inventuuri tegema ja kõik unistused täitumise tõenäosuse järgi ritta sedma. Mis te arvate, kumb on tõenäolisem, kas see, et ma õpin lendama või see, et ma õpin mõtteid lugema? Ja kas oleks reaalne võimalus, et ma kunagi saan endale oma maja ja oma aia ja oma kiviktaimla mõnes looduskaunis kohas, mitte kaugel merest, metsast ja sinisest taevast? Ja kas oleks võimalik, et ma saan endale oma kühvli, ämbri ja naftapuurtorni?
Võibolla imestate, et mul sellised imelikud mõtted. Aga teate, asi on selles, et ega siin tööl muud teha polnud kui ainult unistada ja jutte välja mõelda.
Need ajad on nüüdseks möödas. Praegu sisustan ma iga oma vaba hetke joonistamisega. Laisik peaks rõõmustama, kuna minu portreteeritavad on igas suuruses värvis ja kujus konnad. Tõsi tuleb mainida, et pooled minu konnad on mingil kahtlasel ja sõnulseletamatul põhjusel draakoni nägu. See on see, kui liiga kaua ühte asja joonistad. Konnade puhul on sama oht. Ma kardan, et keda iganes ma tulevikus joonistama hakkan, siis saab ta kindlasti konnalik olema.

Kurb uudis

Kõik, kes rõõmustasid, et nad minust lahti said, lakkugu panni. Teadke, umbrohi ei hävine ja Pille jääb Tartusse (hellat kinnitas seda). Aga ärge kurvastage. Selline see elu juba kord on - karm aga seeeest ebaõiglane. Järgmisel korral ehk saate must lahti...

kaardimängusõltlane

Kõik on kindlasti näinud vaatepilti, kui väike laps poes mõnda maiustust või mänguasja tahtes jonnima hakkab. Aga kas keegi on näinud, et väike laps hakkab jonnima, kui ta ei saa endale kardinat või voodilina??? Mina näen seda üle päeva.

Muide, ma pole vist kunagi varem järjest nii palju Solitairet mänginud. Aga see on puhtalt jälgede segamiseks... no et varjata uudishimulike pilkude eest oma tõelisi tegemisi (no et kui keegi ukse vahelt nina sisse pistab, siis mängin ma kaarte). Mida varjatud ja valgust mitte kannatavat ma siis teen? Suurest igavusest mõtlesin jälle veidike kirjutada. Niisama nalja pärast (ainus kes selle nalja peale naerab olen ma küll ise). Igal õhtul istun arvuti taha ja kirjutan natuke. Aga see kaardimäng on nii paeluv. Nii et võite ise ette kujutada, kui palju ma reaalselt kirjutamisele aega veedan ja kui palju kaardimängule. Igatahes kui ma sama tempoga jätkan, siis suve lõpuks peaks 5 lk surematut romaani juurde kogunema :D