teisipäev, juuli 12, 2005

Müüjanna-Anna raskest elust :D

Viimane töönädal. Kauem ma vastu ei peaks. Teate kui raske on päev läbi inimestele naeratada, noogutada, tänada ja rääkida teadjanäoga pikalt laialt asjadest, millest mul õrna aimugi pole ja kuulata soomlaste juttu, kes apsull ei hooli sellest, et ma poolest sõnast ka aru ei saa. Samahästi võiks nad minuga hiina või kõrgtaami keeles rääkida. Mina naerataks ja noogutaks ikka sama moodi...
Vähemalt on siin poes suhteliselt jahe (Higi ei voola ojadena vaid kõigest väikeste nirekestena kõrva tagant alla). Kui merd poleks, siis oleks ma arvatavasti juba ära kuivanud ja tolmuks pudenenud ja kuum tuul oleks mind mööda ilma laiali puistanud.
See lamp ikka veel tinksub seal nurgas. Kohutav.
Muide õmmelesin endale ka pellava seliku, nüüd olen nagu jalgadel reklaam (pille on ilmselgelt päikesepiste saanud, ega ta muidu vabatahtlikult seelikut ei kannaks).

Kui see jama läbi saab, siis hakkan joonistama, ei parandan, ILLUSTREERIMA.

Muide, ma näen igal ommikul selliseid unenägusid, et oi oi oi. Pole ammu nii palju und näinud. Täna ommikul oli jälle kogu gäng minu unenäos kohal. No hea, et ma uneski teid näen, päriselus seda just eriti tihti ei juhtu :(

Siinkohal tervitused kõigile kes end puudutatuna tunnevad

Kommentaare ei ole: