Kuumaharakas või palavapart?

Kui külmapelguri kohta öeldakse külmavares, siis kuidas kutsutakse palavapõlgurit?

Võeh, küll see nädalavahetus oli jõletult kuum. Tundsin end kui praemuna pannil. Higi voolas kõikseaeg kärestikulste koskedena ja peale kahe kolme keskmise pikkusega sammu astumist lõõtsutasin juba nagu  astmaatiline eesel. Selle asemel, et aga jõuetult  kaelast saati vees liguneda tuli tavapärasest rohkemgi liigutada.

No esmalt oli vaja Täpsi sünnipäevapidu maha pidada. Ma tõesti üritasin istuda puu all varjus seljaga laste poole ja ignoreerida igasugust hädakisa, aga mõningased seigad (tark plastiliin mitte nii targa lapse juustes või kulmudes, poiste kaklus, maailma parim aardejaht* jne) sundisid siiski end aegajalt jalule ajama. Kui viimane laps lahkus, olin higist märg nagu kalts ja ainus millele mõelda suutsin, oli mõnus jahutav meri. Merre ma sain. Jahutust sealt aga eriti ei leidnud.

Seejärel tuli pühapäev, mil meie saarekesel oli kodukohvikute päev ja kuna me sel aastal otsustasime ise mitte kohvikutada, siis tuligi ette võtta kohvikute külastamine. Meie esiklaps teatas, et tema tahab minna ainult LaMuhu kohvikusse (kus saab käia absoluutselt iga päev) ja teistesse mitte ei taha, sest seal on teised inimesed ja külla on ta nõus minema ainult siis kui on kellegi sünnipäev. Talle teadaolevalt polnud aga ei Pädastes ega Paenasel sel päeval kellegi sünnipäeva. Ma ei teadnudki, et ta meil nii suur sotsiofoob on. Ainult läbi häda õnnestus ta siiski Avenüü kohvikusse meelitada. Täpike sotsialiseerus seevastu hetkega ja suhtles kõigiga nii mis jaksas.
Mps tegi ka tutvust uute ja huvitavate pillimeestega ja kiiresti pandi kokku väike pop-up bänd, millega kohvikukülastajaid lõbustada. Mütsi unustasid nad ainult maha panna. Mine sa tea, äkki oleks veel mündi või paar teeninudki. aga jah, ega mütsi saagi maha panna sellise palavusega. Võib päikesepiste saada.

Mina lõõtsutasin puu all kiviaia varjus ja üritasin mitte üles sulada. Ma pole niikuinii kunagi liigset  palavust armastanud, aga nüüd, mil olen vähemalt sama lai kui pikk**, on seda eriti raske taluda. Kohvikuretkelt koju jõudes tegin lastele jumalavallatu ettepaneku korraldada perekondlik veesõda. See ettepanek võeti hõisetega vastu. Aga leevendus oli vaid hetkeline.

Kujutage siis ette minu rõõmu, kui ma esmaspäeva hommikul kuulsin akna taga tuult mühisemas ja tundsin värsket jahedat õhku mind paitamas!


*Kuigi selles osas oli ka üks eriarvamusele jääv isik - sünnipäevalaps
** ja teadupärast olen keskmisest pikem

Põgenev telefon

Minu telefon üritab minu juurest põgeneda. Paar päeva tagasi poetas end mereäärest tulles kõrge rohu sisse ja passis seal võimalikult vaikselt lootuses, et ma teda ei märka. Ega kohe märganudki, tükk aega pidin otsima. Täna aga üritas end rahvast täis poes massidesse ära peita. Mida järgmiseks? hüppab wc-potti ja üritab kanalisatsiooni kaudu põgeneda? Poeb kellegi teise taskusse ja palub end lapsendada? Plahvatab tuhandeks tükiks ja laseb tuulel end ära kanda?

Igatahes tundub, et on viimane aeg kõik telefoninumbrid ja pildid ja muu väärtuslik telefonist varundada...

Kuhu aeg lendab?

Seda küsimust esitan ma umbes täpselt kaks korda aastas - siis kui pudinate sünnipäev on.
Eile möödus kuus aastat sellest kui ma viimase beebi kätte sain. KUUS aastat! Ei ole võimalik. Tänaseks on see beebi kasvanud hulga suuremaks. Kuigi kui päris tõsi olla, siis kasvamisele Täps eriti ei panusta. On teine ikka veel selline väike jupike. Aga juttu on tal see-eest kolme eest. Ilmselt emmesse - pläkutab vahetpidamata.
Näiteks ükspäev mainis issi, et järgmisena ehitame talle mängumaja. Seejärel oldi sunnitud kuulama pikalt tema soovidest nii sise- kui välislahenduste osas. Ja iga kord kui ta uuesti rääkima hakkas, muutusid plaanid aina pompöössemateks. Meres asuv klaaspõrandaga maja, kus saaks kalu jälgida ja ööbida (no need, kes magamisasjad maha unustasid ja kelle vanemad peavad ära minema), kus on vaalakujuline vaip ja meritähtedega wc-pott... Viimne kui sisekujunduslik detail oli paigas.
Nädalavahetusel ootab mind ees veel üks katsumus - Täpsi  sünnipäevapidu ja ka selles osas on Täpikesel väga peened ja detailsed ideed. Näis, paljudest mul õnnestub kõrvale hiilida.

Täna aga käis meil külas minu vahmiili kõige värskem liige -väike nunnu vennapoeg (ülejäänud pere oli ka ühes). Pidas end väga viisakalt ülal.

Mina aga olen täiesti läbi omadega.

Liigse töötamise vastu aitab kanasupp

Mul oli ükspäev plaan teha kanasuppi. Ma olen küll mitmekülgselt andekas, kuid kahjuks jätavad minu kulinaarsed oskused pisut soovida ja seega mõtlesingi interneti teel pisut oma teadmisi värskendada.
Toksisingi otsingusse "kanasupp" ja peaaegu esimene artikkel, mida märkasin oli pealkirjaga "Kanasupp parandab liigset tööd." Vähemalt nii ma lugesin. Kolm korda, enne kui aru sain, et tegelikult oli kirjas liigeste, mitte liigset.

Mina aga jõudsin juba elavalt ette kujutada, kuidas kanasupi söömine võtab tööindu alla ja aitab liigse töötamise vastu.

Hetkel on mul küll selline tunne, et olen suurtes kogustes kanasuppi söönud. Üldse pole tööindu...

Ablas issi

Täpike oli külas ja sõi jäätist. Järsku tuli aga kange pissihäda peale. Aga mis sa teed, jäätisega wc-sse ei lähe, aga enne ära süüa ka ei jõua. No mida küll teha. Maja peremees pakkus, et ta võib seni jäätist hoida. Täps aga ei tahtnud ka seda varianti eriti kasutada. Põhjendus oli lihtne. Kui ta kodus midagi issi kätte annab, siis see söövad selle kohe ära...

Kõik on hukas (vol ei tea mitmes)

See on ikka kummaline, kuidas mõnel päeval võivad väsimus, hormoonid, mõtlematult puistatud sõnad ja ei tea mis kõik veel oma töö teha nii et hommikusest rõõmsast, energilisest ja teotahtelisest maailmaparandajast jääb õhtuks järele vaid kurnatud enesehaletsusest nõretav vrakk.
No täna on just selline päev. Tahaks teha midagi asjalikku, aga lihtsalt ei jaksa. Isegi nii palju motivatsiooni ei suuda ma endas leida, et perele korralikku õhtusööki valmistada, koristamisest ja muust säärasest rääkimata. Laste kasvatamisest ma ka parem ei räägi. Tundub, et minu headest kavatsustest hoolimata olen kusagil täiega rappa läinud.
No ja siis veel siit ja sealt kokku kogutud lausekatked, mille osas ma arvasin, et need mind ei mõjuta, aga mis tegelikult on ikkagi nähtamatu pinnuna hinge jäänud. Seda kõike võimendamas hormoonide möll... Ega rohkem polegi vaja, et end täielikuks läbikukkumiseks pidada. Absoluutselt igas valdkonnas.

Peab vist magama ära minema ja lootma, et homme suudan end ilusasti kokku võtta ja ärgata sellisena nagu ma tegelikult tahaks olla  - hea ema, imeline abikaasa, tore sõber, enesega rahul, ilusate mõtetega, mitmekülgselt andekas, võimekas ja igati eeskujulik kodanik.

Kindlasti mitte selline õnnetusehunnik nagu täna.

Nuputamiseks

Tõruke on viimasel ajal proovinud kätt ristsõnade koostamise vallas (Taadusse???). Ta on selles päris osav. Muigama panevad mind aga ristsõnade illustratsioonid. Siin näiteks toodud ristsõnal on näha olukorda, kus keegi kõrvaklappidega nutitelefoni näppimisse süvenenud tüüp ei taha kuidagi kuulda kuidas üks kortsuskulmuline (ilmselt lapsevanem) juhib tähelepanu, et nutimaailmas viibimiseks lubatud aeg on ammu läbi.

Ühes teises ristsõnas oli jällegi kujutatud seda sama nutisõpra kurtmas, et "Sport on nii väsitav", millele kortsususkulmuline lapsevanem vastas: "Korista oma tuba ära!"

Võite nüüd kolm korda pakkuda (aga esimesel katsel peate pihta saama), kes küll võiks olla nende ristsõnategelaste prototüüpideks.

Lisaks ristsõnadele pannakse meie teadmised proovile ka teistes valdkondades. Näiteks kõrgemas matemaatikas. Ja kui ma räägin kõrgemast, siis mõtlen ma ikka kohe eriti kõrget! No sellist matemaatika Džomolungmat! No kas Teie teate, mis selle tehte vastus võiks olla?