Varjatud vaated

Nii, täna pandi mulle siis minu uus arvutisüsteem üles. Kuvar on nii lahmakas, et selle tagant vastuvõtule tulnud kodanikke ei näegi. Ma pole kindel, kas see on väga halb....
Aga kaarte on sellisel päris mõnus joonistada. Olengi pool päeva üritanud kohalike teede sasipundart lahti harutada ja ilusalt ning arusaadavalt punktist A punkti B kulgema.

Arvate, et olen blogindusest tüdimas, et nii harva kirjutan? Kaugel sellest. Lihtsalt häbemata kiire on. Tööl on hullumaja ja kodus on lihtsalt ilgem uni kallal. Enamuse aja veedan süües või magades. Midagi ilusat ja hingele pole ammu teinud. järgmisel nädalal võtan väikese puhkuse, siis äkki teen. Seniks aga vaadake minu kauges nooruses valminud pildikesi.

Veidi vähem kui kaks aastat tagasi sai ämmale-äiale kingiks see pildike tehtud. Siiamaani polnud ma selle ülespildistamiseni jõudnud. Nüüd sai lõpuks tehtud.

Läpparist

Sel kolmapäeval see juhtuski. Minu (õigemini küll töö) läpakas ei võtnud enam mõistlikku pilti ette. See kaunis sinakas kuma, mis ekraanile ilmus ja järjest laienes, kuni muutus triibuliseks taustapildiks oli küll silmale kaunis vaadata, kuid kahjuks töö tegemist ülemäära hästi ei soodustanud. Seda probleemi sai küll lahendada eraldi kuvariga, kuid see vähendas minu rüperaali portatiivsust märkimisväärselt. Õnneks oli äärmiselt ettenägelikult tellitud mulle uus arvuti. Põhjuseks siis asjaolu, et see, millega ma töötasin oli iidne ja selle pisikesel ekraaninutsakal oli kaarte äärmiselt ebamugav joonistada. Täna siis nägin esmakordselt oma uut läpakat. Esialgu kaugelt. Tööle pole veel pannud. Aga väga ilus on küll. Lahmaka ekraaniga ja puha. Ainult üks miinus on kogu sel laiamisel - see ei mahu minu udupeenesse läpakakotti. Ikaldus, ma ütlen.

Oi ma olen rahul, et wc-s sai remont tehtud, nüüd on seal palju meeldivam istuda. See aga on viimastel pävadel olnud minu peamine tegevus.

Mõni päev lihtsalt on selline

Täna on olnud klassikaline masendav tööpäev. Hommikul helises äratuskell liiga vara ja hoolimata minu parimatest katsetest teda ignoreerida jätkas ta järjepidavalt helisemist. Sama meeldivalt jätkus kogu ülejäänud tööpäev. Ei midagi rõõmustavat. Ja õhtul kodus jätkasin sellega, mis tööl pooleli jäi. Ja hapukapsasupp hakkab ka üle viskama.
Ainus ergutav asi päevas on eilsest trennist tekkinud lihasevalu. Keset hirmsat rutiini ja tüütust on see nagu valus kuid helge märk sellest, et tegelikult olen ikkagi elus, mitte lihtsalt töötav zombi.

Kaootiliselt kõigest. Alates kullasest kuust ja lõpetades Saaremaa ralli Muhumaa etapiga

Täna trennist koju tulles nägin taevas just sellist kuud, nagu lasteraamatutes tihti joonistatakse. Ninaga ja puha. Öömütsiga.
Jah, mul hakkas jälle trennihooaeg. Viimane aeg. Pekk on jälle vohama hakanud. Kole lugu. Aga eks kuidagi pea ju külmaks talveks valmistuma ja kõige paremini aitab külma vastu sisseahitatud isolatsioonikiht. Kahju ainult, et see ülemäära ilus välja ei näe. Muidu mugistaks šokolaadi, nii et aitab ja oleks soojas ja kaitstud. Nagu hüljes. Nüüd aga tegin šokolaadi asemel endale hapukapsasuppi. Ükspäev praami peal nägin kuidas üks paarike endale hapukapsasuppi tellis ja kohe tuli hirmus supi-isu peale. Tavaliselt tuleb mul praami peal kiluvõileiva isu, aga kuna ma olin sel hetkel kiluvõileibadest küllastunud, siis osutus sel korral ihaldusobjektiks üllatuslikult hapukapsasupp. Kiluvõileibu tõid mulle kuhjade kaupa aga töökaaslased, kellega ma kõiki tähtpäevi korraga tähistasin.
Praami peal olin aga selle pärast, et käisin pealinna parimas veinikeldris oma selle aasta viimast sünnipäeva tähistamas. No mitte ainult enda, teiste pensionieelikute oma ka. Minu arust oli täitsa väärt pidu. Teinekordki.
Ülejäänud saarerahvas boikoteeris üritust. Kahju, aga saame aru. Saaremaa ralli on ainult kord aastas, aga minul on sünnipäev kaks korda aastas.
Sünnipäevale sõites mõtlesin, et tegelikult tuleks Saaremaa ralli pisut ümber korraldada. Õige ralli peaks algama juba praami pealt. Stardipauk oleks see, kui praam tõstaks üles oma aparelli ja autod saaks võidu nimel minema kihutada. Niikuinii toimuvad sellised proovikatsed iga kord kui praam Muhku saabub. Aga praamil parema stardikoha saaks need, kes kvalifikatsioonisõidul paremaid aegu näitaks...

ja lapsed aafrikas nälgivad...

Mul on külmkapp nii tihedalt toitu täis, et kui ukse lahti teed, pead igaks juhuks kohe eemale hüppama, et mitte võileibade, tuubitud munade ja singirullide laviini alla jääda. Kes, ma küsin, kes need kõik ära sööb enne kui parim enne läbi saab? Mina olen juba kurguauguni head paremat täis ja rohkem lihtsalt ei mahu. Kui veel natukene sisse toppida, hakkab kõrvust välja ajama (mul kangastus pilt sellest kuidas kõrvust singirulle välja vupsab, see oli naljakas kujutluspilt).