Tüdrukute õhtu

Hoiatus, siia tuleb pikk-pikk kirjeldus minu tüdrukuteõhtust. Kellele pikad postitused ei meeldi, see võib kohe lugemise pooleli jätta.

Eile oli siis minu tüdrukute õhtu. Juba aegsasti oli mind hoiatatud, et ma omale selleks päevaks suuri plaane ei teeks, vaid usaldaks end täielikult oma sõbrannade hoolde. Eelnevalt teavitati veel, et kaasa tuleks võtta 10 asja, milleta ma elada ei saaks.
Kella kahest kui saabus tõld, olid mul kõik asjad koos ja ise stardivalmis. Saarlanna, kes oli tõllas kutsariks tuli ja vaatas, et selliste hilpudega sa küll linna peale minna ei saa ja andis mulle uued ja ilusamad. Sain selga maani roosa siidise seeliku, valge pitsilise pluusikese (mis läks küll selga ainult tänu sellele, et olen jõuludest saati 10 kilo maha võtnud ja hoolimata sellest asjaolust oli mul tõsine hirm, et seljast ära see enam ei tule) ja väikese põllekese. Tulemus - Lumivalgeke.
Mu tõld viis mu endise koolimaja juurde, kus ootasid 13 pöialpoissi. Kõik punases ja uhked torbikmütsid peas.
Esimese ülesandena tuli mul koostada etteantud sõnade põhjal väike etendus. Sõnadeks olid siis: päike, järv, part, inetu, lumi, kooruma, imeilus jne. Kaasasin kõik pöialpoisid ja kohapeal valmis suurteos. Minu arust tuli näidendi esmaettekanne imetabaselt välja, hoolimata sellest, et proove enne ei tehtud. Peaks kaaluma erialavahetust ning hoopis lavastajaks hakkama. Hiljem tuli ära arvata, millisele etendusele vihjati. Õnneks anti isegi valikuvariandid, muidu oleks ma väga hätta jäänud.
Järgmises ülesandes kahjuks valikuvariante ei antud ja jäingi hätta. Ülesanne ise oli selline, et kolmest poolekslõigatud õunast oli kaks "mürgitatud" ja need tuli siis tuvastada ja taas söödavaks muuta. Olid ajad, mil ma olin keemias kõva käpp aga kuna ma viimase 7 aasta jooksul olen iga päevaga keemiast aina kaugenenud, siis ainumas asi, mis ma teha oskasin, oligi ehk õunte pH-d mõõta. Kõik. Täielik tühjus. Ja kui nüüd mõelda, siis tulemus oli üsna loogiline. Kui näiteks Lumivalgeke oleks osanud mürgitatud õunu tuvastada ja demürgistada, siis poleks temaga ilmselt midagi sellist juhtunud ja suure tõenäosusega oleks ta ka oma printsist ilma jäänud. Lõpuks minu peale siiski halastati ja ei sunnitud neid äädika, fenoolftaleiini ja ei tea millega veel immutet õunu sööma.
Peale haledat põrumist keemiaeksamil hakkas meie muinasjutuline seltskond liikuma linna poole. Sihtmärgiks oli siis Kameleoni kohvik, kus mulle segati klaasike imejooki nimega "Magus Mps". See oli selleks, et mu sulg libedamalt jooksma hakkaks, kuna järgmiseks ülesandeks oligi kirjutada väike pühendusega tšekike (meenutades vanu häid Illegaardi aegu). Märksõnad olid ette antud (raamatute pealkirjad). Käkitegu! Ei möödunudki väga palju aega kui imetabane kirjanduslik meistriteos oli valmis. Ood Mpsile! Ah, see võttis lausa hingetuks.
Ja suunduski meie segane seltskond edasi. Järmine ülesanne anti mulle peagi. Unistaja küsis minult, et kas nende 10 eluksvajaliku asja hulgas, mis ma kaasa olen võtnud, on ka kondoomid. No tõesti. Kui mulle öeldakse, et võta kaasa kümme asja, mis on vajalikud ellujäämiseks, siis ausõna, kondoome nende kümne hulgas küll pole. Ma ei suuda kuidagi välja mõelda, miks mul peaks ellujäämiseks neid vaja olema? Üleüldse on kondoomid pigem elu pärssiva kui elupäästva iseloomuga. Hoolimata minu headest ja põhjendatud argumentidest jäi Unistaja siiski arvamusele, et ma peaks leidma inimese, kes mulle ühe sellise "elupäästja" muretseks.
Tuleb tõdeda, et see oli osa, mida ma tüdrukuteõhtust kõige enam peljanud olin. Kuigi ma seda lähisõprade seas välja ei näita, siis tegelt olen ma vaikne ja tagasihoidlik. Minu pisikeses kodulinnakeses, kus kõik kõiki tunnevad ei tekita erilist ahvatlust sellised "klassikalised" tüdrukuteõhtu elemendid nagu igatsugu kraami müümine, võõraste kallistamine ja muu säärane. Aga ma olin endaga tööd teinud ning sisestanud endale, et tegelikult on enamus asju lõbusad ja küll ma hakkama saan ja ega mu sõbrannad, kes mind ometi imetabaselt tunnevad, ei laseks mul teha midagi, mida ma kohe üldse teha ei tahaks. No kui üdini aus olla, siis igatsugu kondoominaljad on mulle alati pisut vastukarva olnud.
Ma küll lubasin, et jätan ei taha, ei julge, ei viitsi ja oma tulevase abikaasa koju, aga tundub, et selle koha pealt oli ei taha end siiski kuidagimoodi kaasa sokutanud. Ja mul läks kõvasti aega enne kui ma asja ikkagi ära teha otsustasin. Kui see otsus oli tehtud, läks asi juba kiiresti. Tõmbasin rajalt maha kaks noormeest, kes olid nõus mu hädast välja aitama ja toodigi poest vajalikud asjad, misjärel sai edasi lossihoovi poole suunduda.
Lossihoovis pandi mu inimesetundmise võimed proovile. See toimus nii, et minul seoti silmad kinni ja 5 pöialpoissi istusid rivis pingile ja mina pidin nad siis kompimise järgi ära tundma. No ma ei tea. Minu ees pingil istus kõrvuti kolm Saarlannat. Siis selgus ka tõsiasi, et silmad kinni ei suuda ma kuidagi meenutada, et kellel olid pikad või kellel lühikesed juuksed, kellel mis kõrvarõngad olid või kas oli traksidega või pikkade varrukatega särk. Ma pole kunagi detailides tugev olnud. Üldpilt on minu jaoks olulisem. Ja nüüd selgus, et pimesi ei suuda ma oma sõpru ära tunda. Lõpuks ikkagi pika nuputamise peale sai kõik kehad ja nimed kokku viidud. Tuleb tunnistada, et hoolimata minu täielikust saamatusest oli päris lõbus.
Järgmisena andisn vande, mis väga lühidalt sisaldas lubadust armastada Mpsi ja ikka oma sõprade jaoks aega leida.
Peale pisukest jalgade puhkamist suundusime Loode tammiku poole. Nüüd liikusime juba minu lapsepõlveradadel ja tundsin end palju kindlamana, mistõttu kippusin aegajalt juhtimist üle võtma. Teoorias oleks mul tulnud ronida ka selle kurikuulsa männi otsa, mis mu õel valusa okkana südamel on, aga kuna mänd oli vahepeal võssa kasvanud, siis ei pääsenudki me sinna. Ronisin hoopis ühe tamme otsa. Ma polegi varem pika seelikuga puu otsa roninud. Aga see konkreetne eksemplar, mille ma valisin osutus olema väga ronitav. Peaegu trepp läks üles. Puu otsas anti mulle ka järgmine ülesanne - foto järgi tuli metsast üles otsida üks tamm. Tamme otsimine tammikust on justkui nõela otsimine nõelakuhjast. Õnneks anti mulle piisavalt hea vihje. Läksimegi metsa. Et pärast oskaks tagasi tulla, siis sai väikesi valgeid kivikesi teele puistatud. Peatselt leidsin ka tamme, mis oli lõngapusadesse mähkunud. Minu ülesandkes oli valida õige juhtlõng, mis viiks korvi juurde. Esimene lõng osutus valeks, aga teine oli juba õige. Korvis olid vesi, vein ja ohtralt kiirkeedunuudleid, millest ma oleks pidanud Mpsile (aga tema puudumisel pöialpoistele) imetabase roa valmistama. Suur oli pöialpoiste üllatus kui nad avastasid, et minu 10 eluksvajaliku asja hulgas ei olnudki priimust. Huvitav, kust tekkis neil mõte, et peaks olema? Minu eluksvajalike asjade hulgas oli pakk turbonuudleid, mida teadupärast saab ka kuivalt krõbistada (ära proovitud elupäästja). Ja kuna ma looduskaitsealal ei tahtnud lõket teha, siis tuli pöialpoistel leppida samamoodi kuivkrõbuskitega. Õnneks sai seda veiniga alla loputada, nii et kurku kinni ehk ei jäänud. Et aga makaroni kõrvale ka pisut liha hankida sai minu järgmiseks ülesandeks vibu meisterdada, selleks anti mulle jupp nööri ja tilluke taskunoake. Selle ülesande puhul tundsin end täitsa väärilisena. Esmalt olen ma tuntud vibumeister. Juba vanad indiaanalased kasutasid vibu meisterdamiseks põhiliselt sarapuud. Nii suundusin minagi oma noakesega otsa sarapuupõõsa juurde, nüsisin sealt praja ridva, laasisin selle, lõikasin nööri jaoks sobivad sooned, kinnitasin nööri vibule, nikerdasin noole (isegi suled panin noolele sappa) ja suundusin karu otsima. See kui keegi minu kõverat noolt vaadates seda viletsaks pidas, tuleb lihtsalt tema asjatundmatusest. Õiged nooled ongi kõverad. No siis ei tea karu oodata kust poolt nool tuleb. Ja uskuge mind, ma oleks toonud karu lauale, kui just sel hetkel, mil ma olin ühe suure isase isendi sihikule saanud ja valmistusin surmavat noolt teele saatma, katkes vibu nöör... Milline ebaõnn.
Seejärel rääkisin ma ära ka selle, mis olid need 10 asja, ilma milleta ma ellu ei jääks (ei hakka neid siin praegu ette lugema vaid teen sellest kunagi eraldi postituse) ning mulle korraldati viktoriin teemal tunne Mpsi. Üldiselt jäin ma päris rahule oma teadmistega Mpsi kohta. Pisut vedas mind alt see, et Mps oli oma vastuseid andes püüdnud mõelda, mida mina vastaksin, mina aga üritasin end just kuidagi Mpsi olukorda panna ja tema seisukohti arvestada. Seega läks mõni vastus ka pisut puusse. Iga vale vastuse eest seoti mulle üks pihikupael (nende otstarve jäi mulle küll pisut segaseks, aga noh, ütleme siis, et ilu pärast).
Edasi suunduti edasi (kas pole hea lause). Ja edasi ja edasi ja edasi. Linna servast meie sihtpunkti oli ligi 6 km. Vahepeal oli hirm, et ei jõuagi kohale. Aga egas üks väike jalutuskäik siis pöialpoisse murra, rääkimata siis Lumivalgekesest. Hunt oleks Lumivalgekese küll vahepeal maha murdnud, aga vapper Hello Doggy päästis mu kurvast saatusest.
Kui meie matkaseltskond üpris väsinuna lõpuks peopaika jõudis ootas meid ees ohtralt sööki ja jooki, saun ja nunnud portatiivsed grillid. Ja ärgem unustagem lummavat vaadet Mullutu Suurlahele. Imeilus.
Õhtu oli minu arvates mõnus. Sai lobisetud ja saunas käidud ja veel lobisetud ja veel lobisetud. Mul on tunne, et mind haaras mingisugune erakordne mölapidamatus. Ka kõik avatud ringi küsimused said häbemata pikad vastused. Sattusin hoogu nagu näha.
Õhtu edenedes anti mull ka kotike, mis oli täis lahkeid lubadusi. Kõik abieluinimesed lubasid mulle lahkelt abielualast konsultatsiooni anda. Kus iganes ma ka poleks, enam ei pea ma öömaja või tühja kõhu pärast muretsema ja kui ma Triinuga kinno läheme võime kolmikud vabalt hoiule anda. Lisaks pakuti veel abi kõikvõimalike elujuhtumiste tarbeks. Küll ma kõik need kinkekaardid realisserin. See on üks mis kindel
Kella kolmest otsustati pillid kotti panna ja koju magama minna. Sellega saigi minu tüdrukute õhtu läbi.

Nagu lubatud sai pikk ja põhjalik kirjeldus. Lõppkokkuvõtteks tahaks tänada kõiki oma armsaid sõpru, kes nägid nii palju vaeva ja mulle sellise meeldejääva ja toreda ürituse korraldasid! Armsad olete mul küll.

Peast täitsa pruut

Nägite, lähenevate pidustuste auks muutisn isegi oma blogi kujunduse lilleliseks ja tordiliseks. Mis tuleb järgmiseks?

Kus on paanika?

Vaatasin täna hommikul kalendrisse ja avastasin et ainult 10 päeva ongi jäänud veel vallalise elu nautida. Enda suureks üllatuseks avastasin, et ma polegi veel nii närvis kui oleks võinud oodata. Appi-appi-kõik-on-hukas-pulmad-jäävad-ära paanikat on esinenud vähe ja leebes variandis. Mida kõike enda kohta teada ei saa. Ma isiklikult arvasin, et selleks ajaks olen juba närvipundar - kõht liblakaid täis, pea sassis ja pidev paanikaosakond lahti. Aga näe ei ole. Mõned laisad liblikad aegajalt kõdistavad pisut, aga paanikaosakonnas on ilmselt kollektiivpuhkus. Üllatavalt rahulik olek on hoopis. No ilmselt pole mulle vele kohale jõudnud mis peatselt toimuma hakkab.

Üldiselt mööduvad mu õhtud kunstkäsitööd tehes ja igatsugu nikerdamise peale kulub aega küllaga. Tänu sellele on TUDU-list jupp maad hõredamaks jäänud, kuid on endiselt pikk nagu hiina müür. Aga ma milegipärast usun, et jõuan kõikide asjadega valmis... Parandamatu optimist, mis teha.

15 aastat järjest on iga suvi ühel nädalavahetusel saanud kokku hulk segaseid, kes siis kaks päeva järjest on vehkinud pintslitega ja pliiatsitega ning loonud kunsti! Ise nimetavad nad seda üritust Maalilaagriks! Olles osavõtnud ka esimesest maalilaagrist võin end peaaegu nimetada asutajaliikmeks. Ainult üks maalilaager on mul maasikate tõttu vahele jäänud, ülejäänudes olen alati kohal olnud. Nii ka sel korral.
Tänavune maalilaager oli filmikunsti teemaline. Oi kui põnevaid filmitegelasi võis näha sel õhtul ringi liikumas. Mina isiklikult olin taas välja otsinud oma mütoloogilise looma kostüümi ja etendasin draakonit. Draakonid osalevad ju igas teises filmis. Aga jah, muidu kostüüme oli Inglise kuningannast kuni koopaoravateni välja.
Kunsti osas oli sel korral teemaks riidest poekottide kaunistamine. Minu oma oli imekaunis. Olen väga rahul.
Muidu oli ka tore. Mitu korda päevas käisime ujumas. Rand oli seal imetabane. Mind ikka imestab kui kiiresti seal sügavaks läheb. Enamasti on mere puhul ju nii, et tuleb kilomeetreid jalutada enne kui naba märjaks saab. Seal astusid kolm sammu ja varbad ei tahtnud enam põhja ulatuda.
Puhkuseni jäänud 8 päeva...

Kleidipaanika ja muud pulmajuttu

Kui ma endale pruutkleidi ostsin, siis tundus see imeilus. Peale ostmist läks kleit vanaema juurde kappi hoiule ja vahepeal ma seda näinud ei olnudki. Selle paari kuuga jõudsin ma ära unustada, et milline see kleit siis täpselt oli ja mul tekkis karvane kahtlus, et tegelikult on see kitš mis kitš ja kole nagu öö. Oma hirmude leevendamiseks sai see eile siis kapinurgast üles otsitud ja selga proovitud. Õnneks see nii ürgkole ikka ei olnud, kui ma vahepeal arvasin. Päris kena ikkagi (kuigi mitte nii ilus kui sel hetkel kui ma ta ostsin, ei tea mis devalveerumine see seal kapis küll toimus). Tegin igaks juhuks mõned udupildid ka, no juhuks kui mul peaks jälle mingi kahtlus tekkima. Siis saan võtta pildi ette ja öelda, et pole ehk kõige hullem. Muide pildil olev kostüüm on samuti pulmakleit, mis on disainitud 1965. aastal Yves St Laurent poolt. inspiratsiooni olevat ta saanud matrjoškadest. Selle kleidi puhul ei peaks soengule mõtlemagi. Soengu-teema on mul muide täiesti läbi mõtlemata. Olen läbi vaadanud vist kõik soengud, mis internetis üleval on ja no ei leia seda õiget. Eks näis siis kas juuksur suudab mingi mõistliku pusa kokku kruttida.

Aga muidu kulgevad ettevalmistused plaanipäraselt. Elektrivaestel öödel sai TUDU- listi jupp maad lühemaks kärbitud. Üks õhtu lõikusin kohakaarte nii et käärid suitsesid. Teoorias oleks ma võinud ju töölt giljotiini laenata, aga kärsitus ei lasknud. Pealegi kõverad servad on ju ilusamad. või mis?

Nüüd tuleb vaid välja mõelda, et mis me minu vana ja unikaalse nimega teeme. Kellelgil mõni hea idee neiupõlve nimest loobumise tähistamiseks? Muide, minu tulevane nimi pole sugugi nii haruldane. Rahvastikuregistri andmetel saab minust täpselt 10. samanimeline Eestis. Nii et kui te kusagilt loete, et ma olen üht või teist öelnud, siis vaadake täpsemalt, kui on tark ja hea jutt, siis ilmselt olen see mina. Kõik rumalused, mis ma suust välja ajan, saab nimekaimude süüks ajada.

Täna aga käskis Saarlanna mul märkmikku kirjutada et 14. augustil ei tohtivat ma endale alates poolest päevast mingeid plaane teha ja pean end täielikult oma sõbrannade ustavatesse kätesse usaldama. Mul märkmikku pole, nii et kirjutasin selle endale kõrva taha. Sealt on küll halb lugeda, aga tuleb hakkama saada.

elektrikatkestus

Eile nii kahe paiku läks meil kodus elekter ära. Kui mina koju jõudsin, istus Mps hämaruses ja tinistas kitarri ja ei klõbistanudki klaviatuuril.
Mida teha kodus kui elektrit pole? Niikaua kuni väljas on valge, polegi nii hull. Sai pisut kunstkäsitööd tehtud ja pulmakraami kallal nokitsetud. Kui pintsli käeshoidmiseks juba liiga pimedaks läks, siis hakkasin koristama. Väga kaua koristada ei saanud, sest noh, lihtsalt ei näinud enam kust oleks vaja koristada. Hakkasin hoopis küünlavalgel moosipurkidele silte kleepima. See oli samuti raskendatud, kuna moosi ei leidnud kapist üles. Kõige viimaks istusin rõdul ja vaatasin kuidas ümberringi välgutab. Päris võimas äike oli. Iga kahe sekundi tagant lõi taeva valgeks ja müristas ka hoolega. Kahtlustan, et äike on süüdi ka selles, et hommikuks endiselt elektrit veel polnud ja lubati alles keskpäevaks (ma helistasin korduvalt rikketelefonile, et kuulda kui palju nad on elektri naasmist edasi lükanud).

Aga moosid sügavkülmas sulavad ju niimoodi ära :(

Paari asja üleo n mul siiski hea meel. No, et ma olen matkatarvetega piisavalt hästi varustatud. Priimuse peal sai imetabaselt suppi keeta ja minu telgi kroonlühter andis valgust, et unejutuks pisut planeeringuid lugeda...

sõudsime nagu segased

Nädalavahetus oli märg. Käisime nimelt kanuutamas. Ei, me ei läinud kanuuga ümber, aga polnudki vaja. Taevast tuli sellist vihma, et polnud vahet kas sõidad kanuuga vee peal üht või teist pidi. Hetkega saime läbimärjaks. Õnneks läks õhtuks jälle ilm ilusaks. Et aga oma niisket olemust hoida, käisime ujumas. Öösel niisutas meid aga paks-paks udu. Ja läbi udu võis kuulda mitmehäälset ulgumist. Mul oli natuke kahju nendest väsinud reisiseltsiliselt, kes telgis magada üritasid. Samuti oli mul pisut kahju neist, kel pisutki muusikalist kuulmist on. Aga ainult natuke. See kuidagi ei vähendanud minu soovi laulda nii et mets rõkkab ja jõgi lainetab taktis kaasa. Pisikesed helistikuvahetused suvalistes kohtades ning kõikumised originaalse viisi suhtes mind väga ei morjendanud. Nüüd on muidugi kurk öisest leelotamisest haige. Aga ma ei kurda. Lõbus oli.
Sõit ise oli tore. Jõgi oli sel korral küllaltki vaheldusrikas. Kui kohtumine ühe kurja toikaga välja arvata, siis saime päris hästi hakkama. Mps oli mootor ja mina olin tüür. Aegajalt kui tüüril oli vaja aeruga mootori pealt ämmelgaid eemaldada sai ikka võssa ja kaldasse ka sõidetud, aga üldiselt olen seisukohal, et saime heaste hakkama.