Valge liblika lend

Laupäeval saatsime vanaema viimsele teekonnale. Teades seda, kui märja koha peale mu silmad sattunud on, siis varustasin end kohe mitme paki taskurätikutega. Võibolla oleks võinud riidest taskuräti võtta, siis oleks saanud vahepeal välja väänata ja edasi tönnida, nüüd aga raiskasin ressursse ühekordsete rätikukestega. 

Aga eks seda oligi oodata. Matused pole just mingi eriline lustipidu ja mina hakkangi väga kergelt nutma. Ei saa rahulikult raamatutki lugeda või filmi vaadata kui juba silm märg. Eriti härdaks teeb mind aga teiste leina ja kurbuse nägemine ja sellest matustel puudust ei ole. Vot ja siis nutangi.

Tegelikult oli kõik väga ilus ja sujus kenasti. Kalmistul mängis viiul ja päike piilus pilve tagant. Isegi piraadid* sobitusid kummalisel kombel pildile, lisades pisut seikluslikku mekki. 

Kui kalmuküngas oli ilusasti üles ehitatud ja pärgade ja lilledega kaetud, andis kirikuõpetaja kõigile aega vanaemaga mõttes hüvasti jätta. Ja just siis lendas üks väike valge liblikas üle kalmu ja laperdas taeva poole. Kuigi ma selliseid asju ei usu, siis paratamatult tuli pähe mõte, et tegemist oli vanaemaga, kes tuli uues kehas vaatama, kas kõik on nii nagu peab (ta oli ju elu ajal kõva korraldaja).  Mulle tundus, et ta jäi nähtuga rahule. 

Haua kõrval konutas aga vaikselt üks kärnkonn. Muigasin mõttes, et see oli vanaisa, kes rahulikult ja vaikselt oma kaasaga taaskohtumist ootas.

* Kaks päevitunud musta riietatud hauakaevajat/kirstukandjat/muidu asjapulka rätid peas ja kõrvarõngad kõrvas - meenutasid koledal kombel mereröövleid. Ja arvestades, et pideva varanduste otsimiste ja uuesti maasse kaevamiste tulemusel on saavutatud labidatöös teatav vilumus, siis võiks ju hauakaevaja amet olla erru läinud piraadile loogiline karjäärivalik.