Hispaanias on hirmsad vihmahood

Aga na ei olegi veel kirjutanud, et käisime vahepeal soojamaa puhkusel. Ma olen nii vanaks elanud ja polnudki veel varem vahemere ääres puhkamas käinud. Nüüd on see viga siis parandatud. Ma ei hakka kirjutama üksikasjalikku reisikirjeldust, vaid toon punktide kaupa välja mõned märksõnad, mis meenuvad. 

Kogu meie pagas minnes. Tagasi tulles oli üks kohver rohkem - ujumisrõngaste jaoks

Kuumus - "Miks te ometi kõige kuumemal ajal Hispaaniasse lähete?" uuris nii mõnigi kõiketeadja enne reisi. Mina, kes ma eriti kuumasõber ei ole, olin isegi hirmul, ostsin endale laia äärega kübara ja kolm potsikut päikesekreemi. Aga asi polnud sugugi nii hull. Temperatuurid olid küll kõrged, aga täiesti talutavad. Kreemitasime usinalt ja tulime peaaegu sama valgena tagasi, kui läksime.

Minu kaabu

Floora ja Fauna - Üks asi, mis minu ettekujutusega Hispaaniast kokku ei läinud oli maa värvigamma. See oli nimelt kollastes ja pruunides toonides. Krõbekuiv ja kuivanud. Ainsad värvilaigud maastikul olid kiirteede ääres kasvavad oleandrid (need on äärmiselt mürgised ja kiirteede ääres kasvatataksegi seetõttu, et metsloomad hoiavad neist eemale). Oliivi-, sidruni- ja avokaadoistandused andsid siiski maastikul pisut rohekat tooni. Aga muidu oli kõik krõbekuiv ja rohelist rohtu nägin ainult ühes aias, kus töötasid ka vihmutid. Igal pool olid sildid suurest tuleohust. Ja selle lühikese aja jooksul, mis me seal olime nägime oma silmaga kahte tulekahju ning ühel päeval käis pääste lennuk läheduses asuvast veehoidlast vett võtmas. Ei teagi, kas harjutas niisama või kustutas mõnd maastikupõlengut. Üks tulekahjudest oli meie enda külas. Märkasime seda oma terrassilt. Kuna parajasti mängis Hispaania jalka poolfinaalis, siis olime päris mures, et kas keegi kustutama tuleb või on kõik telerite ette naelutatud. Lõpuks ikka tulid.

Faunast tooksin esile rohelised papagoid, kes parkides elasid ja hirmsat häält tegid. Ega muid loomi väga näha polnudki. Paar kidurat kassi, mõned hobused, kitsekari. Ahjaa, raisakotkaid nägime ka matkaraja kohal tiirutamas - juu noolisid, et mõni turist kuristikku kukuks.

Indiaanlase pea kalju ja kiirtee äärsed põõsad - sõidu pealt tehtud pilt, mis peaks vabandama välja udususe

Vahemeri - Käisime neljas erinevas rannas. Esimeses, nö lasterannas, oli tõesti kõige lapsesõbralikum  olukord - isegi kui liiv kõrvetas taldadele peaaegu et villid ja kõige pisem tuli merest välja verise õla ja kriibitud käega. Teises rannas pisikesed õieti vette enam ei saanud - väga kiirelt läks sügavaks ja lained lõid tugevamaidki jalust. Veest välja tulles oli trikoo kive täis ja põlv või kõht (või mõni muu kehaosa) marraskil. Kolmandas rannas lapsed isegi ei üritanud vette tulla (läks ka kiiresti sügavaks). Ja neljandasse ei võtnud me lapsi isegi kaasa mitte. Rannad olid pigem kivised, isegi kui kaugemal vees oli liivapõhi. Riitevahetuskabiine hispaanlased ei tunnista (neljast rannast ühest, leidsime sellise igandi). Popimad rannad olid nii tihedalt inimesi täis, et vaevalt mahtus astuma, pikali viskamisest rääkimata. See aga ei takistanud kohalikel puhkajate vahel palli mängimast. Tore oli näha, et rannas oli igasuguse kehakuju ja -vormiga inimesi ja ma olin vist kogu ranna peale ainus, kes trikood kandis, ülejäänud olid ikka bikiinidega või mõni lausa paljaste tissidega. Vesi ise oli muidugi mõnus jahutav, ma ütleks, et lausa eestilikult karastav, aga selge ja läbipaistev (kui just polnud tapjalaineid, mis kive näkku viskasid).

Rand nr 4 - sinna me lapsi kaasa ei võtnud. 

Rand nr 2 - kurjade lainetega, kus kraapisin ära põlve

Rand nr 1 kõige liivasem ja lastesõbralikum

Bassein - meil oli oma villas ka bassein. Kui lastelt küsida, mis neile Hispaaniast kõige rohkem meeldis, siis vastatakse kui ühest suust - basseinipidu. Neil käis üks katkematu basseinipidu kogu aeg. Isegi Tirts, kelle jalad põhja ei ulatunud, ulpis vapralt oma sebrakese ujumisrõngaga ringi ja muust ei hoolinudki kui basseinis sulistamisest. Käisime laste lõbuks ka ühes veepargis. See meeldis samuti lastele, aga oma bassein oli ikka suurimaks luksuseks.

Terrassirõdu ja bassein

Jõed - Jõgesid oli palju, aga vett nendes vähe. Kogu reisi peale nägin kokku kaht jõge, kus ka vesi sees oli. Ülejäänud olid vaid kuivad jõesängid.

Näete, pildi vasakul servas on näha veidi beeži vett. Rooma silla all oli erandlikult voolavat vett

Villa - rentisime kogu nädalaks ühe väikese villakese. See oli tegelikult väga armas koht. Piisavalt ruumikas, aga samas kompaktne. Kõik vajalik oli olemas. Ühel õhtul rõdulaadsel terrassil istudes arutasime, et kui saaks, siis mida Hispaaniast kaasa võtaks. Lapsed oleks võtnud loomulikult basseini, Mps pesukuivatusala (see oli seal tõesti väga mugavalt lahendatud ja pesu kuivas silmapilkselt) ja mina selle sama terrassi. Oli ääretult mõnus istuda õhtul terrassil maheda tuulekese käes, samas kui kiviplaatidest õhkab veel soojust, vaadata kuidas päike mägede taha loojub, juua klaasike kerget mulliga jooki ja niisama perega juttu ajada ja järgmise päeva plaane teha. Need olid minu lemmikhetked reisilt. Tõeline puhkusetunne.

Vaade terrassilt

Buss - rentisime autod ringiliikumiseks. Vennapere rentis normaalse sõiduki, aga meie laiendatud pere (minu ema ja isa olid ka pundis) rentis peaaegu et väikebussi. Õnneks on Mps meil osav ja sai bussi juhtimisega hakkama, mina oleks ilmselt juba villa hoovi tagurdamise vajaduse peale risti keset teed seisma jäänud ja lahinal nutma hakanud. Villa asus keset küllaltki järsku mäge ja kitsaste väravate vahelt hoovi tagurdades oli mul kogu aeg hirm, et buss läheb lihtlabaselt ümber. Ei läinud. Tõsi on muidugi see, et kitsastel mägiteedel oleks sõiduauto siiski palju inimsõbralikum lahendus kui buss.

Meie bussike, taustal on näha minu lemmikterrassi nurgakest

Matk - Meil oli üldiselt suhteliselt vaba programm ja ainsad piletid, mis varasemalt olid ette ostetud, olid Caminito del Rey matkaraja pääsmed, sest nähes pilte kalju küljele rajatud matkarajast, teadsin kohe, et sinna tahan ma minna. Pensionärid ja alla 8-aastased lapsed jätsime basseinipeole ja kihutasime enne kukke ja koitu minema. Olgu-olgu, päike oli ikka juba tõusnud, ainult mäe tagant polnud välja jõudnud. Mõte oligi selles, et saaks võimalikult varakult matkarajale, et mitte lõõskava päikese all matkata. Rada oli äge ja soovitan seda kindlasti. Samuti soovitan võtta giidiga matka. Ilma giidita on ka kindlasti tore ja ilus, aga giid avas kogu selle koha tausta ja oli äärmiselt huvitav kuulata. Meil oli muidugi ka väike grupp ja erakordselt tore giid. Rada ei olnud raske - isegi minusugune täiesti vormist väljas matkaja sai selle kerge vaevaga läbitud. Ja kuigi enamus rajast kõrgus kuristiku kohal, siis mingit kõrgusekartust minus küll ei tekkinud. Ehk siis kui sa pole sünnist saati paaniliselt kõrgust kartnud, siis on see täiesti muretu matk. Ja no millised vaated!

Koopad - külastasime Nerja koopaid. Noo, need olid ikka päris uhked ja võimsad ja panid fantaasia hooga tööle. Seal ringi liikudes ei olnud mingit kunsti ette kujutada, et nuga tagant kargab välja kari mäekolle või kusagil konutab lohe ja valvab oma varandust. Millised kaunid sammassaalid ja  lubjanikerdised! Pildid jäid kõik udused.

Valged linnad - Meie reisiseltskond koosnes väga erineva vanuse ja huvidega inimestest. Laste jaoks oli kõige tähtsam basseinipidu, aga Mummi ja mõned teisedki täiskasvanutest tahtsid ka natuke kultuuri saada. Cordoba reis läks selles mõttes natuke untsu, aga asja heastamiseks korraldasime väljasõidu naabruses asunud väikesesse mägilinnakesse. See oli armas väike paljude treppide ja loendamatute kraanide/kaevukestega  linnake. Väga armas. Natuke jäi kripeldama see valge linn, mis justkui kroon ühe kõrge mäe tipus kõrgus, kuid mis siiski külastamata jäi. 

Viis kraani on parem kui üks, seda teab iga hispaanlane

Valge maja kitsega

Lennureis - Kõige vähem meeldivad mulle reisimise juures lennujaamad. Need on täis siginat, saginat,  ärevust, tüdimust ja ootamist. Mõlemal korral jäi meie lennuk tunnikese hiljaks. Õnneks oli otselend ja polnud hirmu, et jääme järgmisest lennust maha, aga see närviline õhkkond on väsitav. Ja lennukis on kitsas. Jagasin küll pingirida Täpikese ja Tirtsuga, kes on väikesed kui nööbid ja laiuti just liiga tihedalt ei pidanud olema, aga põlved küll ära mahtuda ei tahtnud. Eriti tagasi tulles. Siis oli vist mingi kahandatud lennuki versioon. Ma siiamaani imestan, et kuidas lendavad minust pikemad inimesed, kui juba minul kohutavalt ebamugav oli...

 

Kodu paistab. Just seal punase noole juures

Igatahes oli tore ja mälestusväärne reis.