Mida toob tegelikult aasta 2025?

Ja ongi selle aasta viimane päev. Tean, et paljud on seda pikisilmi oodanud. Ei, mitte ilutulestiku, šampuse ja tina valamise pärast, vaid ikka seetõttu, et siis saabub Tõrukese ennustuse aeg. Jah, kuigi mõned tagurlikumad teevad aasta lõpus kokkuvõtteid möödunust, siis eesrindlikumad on pilgud suunanud tulevikku. Ja Tõrukese ennustus kergitab pisut eesootavalt saladusteloori. Kes julgeb võib piiluda, aga arvestage, Aga aitab pikast jutust ja asume asja kallale. Süsteem on ikka sama nagu juba aastaid. Mõelge ühele numbrile vahemikus 1-16.

Valige hoolega, sest sellest sõltub saatus!

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

13

14

15

16

Oled valikus kindel? Praegu on veel võimalus ümber mõelda või üldse loobuda. 

16

15

14

13

12

11

10

9

8

7

6

Mäletad veel, mis numbri valisid?

5

4

3

2

1

Ja ongi aeg tulemused avalikustada. Siin need on:

No kuidas tundub? Tegite õige valiku? Või noh, mis sellest enam, mis tehtud see tehtud ja tuleb vapral meelel tulevikule vastu astuda.
Andke mulle ka teada, et  mida põnevat Tõrukese valikust saite!
Muide, sel korral aitas ka Täpike loosi tegemisele kaasa. Mõned ideed on temalt, aga teostus nagu ikka Tõrukese looming!

Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Tuhat pilti aga...

Võtsin eile ette piltide tellimise raske töö. Mina olen nimelt paberfotode usku. Olin juba vanasti. Aga tänapäeval, mil kõigil on nutitelefonid taskus, mille puhul rääkimine on vaid kõrvalfunktsioon ja kaamerad teevad imelisi pilte, on see lausa vältimatu vajadus. Lihtsa fotografeerimise kättesaadavus on kaasa toonud meeletu pildiuputuse. Kujutad sa ette, et oleksid filmilindi ajastul teinud ühest stseenist 20 kaadrit? Või teinud selfi, et näha, kas soeng on korras? Selles pildimüras lähevad aga väärtuslikud hetked lihtsalt kaduma, sest kes see viitsib neid miljoneid pilte läbi lapata. Seega võtan ma iga natukese aja tagant kätte ja tellin olulisemad pildid paberile, kirjutan juurde kuupäevad ja mis pildil toimub. Hiljem hea lapata.

Vot ja nüüd avastasin, et mul on kahe aasta pildid sorteerimata ja tellimata. Kas te ka teate kui palju jõuab üks keskmine inimene 2 aasta jooksul pilte teha? Mustmiljon. Ei, punane miljon!

Hakkasin eile sorteerima ja terve õhtu imetlesin pilte ja valisin kümnete mikrokraadi võrra erinevate nunnude lapsepiltide vahelt siis seda kõige nunnumat. ühe kolmandiku sain tehtud. Kaks kolmandikku ootab ees. Ja kui tellimisväärsed pildid on välja valitud, siis tuleb need ära tellida ja albumisse panna. Sellest aga kuulete juba uuel aastal.

Muide. Tõruke valmistas eile juba õnneloosid järgmiseks aastaks. Pange vaim valmis. Mul ei lubatud veel vaadata, aga homme peaks millalgi traditsiooniline ennustus ka siia tulema.

Seniks lugege aga siit eelmiste aastate lubadusi ja meenutage, kas läksid täide või mitte!

Eestlased on saunarahvas!

Eilse menüü ülevaade jäi andmata.
Esmalt magasin poole päevani - ei mäletagi, millal viimati nii kaua magada sai. Oli mõnus küll.

Seejärel hakkasin valmistuma õhtuseks peoks. Nimelt olin ma sportlike saavutuste eest võitnud kaks piletit valla aastalõpupeole. Arvestades, et peole müüdi ca 430 piletit, siis läks selle auhinnaga hästi, muidu oleks võidud ukse pealt tagasi saata, väites, et kõik kohad on täis ja teie enam ei mahu. Aga kuidas siis nii, et terve vald on kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud, külalisi igat seltsi, vallavanem kaasagagi palutud, aga Maailmaparandaja peab ukse taha jääma. Õnneks nii ei läinud.

Valla aastalõpupidu toimub traditsiooniliselt pikniku stiilis, ehk omad söögid-joogid kaasa. Mina küpsetasin ühe peekonipiruka ja haarasin külmikust kaasa raamatumüügist ülejäänud trühvlid. Nüüd said need lõpuks otsa. Olid head küll, aga arvestades šokolaadi hinda, siis ma neid nii pea juurde ei tee. Kuigi sellest on veidi kahju, arvestades kui palju on meil koju kogunenud konjakit, mida keegi ei joo. Trühvlid on ainus roog, kuhu ma seda kasutada oskan. Ma küll kaalun, et äkki peaks retseptis konjaki ja šokolaadi kogused ära vahetama... Kindlasti tuleks head ja hoiaks vormi...

Aga tuleme tagasi peo juurde. Toppisid toidud ja joogid korvi, kammisin pea ära, panin pidukleidi selga ja seadsimegi suuna spordihalli poole. No kui pilet saavutatud sportlike saavutuste eest, siis peab pidu olema spordihallis. Mitte, et meil oleks siin väga alternatiivi. Tuleval aastal lammutatakse seegi maha, siis hakkame vabaõhupidusid tegema.

Arvestades kui palavaks seal peol läks, siis võibolla polegi paha mõte. 

Esinejateks oli sel korral Regatt ja vahepaladeks võdistas naba kõhutantsijate trupp. Lisaks mälumäng ja pisut arusaamatud sõnavõtud laval. Mälumängus läks meil väga hästi. Jõudsime esikolmikusse, sealjuures ainult ühte vastust kindlalt teades. Ülejäänud läksid enamvähem huupi. Kõhutantsijaid oli tore vaadata. Mul oli parim vaatepunkt, otse tantsuplatsi ääres. Äärepealt oleks ise ka läinud pekki võdistama - mul on mida võdistada, aga õnneks olin valinud kostüümi, mis ülejäänud neidistega kokku ei sobinud. 

Kostüümidest rääkides, siis näikse, et praegu on moes särav ja sätendav. Iga kolmas daam oli litritega või sädelusega kleidis. Mina oli peo alguses täiesti moest maas. Aga pole hullu, peo lõpuks sädelesin juba üsna popilt. Nimelt oli minu sõbrantsil lahke loomuga sädelev kleit - kus ta ka ringi ei lehvinud, igale poole puistas sädelust kui haldjatolmu. Mina kõigest istusin ta kõrval ja sädelesin pärast kui jõulupuu. Need, kes temaga tantsisid, kallistasid või muid vallatusi tegid, said korralikult säraga kaetud. Nüüd aga ei anna mulle rahu mõte, et kui ta õhtul kleidi ära võttis, kas siis sädeles üle keha nagu vampiir?

Kõige kõvem sõna oli muidugi bänd! Me käisime Mpsiga ju kahed tantsukursused läbi, et saaks aastalõpupeol tantsupõrandal uhkeid poognaid teha. Häh! Maha visatud aeg. Kohe esimese looga vajus tantsuplats nii tihedalt rahvast täis, et ainus tantsustiil, mida sai harrastada, oli mitmekülgne liibukas. Mitmekülgne seetõttu, et lisaks oma partnerile liibusid paratamatult ka naaberpaaride vastu. Aga ega me ei lasknud seetõttu tujul langeda. Liibutasime aga tantsida ja nautisime õhustikku. 

Ainus puudus oli selles, et tantsuplatsil oli kohutavalt palav. Ma saan aru, eestlased on saunarahvas ja meie vallas ei ole avalikku sauna ja kord aastas tahavad kohalikud saada tõelist saunaelamust, aga oleks ma teadnud, oleks midagi paslikumat selga pannud - bikiinid näiteks. Teisalt hea, et ma seda ei teinud, sest muidu oleks äkki ikkagi kõhutantsijate trupiga liitunud ja pärast piinlikkusest maa alla vajunud.

Seda ei juhtunud ja kõik jäi sündsuse piiresse. Lõpetasime oma peo enne kella üht ära, nagu korralikud lapsed ikka (sest selle ajani oli meil taksojuht ja lapsehoidja).

No ja täna...

Täna magasin taas poole päevani ja ülejäänud päeva veetsin puslet kokku pannes. 1000 tükki, nagu nalja. Pole ammu niipalju luuserdada saanud. Mõnus oli.

Jõulud on saamise aeg!

Keda huvitab, siis lõunaks sõin sushit (kaupluse külmletist, ei midagi erilist, aga hamba all ei piiksunud ka). Õhtuks pidin tegema kartulikotlette, aga Mps kes käis poest mune ostmas, kaotas munad poolel teel ära. Nii et jäi lihtsalt soojendatud kartulipuder ja kaste.

Aga kui aus olla, siis tegelikult ei tahaks eriti söömisest rääkida. Siin on mitmel peol muudkui järjest söödud ja söödud. Esmalt Mpsi perega täiesti traditsiooniline jõulutoit - ikka seapraad ja verivorstid ja hapukapsad. Seevastu meie teine jõulupidu kodus oli selline säästuvariant. Lapsed lihtsalt ei söö suurt midagi. Pole mõtet väga vaeva nähagi. Samas ma keeldusin kategooriliselt jõuluõhtul külmutatud pitsa pakkumisest ja seega tuli ikkagi ahjukana kartulipudruga (see sama, mille jääke ma täna sõin). Kolmandal jõulupeol oli taas jälle traditsioonilisem jõulusöök - ahjupraad, kapsad ja kõik muu hea ja parem.

Meil oli tõesti kolm jõulupidu. Iga kord käis ka jõuluvana. Ainult et see jõuluvana oli selline krutskeid täis - kahel korral lasi kella ja jooksis naeru pugistades minema. Sisse ei astunud. Kolmandal korral ilmselt oleks ka kella lasknud, aga meil ei ole kodus uksekella.

Räägiks veidi ka kingitustest - see, mida lapsed said ma ei hakka üles lugema, kuigi minu meelest oli sel korral kingitustega päris hästi. Ei olnud liiga palju ja olid sellised asised. 

Ütleme ausalt, et esimene jõuluõhtu üllatas kõige enam. Kuna ma polnud ühtegi luuletust ega laulu selgeks õppinud, siis lootsin, et ehk ühe suudan ikka meenutada ja oma paki lunastada. Suur oli minu üllatus kui minu nimi kingikotist lausa kolmel korral esile kerkis. Puterdades ja spikerdades õnnestus mul välja lunastada järgmise sisuga kingid:

• raamat "Võimatud olendid" ja hunnik komme - raamatud meeldivad mulle ikka. Sellest on pool juba läbi tänaseks. Kommid meeldivad mulle ka ja konkreetne päkapikk teadis täpselt, milliseid komme ma armastan. Lisaks poetas ta pakki ka neid komme, mida ta ise üle kõige armastab. No et ma temaga jagaks.
• Valik erinevaid spray-õlisid - see on juba tuttav toode ja äraproovitud omas headuses. Ma muidugi ei ole eriline meisterkokk ja maitseõlisid väga kasutada ei oska, seega on minu lemmik vaieldamatult tavaline, millega pannkooke teha.
• Uus pesupulgakott koos pesupulkadega - selle jõuluvana käekirja tunnen ma ka kaugelt ära - ta vaatab, millest ise meie majapidamises puudust tunneb ja siis kingib jõuludeks. Ega see pole esimene kord talt pesupulki saada. Samas on tal ka alati õigus, need asjad ongi majapidamisest puudu - vana pesupulgakott andis just otsad ja pesupulki on alati liiga vähe.

Teisel, kodusel jõulupeol oli kingitusi hulga vähem, aga sellest polnud ka suuremat lugu. Meil oli sellegipoolest äärmiselt lõbus. Kuna ma polnud endiselt ühtegi salmi suutnud pähe õppida, siis suunasin alternatiivsete kingilunastusmeetodite poole. Näiteks pidime ühe kingituse eest tantsima oma kõige lollakamat stiili tantsu või siis tegema teistele ebatraditsioonilisi komplimente või riietuma totakasse kostüümi või kehastama teisi pereliikmeid või rääkima ühesõna juttu (see on selline jutt, kus iga inimene saab öelda vaid ühe sõna ja välja peab tulema tervikjutt. See on alati väga lustlik, sest jutt ei pööra mitte kunagi sinna suunas kuhu sooviksid seda juhtida. Mängisime seda ka kolmandal jõulupeol ja ma kardan, et tänu sellele on igavesti rikutud kõik lood, mis räägivad põtradest, öökullidest, naabri aias olevatest aukudest ja trammidest). Igal juhul oli lõbu laialt ja kui kingitused jagatud saime veel veeta perega kvaliteetaega lauamänge mängides.

Kui kingitustest rääkida, siis sain sel korral jõuluvanalt terve assortii värvilisi sokke (teate ju küll, et mulle meeldivad värvilised ja tobedad sokid) ja veel veidike minu ja jõuluvana lemmikkomme.

Kolmandaks jõulupeoks olin juba paremini valmistunud. Kuna pidu toimus mandril, siis oli terve tee aega uusi lugusid-laule õppida. Mps luutetas valmis terve õpetliku sisuga poeemi, sel ajal kui mina õppisin raadiost möödaminnes selgeks uue jõululaulu. Tõsi, see oli küll selline lasteaia noorema astme tasemel keerukusega laul, aga see jõuluvanale ei lugenud - sain oma kingituse kätte. Selleks oli hundinahkne hommikumantel (jõulukingi tegemisel ei vigastatud ühtegi hunti ega muud looma) ja akrüülvärvid. Mõlemad väga vajalikud. 

Kui kõik kingid olid laiali jagatud, vaatas Täpike väga rangelt Mpsile otsa ja küsis nii, et keegi ei kuuleks, et kus on ometi see kingitus, mille kotti sokutamise eest Mps pidi hea seisma. Loomulikult oli ta selle poolel teel ära kaotanud. Just nagu munad postituse alguses. Õnneks mitte siiski nii põhjalikult, nii et kui me neljandal päeval koju tagasi jõudsime, ootas mind kuuse otsas ees veel üks kingitus - see oli riiv! Vana oligi väga kole ja roostetanud.

Vot sellised lood olid meil siis jõulude kingituste ja saamisega!

Oh sa pühadevahe!

Sattusin täna hommikul telefonis rullides* ühele komöödiakatkele, kus üks mees kirjeldas jõulude ja uue aasta vahelist aega kui kõige segasemat aega üldse - keegi ei tea, mis päev on, kas asutused on lahti või kinni või mis üldse toimub. Mul on täpselt sama tunne. Tulin küll tööle, aga tööd teha tundub kuidagi vale. Samas jõulupeod on peetud ja peaks nagu uuesti asjalikuks hakkama. Viimane aeg tegemata tööd ära teha. Teate, mis on tegemata? Vaatasin, et olen kirjutanud sel aastal keskmiselt 2 postitust kuus. See on minu peaaegu 20-aastase blogardikarjääri jooksul kõige haledam saavutus. Isegi 2018. aastal kui kaalusin tõsiselt blogimise lõpetamist, oli kirjutanud aktiivsemalt (no peaaegu 3 postitust kuus).
Samas kui ma nüüd iga päev hommikuks lõunaks ja õhtuks postituse teeks, siis jõuaks veel 2018. aastast mööda panna.  Võiksin näiteks kohaneda toidublogiks ja hakata lugejateni tooma infot oma toidukordadest.

No näiteks. Täna hommikusöögiks sõin jõuluõhtust üle jäänud kana saiaga ja ühe käsitööna valminud piparkoogi. Kuna see kõik oli pisut kuivavõitu, jõin peale värska vett.

Kuidas tundub? Huvitav? Jätkan?

No mis on eestikeelne vaste sõnale scroll, mis annaks hästi edasi seda sisutühja tegevust, millega nii paljud meist (sh mina) aega surnuks löövad. Telefoni silitamine? Sügamine?

Pole mul häda midagi, tahan lihtsalt tähelepanu

 Nonii, nüüd lõpuks on mul veidi aega, et kirjutada. See sügis-talv on olnud lihtsalt pöörane. Peamiselt ikka selle raamatu väljaandmise maratoni tõttu, aga eks seda vürtsitasid ka muud väljakutsed nii tööalaselt kui muidu.

Mul vist pole mõtet isegi unistada sellest, et suudaks anda adekvaatse ülevaate sellest, mis kõik vahepeal on toimunud. Või teisalt toimunud on vähe.

Olen nõrkemiseni teinud ettevalmistusi raamatu väljaandmiseks. Sellega on päris palju sebimist olnud, eriti seetõttu, et taotlesime toetust Hooandja kaudu ja sealt sai antud hunnik lubadusi, mis kõik tuli täita. Esiteks olen liitrite kaupa pva-d ja mägede kaupa vatti jõulueheteks vorminud. Kuigi see pole sugugi keeruline, siis on tegemist siiski üsnagi ajamahuka tegevusega. Vaadake ja imetlege:

Ma arvan, et mingi 15-20 kujukest on pildilt puudu ka.

Teiseks olen sõna otseses mõttes kilode kaupa šokolaadi üles sulatanud ja trühvliteks vorminud. Sai ju lubatud imelisi suussulavaid ja ülimaitsvaid maiuseid. Nagu ma oleks mingi trühvliekspert. Mul on siiamaani meeles see kuidas pulmadeks trühvleid tegid ja teisendamisapsu tõttu 1,2 dl ->1,2 dm3 -> 1,2l sulatasin 200 g šokolaadi 1 liitris koores ja mõtlesin seda kakaod segades, et kuidas see küll peaks paksuks minema.... Seega enne kui hakkasin sel korral auhinnatrühvleid tegema, sai kõvasti erinevaid retsepte ja maitseid katsetatud. Lõpuks jäin siiski originaalretsepti juurde. Need, kes trühvleid said, kiitsid, aga ma ei tea, kas nõustuda, mul on juba trühvliallergia ja üleküllastus.

No ja siis sai tehtud veel iluköiteid. Või vähemalt ma lubasin, et need on ilusad. Üsna lapikud tulid, aga noh ikkagi originaalteosed. Kui Mps peaks kunagi kuulsaks kirjanikuks saama (sest kuidas siis muidu), siis lähevad need paar liimiplekiliste originaalkaantega teost alles kollektsionääride seas hinda. Puhas investeering tulevikku.

Kõik see võttis aega, aga jõulud, mis ajaks lubasin teosed kohale toimetada lähenesid ülehelikiirusel. Seega kui saabus päev, mil raamatud pidid köitmiselt tagasi tulema, ei jäänud ma ootama, et kuller veel kolm päeva kusagil uimerdaks, vaid kihutasin (lubatud sõidukiiruse piires loomulikult) ise teise Eesti otsa, et auto silmini raamatuid täis lappida ja need koju tuua. Kohale jõudes leidsin eest veidi ärevil trükikoja töötaja, kes teatas, et kuller ei ole veel saabunud ja pakkus mulle meeldivat seltskonda ja kohvi. Paar tundi hiljem kui tööpäev hakkas juba lõppema ja kullerit ikka veel näha ei olnud, sai trükikoda kinnituse tõsiasjale, mida südames juba teadsime - sel päeval need raamatud enam ei jõua. Lätlased olid ilmselt sõrmi ja varbaid kasutades tarneaega loendanud. Anname andeks anatoomilisest eripärast tingitud apsaka.

Egas midagi, istusin aga autosse ja sõitsin tühja autoga läbi pimeda Eestimaa kodu poole, ise nutta uludes. Mitte, et midagi katki oleks olnud, trükikoda lubas lahkesti raamatud mulle kätte ära tuua kohe kui need saabuvad, aga lihtsalt pettumus oli nii suur. Ma ju läksin ikkagi lootusega, et saan raamatu kätte, aga tegelikult raiskasin lihtsalt terve päeva ja liitrite kaupa bensiini ringisõitmisele.

Järgmisel päeval sain siiski raamatud kenasti kätte. Trükikoda tõi mulle need tööle ära ja kommi ja kärakat pealekauba. Vot ja siis läks alles töö lahti. Kui te arvate, et jõulude eel olid pakiautomaadid umbes, kuna kõik tellisid viimase hetke jõulukingitusi, siis see on vale. Hoopis mina olin see, kes pakiautomaadid oma raamatuid täis toppis ja üle Eesti laiali saatis. Lisaks toimis veel kohalik jaotuspunkt. Töökaaslased vaatasid juba kummalise pilguga, kui ma igal hommikul mitme raske kastiga tööle tulin ja minu juurde hakkas igasugust kahtlast rahvast voorima, kes õndsa näoga pakike kaenla all, minema hiilisid. Tänaseks on jäänud üle anda veel kuus viimast ettetellitud raamatut. Ja mustadeks päevadeks on ka paar tükki. No kui mõni ärkab ja tunneb, et tal on hädasti raamatut vaja, aga Rahva Raamatust tellimine läheb vastuollu väljakujunenud põhimõtete või religioonsete tõekspidamistega (kindlasti on olemas usk, mis keelab raamatuid poest osta). Igal juhul kui tundsite end praegu ära, siis võite julgelt minu poole pöörduda. Mul on isegi paar esimest osa alt leti pakkuda.

Kes aga tõekspidamised lubavad, võib ka otse Rahva Raamatusse suunduda.

Kui raamatumajandus kõrvale jätta, siis ega vaba aega suurt muuks pole jäänudki. Isegi jõuluettevalmistused jäid viimasele minutile. See ei ole üldse minu moodi. Tavaliselt on mul ammmmmu enne jõuluõhtut kõik kingid olemas ja pakitud. Sel korral jõudsin alles eile õhtul pakkimiseni. Istusin pööningul ja üritasin kitsastes oludes kuidagi hakkama saada. 

Kingid said pakitud ja täna õhtul esimesed laialigi jagatud. Kuigi ma ei tea, kuidas jõuluvana leppis sellega, et ma lugesin igivanu salme ja ühe silmaga piilusin neid telefonist. No ei jõudnud sel korral ühtegi uut salmi õppida. Õnneks oli jõuluvana üsna tuttavliku näoga ja ilmselt halastas mu peale tutvuse poolest. Vaatame mis homme saab. Siis leiab aset jõulupidu nr 2. Täna olime ämma-äia juures. Homme oleme omas kodus oma pisikese perega ja ülehomme kihutame mandrile, et minu suguseltsiga üks korralik jõulupidu maha pidada.
Aga see on ju jõulupidude lõpuots. Kõikvõimalikud kooli ja lasteaia ja töökoha peod on juba läbi käidud ja jõulukontsert takkaotsa. Jõulukontserdil olin laulja rollis (loomulikult üks paljudest kooris - solistimaterjali minus pole). Kontsert läks kenasti ja oli päris ilus, kuid sellegipoolest kahvatus see selgelt meie asutuse jõulupeol toimunud laulmise ees. Kui te oleks kuulnud meie kaunist lauluviisi, oleks ilmselt pakkunud, et tegemist on kinnise asutusega, kus hoitakse meelemõistuse kaotanud ooperilauljaid. Ühe kõikse võimsama laulu ajal kiirgusime nii, et elekter läks ära. Ei tea, kas tekkis resonants või hakkas elekter meid lihtsalt kartma. See meid muidugi ei morjendanud ja pidu kestis seni kuni elekter tagasi hiilis (ja veidi kauemgi).

Mida veel põnevat? No käisin näiteks arsti juures. Sügisest saati olid mind vaevanud kummalise pearinglushood ja kohin kõrvades. Kurtsin arstile, see uuris, puuris, tegi kõikvõimalike teste ja siis tõstis käed üles, et tema küll ei tea, mis seda põhjustada võiks. Küsis veel, et ega mul stressi ei ole. No mis te ise arvate - mul on kolm last, majapidamine, vastutusrikas töö ja raamatu väljaandmisest tingitud krooniline ajapuudus - loomulikult on mul stress.  Igaks juhuks saatis mu siiski ka verd andma. See oli komöödia omaette ja mul on tõesti hea meel, et ma nõelu ei pelga. Kuna mul oli olnud väga tegus päev (käisin kõigepealt tööl, siis hambaarsti juures, siis otse arsti juurde ja siis verd andma), ei olnud mul mahti klaasikest vettki juua. Loomulikult olin ma vereandmise ajaks tugevas veepuuduses nagu aastakese riiulinurgal vedelenud rosin ja mingeid veresooni polnud lootust leidagi. "No ma proovin ehku peale," ütles õde ja torkas suunas, kus lootis veeni leida. Ei leidnud ta sealt midagi. Täitsa mööda pani. Seejärel tegi samasuguse pimetorke teisel käel. Jälle mööda. Siis läks ja kutsus teise õe appi. See mudis tükk aega käsi enne kui arvas, et midagi leidis. Leidiski. See oli survega veen. Igatahes viskas see ühel hetkel süstla koos topsikuga välja, verd pritsis ja elevust oli palju. Neljandal katsel võeti verd kummalisest kohast käsivarre pealt (hea, et kõrva tagant ei võetud) ja sealt sai ülejäänud topsid ka täis, kuigi pärast oli kaks nädalat suur sinikas käsivarrel. Kõige tipuks selgus, et mul oli pluus pahupidi seljas ja nii terve päeva juba. Naersime õdedega, et täitsa hukas päev. Aga ega midagi. Lubasin järgmisel korral tublim olla - juua rohkelt vett ja panna riided õiget pidi selga.

Mis puudutab pearinglust ja kõrvakohinat, siis need kadusid nagu võluväel arsti juures käimisega ära. Tundsin end taas nagu mingi simulant. Häda pole midagi, tahab lihtsalt tähelepanu

Kiired ajad

 Appi, ma vaevlen ägeda ajapuuduse all. Igast nädalast on puudu vähemalt kaks päeva, igast päevast on puudu vähemalt 4 tundi ja igast ööst vähemalt 2 tundi. Kui kõik puuduolevad tunnid ja päevad lisada, siis saaks ehk hakkama kõigega, mis plaanis on.

Lisaks on vahepeal juhtunud sada asja, millest kirjutada tahaks, aga ei saa, sest sada asja on ajakriitiliselt järjekorras.

Hästi lühidalt - raamat sai rahastuse ja on hetkel trükikojas. Äärepealt oleks juhtunud kurioosne lugu, et trükki oleks läinud vale pealkirjaga raamat. Olime seda mitmekesi 100 korda üle vaadanud, aga vot karjuvat viga pealkirjas me ei märganud.

Häda on selles, et lubasin hooandja kampaanias raamatu tellijatele kõikvõimalikke asju kokku - nüüd tuleb need valmis teha. Kõik mu õhtud on sisustatud käsitööga ja kodu on sassis kui seapesa.

Lisaks on olnud vaja veel ohtralt kostüüme teha. Minu lemmik oli ikkagi täpikesele kiirkorras nikerdatud peata daami kehastus. Vaadake ja kiitke :)

Tünnivares

Oktoober-november on teadupärast kostüümihooaeg. Lasteaias, koolis ja igal pool mujal vaja muudkui kostüüme. Esimene oli Tirts, kellel oli täna kostüümikas. Sellel plikal oli oma nägemus juba ammu olemas. Tirts teatas veendunult, et ta tahab olla kostüümipeol vares. Ja mitte see vares, kes talveks ära läheb, mitte tünnivares, vaid hallvares.

Egas midagi. Ohkasin raskelt ja suundusin pööningule hallvarese kostüümi jaoks vajalikke vidinaid otsima. Õnneks sattus näppu hoopis üks imeilus haldjalik kleit ja lapse ilumeel sai võitu, nii et pääsesin sel korral lihtsama vaevaga. Ainult tiivad oli vaja nikerdada.

Järgmine pidu on täpikesel ja tema nii vähesega ei piirdu. Jagan tulemust kui see on valmis. 

Ainus mure on, et kuidas saada juurde igasse päeva paar-kolm tundi, et kõik vajaliku tehtud saaks.

Kes tahab kingitusi?

Jätkame raamatu lainel. Pool meie raamatu trükkimiseks vajalikust summast* on Hooandja kaudu koos! Hurraa ja aitäh toetajatele, kes te aitate meie väikest kirjanduslikku unistust ellu viia. Selle raamatukese taga on kaks aastat kõva loometööd. Oleks kahju kui see jääks vaid minu sahtlisse ega jõuakski raamaturiiulitele. Esiteks võtab see sahtlis koletult palju ruumi (ainuüksi pilte  ja väljatrükke on mul mitme kilo jagu) ja teiseks jääb riiulil niimoodi ruumi üle. Nii et toetama seltsimehed unetud, toetama!

Aga ega me siis niisama raha küsi. Iga toetuse eest on ka autasu ette nähtud. Las ma räägin neist veidi lähemalt.

Toetades 5 €-ga saad meie siira tänu osaliseks. Lisaks on südametunnistus rahul, et oled andnud oma panuse ülla eesmärgi nimel ilma suuremate finantsiliste väljaminekuta. 

Toetades 10 €-ga, saadavad Paulus ja Kusta sulle personaalselt video teel tänusõnad! Ja seda võid vaadata nii palju kui süda lustib. Iga kord kui meel nukker või muidu mõttetu tunne, siis klikka video lahti ja näed, et vähemalt kellegi jaoks oled sa päeva paremaks teinud. Nii läheb endalgi tuju heaks. Seega võid seda võtta kui väga soodsat teraapiat!

Toetades 20 €-ga oled hoobilt lahendatud iga-aastase küsimuse, et mida, oh mida, küll kinkida ämmale jõuludeks. Paulus ja Kusta saadavad Sinu valitud aadressil jõuludeks kingipaki kolme käsitööna valminud jõuluehtega. Kõik ilusasti pakitud ja kuuse alla panemiseks valmis. Ise ei pea üldse vaeva nägema. Loomulikult ei pea ämmaga piirduma. Võite kingituse tellida kasvõi kõigile oma armsatele sõpradele. Jõuluehted on minu enda väikeste valgete kätega valmistatud. Poest selliseid ei leia. Eriti hea on see, et need sobivad ka laste ja loomadega peresse – katki need juba naljalt ei lähe. (vt ka paketti Jõulud metsas, kus on ehetest lähemalt räägitud)

Toetades 30 €-ga saad endale kingituseks uhiuue, trükilõhnalise raamatu “Paulus, Kusta ja mereröövlid“. Raamat on autorite poolt signeeritud ning kui soovid, siis kirjutatakse raamatusse ka personaalne pühendus. Raamat saadetakse ilusasti posti teel või antakse käest kätte. Kui soovid endale seda raamatut saada, siis Hooandja kaudu selle tellimine on parim võimalus. Nii jäävad ära kõikvõimalikud vahendustasud ja muud lisakulutused. Kuna raamatu tiraaž on pigem pisike, siis tasub oma soov kohe üles anda, muidu võib hiljem sootuks ilma jääda. Ja siinkohal olgu öeldud, et raamatukese puhul pole tegemist mingi viletsa vihikuga. Vastupidi tegemist on toeka teosega, mis on rikastatud paraja portsu värviliste piltidega. Raamat on mõeldud lastele, kuid Mps on endale omaselt pikkinud teksti ka äratundmisrõõmu pakkuvaid hetki täiskasvanutele.

Toetades 35 €-ga astud aga tõeliselt altruistliku sammu! Selmet hoida lugemisrõõmu kiivalt endale, saad sa seda pakkuda sadadele lastele, kes muidu võibolla ei saakski osa meie väikeste vahvate tegelaste seiklustest. Nimelt kingime sinu nimel meie uue raamatu ühele Eestimaa  raamatukogule. Kui soovid, võid ise nimetada, millisele raamatukogule kingitus läheb. See on tõeliselt hea valik kõigile suure südamega inimestele!

Toetades 50 €-ga on sul lausa kaks valikut. Igal juhul kingime sulle raamatu „Paulus, Kusta ja mereröövlid“, kuid lisaks ootab sind ka väike kingitus. Ise saad valida, millist paketti soovid. Valikus on:

• Pakett „Kusta kiusatus“ – Lisaks raamatule sisaldab see ka karbikest käsitöötrühvleid. Kahjuks ei saa me lubada, et tegemist oleks kalorivaba dieettootega. Vastupidi. Trühvlid on külluslikud, suus sulavad, lausa dekadentlikult head. Kusta, raamatu üks maiasmokast peategelastest, oleks nõus oma majakese korstna panti panema, et vaid kommidega maiustada saaks ja oleks valmis neile kasvõi kuu peale järele sõitma. Aga sina ei pea nii keerukat reisi ette võtma. Kommid toimetatakse muretult sinuni! Trühvlid on loomulikult minu enese tehtud. Mul on trühvlite valmistamise osas mitmekülgseid kogemusi. 
• Pakett „Jõulud metsas“ – Lisaks raamatule sisaldab see komplekti minu enda väikeste valgete kätega hoole ja armastusega meisterdatud jõuluehteid. Need ei ole mingid tavalised plastmasskuulid või papist piparkoogid. Kaugel sellest. Tegemist on arhailist meetodit kasutades valmis nikerdatud figuuridega. Just sellised rustikaalsed ja autentsed ehted on selle aasta jõulupuude trendikaimad kaunistused ja kui sa vähegi tahad moega kaasas käia, siis on need just õige valik. Samas kui moetrendid sind külmaks jätavad, pole ka hullu, sest need näevad ka lihtsalt ilusad välja. Loomulikult on iga ehe unikaalne ja kahte ühesugust naljalt ei leia. Kärbseseenekujulised jõuluehted osutusid möödunud aastal jõululaadal väga populaarseks (mingil sõnulseletamatul põhjusel kingiti neid pea eranditult ämmadele). Ka linnukesed kadusid letilt kiiremini kui soojad saiad. Siin on väike kollaaž eelmise aasta töödest. 
  
  
  

Toetades 60 €-ga on sul viimane võimalus saada endale kingituseks mõlemad Pauluse ja Kusta sarja raamatud. See valik on mõelnud nendele õnnetukestele, kes esimese raamatu ilmumise ajal olid tulnukate poolt röövitud, merehädalisena üksikul saarel või mõnel muul usutaval põhjusel magasid maha raamatu tellimise võimaluse ja kelle raamaturiiulis laiutab seetõttu 1. osa koha peal tühi auk. Raamatupoodidest esimest osa enam ei leia ja vaid suurematel fännidel on võimalus altleti endale meie kaudu oma isiklik eksemplar hankida. Kuigi „Paulus, Kusta ja mereröövlid“ on loetav ka eraldiseisva raamatuna, siis parima lugemiselamuse saab ikkagi kogu sarja algusest alustades. Lisaks saavad kirjandushuvilised analüüsida, millise arengu on kirjanik läbi teinud kahe aastaga. Minu isiklik arvamus on, et nüüd, mil mina enam kirjutamisse ei sekkunud on teksti kvaliteet hüppeliselt tõusnud.

Toetades 100 €-ga saad kaks ühes – lustliku lasteraamatu ja unikaalse kunstiteose, sest just sellena võib käsitleda raamatu eksklusiivset luksusköidet, mille sulle kingime. See on täiesti unikaalne ja ainulaadne ja kui me kunagi saame maailmakuulsateks kirjanikeks/kunstnikeks siis võite selle oksjonil hingehinna eest maha ärida. Nii et võtke seda kui investeeringut tulevikku.

Toetades 250 €-ga  saad kingituseks kogu eelneva kupatuse: Luksusköites raamatud „Paulus, Kusta ja linnavurle“ ning „Paulus, Kusta ja mereröövlid“, kommid ja jõuluehted. Suurtest tänuavaldustest rääkimata. Lisaks võid endale uhkusega õlale patsutada ja end ilma valehäbita metseeniks lugeda – sina oledki kunsti ja kirjanduse edasiviiv jõud, unistuste täitja ja kultuurse ühiskonna alustala. Aitäh!

No kas pole mitte head pakkumised? Igatahes soovitan soojalt nüüd kohe Hooandjasse minna ja oma toetus ära teha. Kuidas need klassikud ütlesidki? Ära mõtle, kohe ütle!

 
*No kui täpne olla, siis tegelikult on see vajaminevast summast äkki viiendik, aga tuli seada realistlikke eesmärke ja edasi tuleb juba ise nuputada kuidas hakkama saab. 

Külmetav kann

Kui minu lugejate seas peaks leiduma fanaatilisi fänne, siis nad oskaks une pealt öelda, et mul oli kaks aastat tagasi koroona, mille peamiseks tundemärgiks oli külmetav tagumik. Kui ma kaks nädalat tagasi uuesti koroonasse jäin ja taas külmetava tagumiku sündroomi tunda sain, mõistsin, et soo ongi maailmaparandajaspetsiifiline koroonatunnus. Lõhna ja maitset tunnen imeliselt, aga vot tagumik külmetab. Pidevalt on selline tunne nagu istuks külmal kivil. Sel korral läks koroona kergelt ja kiirelt üle aga vot see vastik külma peffi tunne ei ole siiani kadunud. Väga tüütu. Mul on selline tunne, et pean oma kontoritoolile ka istmesoojenduse hankima, sest no proovi sa mingit mõttetööd teha, kui ülejäänud kehatemperatuurist sõltumatult on ahter härmas...

Paulus ja Kusta seiklevad taas!

Ma pole tükk aega midagi kirjutanud, aga see tuleneb sellest, et iga minut on arvel ja arvuta mispidi tahad, ikka kipub natuke puudu jääma. Ja puudu ei jää mitte minuteid või päevi.

Eks see tuleneb muidugi sellest, et oleme taas kord raamatut välja andmas ja kibekiiresti on vaja viimased trükieelsed ettevalmistused teha. Olen joonistanud nii, et pliiatsid suitsevad. Suurem osa ongi ilusasti valmis, jäänud on veel vaid paar vähetähtsat pilti (no nagu kaanepilt näiteks).

Ehk siis Paulus ja Kusta on tagasi ja tormavad taas pea ees uutesse seiklustesse. 

Sel korral olime natuke targemad. Jagasime kohe rollid ära. Mps kirjutas raamatu ja mina ei sekkunud protsessi muul moel kui andsin vahel natuke nõu. Illustratsioonidega oli samamoodi. Mina joonistasin, Mps andis nõu, aga ei hakanud ise midagi juurde kritseldama. Mulle tundub, et niimoodi on tulemus hulga parem. Mps kohe oskab kirjutada. Tema lood on palju mitmekihilisemad kui minu  üsna sirgjoonelised tulin-nägin-läksin stiilis kirjutised. Ja mulle väga meeldib kuidas ta suudab vaid paari väikese lausekesega luua atmosfäär, mis annab loole hoopis sügavama värvingu.

Igatahes oleme nüüd nii kaugel, et meie raamatukampaania on jälle hooandjas üleval!

Kel huvi, siis siit saab endale raamatu (ja muud head paremat) tellida:

https://www.hooandja.ee/projekt/lasteraamat-paulus-kusta-ja-mereroovlid

Kel vähegi huvi raamatu vastu, siis soovitan soojalt just Hooandja kaudu omale enda eksemplar tellida. See on kõige kiirem, mugavam ja ilmselt ka soodsam võimalus raamat saada. Ja noh, ilma toetuseta me seda raamatut trükkida ei saa - lihtsalt ei ole toanurgas rahahunnikut*. 

*fakt on ka see, et ega selle raamatu väljaandmisega seda hunnikut sinna nurka ei teki. Peab üritama lihtsalt nii toimetada, et väga suurde miinusesse ei jääks (arvestamata seajuures lõputuid töötunde, sest kui neile ka veel rahanumber juurde panna, siis oleksime ilmselt juba ammu pankrotis). Mina olen endaga selles mõttes rahu teinud, et võtan seda raamatu väljaandmist kui hobi ja hobid ongi teadupärast kulukad. Ma võiks ka golfi mängida või ratsutada ja sinna raha matta või näiteks käsitööd teha ja lõngapoode nuumata. 

Piparkoogist piparkoogini

Nüüd on tõesti suve lõpp käes - lapsed kolisid telgist tuppa. Jah. Täpike ja Tõruke magasid terve suve telgis maja ees. Telkima hakkasid nad samal päeval kui küpsetasime viimase portsu piparkooke ja eile oli esimene öö, kus nad mõlemad toas magasid. Ma kartsin juba, et telgivad järgmiste piparkookideni. Nüüd peab keegi vaid telgi kokku panema. Ma kahtlustan, et see keegi on sama, kes selle telgi üles pani. Ainus häda on selles, et iga kord kui ma saan muude asjatoimetustega tehtud, on õues juba niiskeks läinud.

Millega ma siis peale tööd tegelen? Hetkel ikka veel kooliks ettevalmistuste tegemisega. Hakkab juba vaikselt looma. Ainult 3 või 4 paari pükse on vaja lühemaks teha, aga need ei pea õnneks 1. septembriks valmis olema. Selleks nukkerpidulikuks päevaks on vast kõik valmis. Eile veel "tikkisin" Täpikesele pätid valmis. Üleeile sain Täpikese siiliku kätte ja "tikkisin" sinnagi viimase lillekimbu aiale. Rahvarõivastega on nüüd hästi ja tulebki vaid kimbuke astreid korjata ja lapsed saavadki kooli minna.

Siin on näide minu eilsest tööst - ei ole need päris pätid ega isegi mitte tikitud. Aga arvestades, et ma ise tikkida ei oska ja pätipaar maksab u 100 eurtsi ja lapsele on igal aastal uusi vaja, sest kasvav jalg ja muud rõõmud, siis olen mina valmis ilma suuremate südametunnistuspiinadeta saatma lapse selliste odavate (hind ca 15 eurtsi) vuhvli-tuhvlitega kooli. Siinkohal tahan ma muidugi rõhutada, et ma hindan kohalikku käsitööd väga kõrgelt ja leian, et see ei saagi olla odav. 

Koolieelne paanika

 Nonii, Juulilaager kesk augustikuud möödus nagu lennates. Sai palju kunsti tehtud ja niisama meeldivas seltskonnas aega veedetud. Nüüd aga on aeg tagasi pöörduda karmi igapäevaelu juurde. Teate ikka mis aeg praegu on? Koolieelse masenduse aeg. Mäletan veel kaugest noorusest, et augustikuul oli alati selline kibe suvelõpumekk juures.  Kaugel see kool enam on. Pole kolme nädalatki enam. Lapsed nutavad kodus, aga ega see emade-isade jaoks samuti kerge aeg pole. Kas te üldse teate kui palju üks laps võib suvega kasvada?
Meie Tõruke pole ammu enam väike tõru vaid ikka täitsa korralik tamm juba. Talle tuleb osta kõik uued riided ja jalanõud, kui ei taha, et ta crocside ja lühikeste pükstega kooli läheb.  Mis te arvate, kas Tõrukesele meeldib poes riideid ostmas käia? Loomulikult mitte. Mis aga kõige hullem, isegi mulle ei meeldi poes riideid ostmas käia. Seega saab peatselt näha kahte torisejat vastumeelselt poeriiulite vahel tolknemas.

Täpikesega on asi lihtsam. Isegi tema on suve jooksul täpikesest parajaks punktiks paisunud ja garderoob vajab väljavahetamist, aga talle saan tuua pööningult Murdjalapsukese vanu riideid, mis siis kas ära põlatakse või ikkagi kasutusse võetakse. See töö on mul tehtud, nii et talle on vaja vaid paari riidehilpu. Ja rahvariideid. Meil siin on kombeks esimesel septembril rahvariietes kooli minna. Väga ilus traditsioon, aga lapsevanemale paras peavalu. Täpike on mind seni küll säästunud ja esimese 4 kooliaasta jooksul ta eriti kasvamisse ei panustanud, nii et sai lahkesti olemasoleva komplektiga hakkama. Aga nüüd on neiu siiski niipalju kasvanud, et 5. klassi minekuks on uut komplekti vaja. Seelik on tegemisel (loodame, et saab valmis), aga pluus on täiesti puudu. Tikingi nüüd meeleheitlikult õlakuid, et jõuaks õigeks ajaks valmis. Pätid on ilmselt ka puudu. Aga pole hullu, ma olen ennegi kiireid lahendusi leidnud.

Tirtsule on ilmselt ka üht-teist vaja. Eelkõige jalanõusid. Aga vastupidiselt Tõrukesele meeldib talle väga poes käia ja endale kõiksugu vidinaid kokku kuhjata. On tal neid siis vaja või mitte.

Kõikvõimalikud vihikud, kaustikud ja muu säärane on köki-möki võrreldes selle riideralliga.

Peaks vist koolieelse kiirlaenu võtma.

Kostüümipaanika

 Meil on tulemas järjekordne juulilaager. Sel korral Astrid Lindgreni raamatute teemaline. Ja loomulikult tähendab see suuremat sorti kostümeerimist. Lidgrenil on palju vahvaid tegelasi, aga selliseid, kes oleks kuidagi eriti äratuntava välimusega just liiga palju ei ole kui Pipi ja Karlsson välja jätta. Eriti vähe on neid täiskasvanute seas. Mõtlesin, et olen popp ja noortepärane ja küsin AI-lt nõu. Küsisingi, et soovitagu Lindgreni tegelaskuju, keda võiks kostüümipeol kehastada keskealine ülekaalus naisterahvas. AI soovitas muumimammat. Kena Lindgren küll. Tõsi AI selgitas, et muumid ei ole Lindgreni tegelaskujud, aga pidavat siiski kandma edasi skandinaavia lastekirjanduse õhkkonda.

Egas midagi. Lasin aga silme eest läbi kõik Lindgreni raamatud ja leidsin endale sobiliku tegelase - Hildur Sokk (imekokk). No ja siis teatas ema, et ta on ise preili Sokk. Kogu kontseptsioon tuli ümber mängida.
Üleüldse on sellega üks rist ja viletsus. 
Esialgu oli plaan, et Tõruke on Vahtramäe Emil ja Tirts väike Iida. Siis selgus, et Tõrukesele Emil ei meeldi ja tuleb plaanid ümber teha. Tõruke ütles, et ta on häda pärast nõus olema üks Bullerby lastest. Olgu siis Bosse näiteks. Hakkame siis kõik Bullerby tegelasteks. Täpike oli nõus Liisaks hakkama (kuigi ma pole suutnud talle sobivat kleiti leida). Tirts aga teatas, et tema tahab ikkagi olla väike Iida, sest siis ta saab oma punase kleidi selga panna. No olgu, teeme siis kaks raamatut. Mpsi teeks Iida isaks Antoniks ja juu ma siis hakkan ema Almaks. 
Saame näha, kas ma jõuan kahe päevaga kõik kostüümid valmis.  Kui usinalt õmblen ja võimalikult vähe harutama pean (eile harutasin oma seelikul peaaegu kõik õmblused uuesti lahti, sest olin vale pidi kokku õmmelnud), siis ehk jõuangi, aga ma kardan, et see päädib suuremat sorti segadusega (sest koristamiseks küll aega pole).

Sportlik puhkus

 Mul oli puhkus, mis möödus valdavalt koristades. Kahjuks on nii, et kui üks tuba saab korda, siis teise koristamise ajal toimub esimeses kataklüsmiline reaktsioon, mille tulemusel võtab võimust kõikehõlmav segadus. Kaks päeva veetsin siiski pööningut koristades ja sinna ma lapsi naljalt hulkuma ei luba, nii et on lootust, et nädala või paar püsib vähemalt üks koht mu majas korras. Mis sest, et keegi seda ei näe.

Aga muidu oli ju puhkus soodsal ajal. Olümpiamängud ja puha. Kes oleks osanud oodata, et meie perest just mina kõige suurem (tugitooli)sportlane olen. Meie telekal on kahjuks küll selline tehniline viga, et iga kord kui teleka tööle panen, vahetub kanal mõne aja pärast multikakanalile. Nii pidin ma kõvasti võitlema, et natukenegi sporti näha. Seega ei olnud ma väga valiv selles osas, mida vaatan. Nägin ära kõik eestlaste neljandad, viiendad ja seitsmendad kohad, aga ka palju muud toredat. Näiteks vaatasin huviga riistvõimlejaid, rulatajaid ja trikirattureid. Kui riistvõimlemist kommenteerisid kaks ontlikku vanahärrat, siis trikiratturite puhul oleks nagu peale sattunud sellele kuidas Tõruke oma sõpradega Minecrafti mängides suhtleb. Pool jutust jäi arusaamatuks. 

"Kas ta läheb seifiks?", "Nüüd proovib nõuhänderit.", "Siit saab veel levelappida!" ja "Kas ta missis mingi triki?" on vaid paar stiilinäidet, mis ma endale hariduslikel eesmärkidel üles kirjutasin, et pärast lapselt üle küsida, et millest jutt. 

Igatahes oli tore spordihõnguline koristamispuhkus.

Habemega lugu

 Kauges nooruses olid Olümpiamängude avatseremooniad meie peres oodatud suursündmused, mida kogunes vaatama terve perekond. Juurde kuulusid snäkid ja kommentaarid. Just nagu Eurovisioonigi puhul. Nüüd on need oma tähtsuse minetanud, kuid nostalgilistest tunnetest kannustatuna otsustasin ma sel korral Pariisi olümpiamängude avamisele pilgu peale visata. Panin teleka kusagil poole peal tööle ja mida ma näen? Habemega naine! On see nüüd olümpiamängude avamine või ikkagi Eurovisioon? Või vallutavad habemega naised varsti kõik mu lapsepõlve lemmikud. 

Veidi matemaatikat ehk Täpikese sünnipäev

 Nii, mu armsad matemaatikahuvilistest lugejad, siin on teile lahendamiseks üks tekstülesanne. 

Maailmaparandaja tellis Täpikese sünnipäevaks Temust 131 õhupalli, millest ca 4% olid ülisuured, ca 38% olid keskmised ja ca 58% olid väikesed. Kõik õhupallid tuli hommiku jooksul täis puhuda. Samuti tuli küpsetada koormatäis vahvleid. Rööprähklejast Maailmaparandaja selgitas välja, et ühe vahvli küpsetamisele kulub täpselt kaks ja pool minutit. Ühe vahvli küpsemise ajal jõudis maailmaparandaja täis puhuda kas 12 väikest õhupalli, 8 keskmist õhupalli või 1 ülisuure õhupalli. Sellist tempot suutis Maailmaparandaja hoida muidugi vaid 40% juhtudest. Ülejäänud kordadel oli tempo 50% aeglasem (v.a ülisuurte õhupallide puhul, mille osas tuli pump appi). Kui mitu vahvlit on ühes koormatäies (arvestades, et alustati ja lõpetati küpsetamisega)?

Nagu aru saate, oli eile tegus päev. Täpikese sünnipäevad on alati tegusad. Ta nimelt hakkab juba varakult organiseerima ja korraldama ja teemasid/kaunistusi/atraktsioone välja mõtlema. Mõttetöö teeb küll peamiselt tema, aga teostus peab ikka minu poolt tulema. Seega võtsin endale targu lapse sünnipäeva puhul töölt vaba päeva.

Sel korral oli teemaks lilled. See õnneks minult suurt pingutust ei vajanud. Tellisin Temust lisaks mõned lillekujulised õhupallid, aga need puhus Täps ise pumba abil täis ja riputas pesunöörile "kuivama".

Minu ülesandeks jäi:

• 
  fotonurk - selle jaoks neid õhupalle tegelikult vaja läkski. See õhupalli kaare tegemine oli tegelikult väga lihtne ja läks maksma alla 10 eurtsi ja tulemus oli väga uhke (kuigi sealt jäi osa õhupalle välja, kuna need riputati mujale kaunistuseks või jäid niisama mängimiseks). Raske osa oligi õhupallide täispuhumine. Kusagil poole peal oli juba kibe kummimaitse suus ja huuled kipitasid. Mõtlesin hirmuga, et ei tea, mis ainet sinna pandud on ja raudselt lähevad pärast huuled moodsalt paiste ja saan õhupallimürgituse. Ei läinud. Fotode elavdamiseks mõeldud aksessuaarid korjasin pööningult karnevali varudest kokku ja laenasin Murdjalapsukeselt lisaks. Ma ei tea kui palju lapsed vaimustusid, aga meil Mpsi ja tema õega oli küll päris lõbus hiljem erinevaid parukaid, mütse ja prille proovides. Lisaks joonistasime ise juurde vuntse, huuli, prille jms, mida sai pulga otsas näo ette panna. Julgen soovitada. Boonuseks jäävad mälestuseks vahvad pildid.
  
  
  
  
• Joonista ja arva -  ostsin Pepcost kleebitava tahvlipaberi (2,5 eurtsi), kandsin selle vanale kapiriiulile, mis sai kinnitatud kuuri seinale. Kasutusele võtsime Aliase kaardid ja lapsed kordamööda üritasid joonistamise teel selgitada, kaardil olevaid sõnu. Oli päris lustakas ja lapsed läksid mõnusalt hoogu. 
• 
  Pinjata - Sel korral pääsesin lihtsalt - tegin värvilise silindri, mille täitsin kommidega ja kaunistasin paberlilledega. Eriti laisa inimesena lisasin pisut ka kunstlilli. Tavaliselt on minu pinjatad olnud liiga tugevad ja neid on raske katki saada. Sel korral õnnestus Täpsil juba teise või kolmanda löögiga see puu otsast alla tuua. Kuna aga kommid jäid kõik sisse, siis riputasin uuesti üles ja alles teisel katsel sai näha tõelist kommisadu. Lapsed tormasid oma lemmikkomme korjama. Puu alla jäid maha vaid põlatud kommid - õnneks olid need aga minu lemmikud. Vähemalt ei pidanud lastega kommide pärast kaklema minema.

Lisaks muidugi veel söökide valmistamine, peopaiga ettevalmistus ja muud nipet-näpet tööd. Eelneva koristamiseni ei jõudnudki. Õnneks toimus pidu õues (kohati lausa meres) nii et ehk liiga palju tubast segadust imetleda ei jõutud. Lõpuks jäi veel varanduse kokku korjamise töö. Kui kõik enamvähem tehtud sai olin läbi nagu Läti raha. 

Ja lõpetuseks veel üks küsimus matemaatika (või ka filosoofia) valdkonnast. Kui 11 aastat ei ole Täpikese sünnipäevapeol vihma sadanud, siis kas igal järgneval aastal on tõenäosus vihmale suurem või hoopis väiksem?

Murtud südamega printsess

 Mul on kodus kasvamas tõeline draamaprintsess. Võtame näiteks tänase. Tirts tahtis vastu ööd limonaadi saada, mis oli mõeldud aga homseks õe sünnipäevaks. Seega keeldusin. Tirts jooksis teise tuppa, nuttis seal lahinal ja hädaldas. Mõne aja pärast tuli kööki ja teatas pisarad silmist purskumas: "Väikest südant on kerge murda!"

Valge liblika lend

Laupäeval saatsime vanaema viimsele teekonnale. Teades seda, kui märja koha peale mu silmad sattunud on, siis varustasin end kohe mitme paki taskurätikutega. Võibolla oleks võinud riidest taskuräti võtta, siis oleks saanud vahepeal välja väänata ja edasi tönnida, nüüd aga raiskasin ressursse ühekordsete rätikukestega. 

Aga eks seda oligi oodata. Matused pole just mingi eriline lustipidu ja mina hakkangi väga kergelt nutma. Ei saa rahulikult raamatutki lugeda või filmi vaadata kui juba silm märg. Eriti härdaks teeb mind aga teiste leina ja kurbuse nägemine ja sellest matustel puudust ei ole. Vot ja siis nutangi.

Tegelikult oli kõik väga ilus ja sujus kenasti. Kalmistul mängis viiul ja päike piilus pilve tagant. Isegi piraadid* sobitusid kummalisel kombel pildile, lisades pisut seikluslikku mekki. 

Kui kalmuküngas oli ilusasti üles ehitatud ja pärgade ja lilledega kaetud, andis kirikuõpetaja kõigile aega vanaemaga mõttes hüvasti jätta. Ja just siis lendas üks väike valge liblikas üle kalmu ja laperdas taeva poole. Kuigi ma selliseid asju ei usu, siis paratamatult tuli pähe mõte, et tegemist oli vanaemaga, kes tuli uues kehas vaatama, kas kõik on nii nagu peab (ta oli ju elu ajal kõva korraldaja).  Mulle tundus, et ta jäi nähtuga rahule. 

Haua kõrval konutas aga vaikselt üks kärnkonn. Muigasin mõttes, et see oli vanaisa, kes rahulikult ja vaikselt oma kaasaga taaskohtumist ootas.

* Kaks päevitunud musta riietatud hauakaevajat/kirstukandjat/muidu asjapulka rätid peas ja kõrvarõngad kõrvas - meenutasid koledal kombel mereröövleid. Ja arvestades, et pideva varanduste otsimiste ja uuesti maasse kaevamiste tulemusel on saavutatud labidatöös teatav vilumus, siis võiks ju hauakaevaja amet olla erru läinud piraadile loogiline karjäärivalik. 

Hispaanias on hirmsad vihmahood

Aga na ei olegi veel kirjutanud, et käisime vahepeal soojamaa puhkusel. Ma olen nii vanaks elanud ja polnudki veel varem vahemere ääres puhkamas käinud. Nüüd on see viga siis parandatud. Ma ei hakka kirjutama üksikasjalikku reisikirjeldust, vaid toon punktide kaupa välja mõned märksõnad, mis meenuvad. 

Kogu meie pagas minnes. Tagasi tulles oli üks kohver rohkem - ujumisrõngaste jaoks

Kuumus - "Miks te ometi kõige kuumemal ajal Hispaaniasse lähete?" uuris nii mõnigi kõiketeadja enne reisi. Mina, kes ma eriti kuumasõber ei ole, olin isegi hirmul, ostsin endale laia äärega kübara ja kolm potsikut päikesekreemi. Aga asi polnud sugugi nii hull. Temperatuurid olid küll kõrged, aga täiesti talutavad. Kreemitasime usinalt ja tulime peaaegu sama valgena tagasi, kui läksime.

Minu kaabu

Floora ja Fauna - Üks asi, mis minu ettekujutusega Hispaaniast kokku ei läinud oli maa värvigamma. See oli nimelt kollastes ja pruunides toonides. Krõbekuiv ja kuivanud. Ainsad värvilaigud maastikul olid kiirteede ääres kasvavad oleandrid (need on äärmiselt mürgised ja kiirteede ääres kasvatataksegi seetõttu, et metsloomad hoiavad neist eemale). Oliivi-, sidruni- ja avokaadoistandused andsid siiski maastikul pisut rohekat tooni. Aga muidu oli kõik krõbekuiv ja rohelist rohtu nägin ainult ühes aias, kus töötasid ka vihmutid. Igal pool olid sildid suurest tuleohust. Ja selle lühikese aja jooksul, mis me seal olime nägime oma silmaga kahte tulekahju ning ühel päeval käis pääste lennuk läheduses asuvast veehoidlast vett võtmas. Ei teagi, kas harjutas niisama või kustutas mõnd maastikupõlengut. Üks tulekahjudest oli meie enda külas. Märkasime seda oma terrassilt. Kuna parajasti mängis Hispaania jalka poolfinaalis, siis olime päris mures, et kas keegi kustutama tuleb või on kõik telerite ette naelutatud. Lõpuks ikka tulid.

Faunast tooksin esile rohelised papagoid, kes parkides elasid ja hirmsat häält tegid. Ega muid loomi väga näha polnudki. Paar kidurat kassi, mõned hobused, kitsekari. Ahjaa, raisakotkaid nägime ka matkaraja kohal tiirutamas - juu noolisid, et mõni turist kuristikku kukuks.

Indiaanlase pea kalju ja kiirtee äärsed põõsad - sõidu pealt tehtud pilt, mis peaks vabandama välja udususe

Vahemeri - Käisime neljas erinevas rannas. Esimeses, nö lasterannas, oli tõesti kõige lapsesõbralikum  olukord - isegi kui liiv kõrvetas taldadele peaaegu et villid ja kõige pisem tuli merest välja verise õla ja kriibitud käega. Teises rannas pisikesed õieti vette enam ei saanud - väga kiirelt läks sügavaks ja lained lõid tugevamaidki jalust. Veest välja tulles oli trikoo kive täis ja põlv või kõht (või mõni muu kehaosa) marraskil. Kolmandas rannas lapsed isegi ei üritanud vette tulla (läks ka kiiresti sügavaks). Ja neljandasse ei võtnud me lapsi isegi kaasa mitte. Rannad olid pigem kivised, isegi kui kaugemal vees oli liivapõhi. Riitevahetuskabiine hispaanlased ei tunnista (neljast rannast ühest, leidsime sellise igandi). Popimad rannad olid nii tihedalt inimesi täis, et vaevalt mahtus astuma, pikali viskamisest rääkimata. See aga ei takistanud kohalikel puhkajate vahel palli mängimast. Tore oli näha, et rannas oli igasuguse kehakuju ja -vormiga inimesi ja ma olin vist kogu ranna peale ainus, kes trikood kandis, ülejäänud olid ikka bikiinidega või mõni lausa paljaste tissidega. Vesi ise oli muidugi mõnus jahutav, ma ütleks, et lausa eestilikult karastav, aga selge ja läbipaistev (kui just polnud tapjalaineid, mis kive näkku viskasid).

Rand nr 4 - sinna me lapsi kaasa ei võtnud. 

Rand nr 2 - kurjade lainetega, kus kraapisin ära põlve

Rand nr 1 kõige liivasem ja lastesõbralikum

Bassein - meil oli oma villas ka bassein. Kui lastelt küsida, mis neile Hispaaniast kõige rohkem meeldis, siis vastatakse kui ühest suust - basseinipidu. Neil käis üks katkematu basseinipidu kogu aeg. Isegi Tirts, kelle jalad põhja ei ulatunud, ulpis vapralt oma sebrakese ujumisrõngaga ringi ja muust ei hoolinudki kui basseinis sulistamisest. Käisime laste lõbuks ka ühes veepargis. See meeldis samuti lastele, aga oma bassein oli ikka suurimaks luksuseks.

Terrassirõdu ja bassein

Jõed - Jõgesid oli palju, aga vett nendes vähe. Kogu reisi peale nägin kokku kaht jõge, kus ka vesi sees oli. Ülejäänud olid vaid kuivad jõesängid.

Näete, pildi vasakul servas on näha veidi beeži vett. Rooma silla all oli erandlikult voolavat vett

Villa - rentisime kogu nädalaks ühe väikese villakese. See oli tegelikult väga armas koht. Piisavalt ruumikas, aga samas kompaktne. Kõik vajalik oli olemas. Ühel õhtul rõdulaadsel terrassil istudes arutasime, et kui saaks, siis mida Hispaaniast kaasa võtaks. Lapsed oleks võtnud loomulikult basseini, Mps pesukuivatusala (see oli seal tõesti väga mugavalt lahendatud ja pesu kuivas silmapilkselt) ja mina selle sama terrassi. Oli ääretult mõnus istuda õhtul terrassil maheda tuulekese käes, samas kui kiviplaatidest õhkab veel soojust, vaadata kuidas päike mägede taha loojub, juua klaasike kerget mulliga jooki ja niisama perega juttu ajada ja järgmise päeva plaane teha. Need olid minu lemmikhetked reisilt. Tõeline puhkusetunne.

Vaade terrassilt

Buss - rentisime autod ringiliikumiseks. Vennapere rentis normaalse sõiduki, aga meie laiendatud pere (minu ema ja isa olid ka pundis) rentis peaaegu et väikebussi. Õnneks on Mps meil osav ja sai bussi juhtimisega hakkama, mina oleks ilmselt juba villa hoovi tagurdamise vajaduse peale risti keset teed seisma jäänud ja lahinal nutma hakanud. Villa asus keset küllaltki järsku mäge ja kitsaste väravate vahelt hoovi tagurdades oli mul kogu aeg hirm, et buss läheb lihtlabaselt ümber. Ei läinud. Tõsi on muidugi see, et kitsastel mägiteedel oleks sõiduauto siiski palju inimsõbralikum lahendus kui buss.

Meie bussike, taustal on näha minu lemmikterrassi nurgakest

Matk - Meil oli üldiselt suhteliselt vaba programm ja ainsad piletid, mis varasemalt olid ette ostetud, olid Caminito del Rey matkaraja pääsmed, sest nähes pilte kalju küljele rajatud matkarajast, teadsin kohe, et sinna tahan ma minna. Pensionärid ja alla 8-aastased lapsed jätsime basseinipeole ja kihutasime enne kukke ja koitu minema. Olgu-olgu, päike oli ikka juba tõusnud, ainult mäe tagant polnud välja jõudnud. Mõte oligi selles, et saaks võimalikult varakult matkarajale, et mitte lõõskava päikese all matkata. Rada oli äge ja soovitan seda kindlasti. Samuti soovitan võtta giidiga matka. Ilma giidita on ka kindlasti tore ja ilus, aga giid avas kogu selle koha tausta ja oli äärmiselt huvitav kuulata. Meil oli muidugi ka väike grupp ja erakordselt tore giid. Rada ei olnud raske - isegi minusugune täiesti vormist väljas matkaja sai selle kerge vaevaga läbitud. Ja kuigi enamus rajast kõrgus kuristiku kohal, siis mingit kõrgusekartust minus küll ei tekkinud. Ehk siis kui sa pole sünnist saati paaniliselt kõrgust kartnud, siis on see täiesti muretu matk. Ja no millised vaated!

Koopad - külastasime Nerja koopaid. Noo, need olid ikka päris uhked ja võimsad ja panid fantaasia hooga tööle. Seal ringi liikudes ei olnud mingit kunsti ette kujutada, et nuga tagant kargab välja kari mäekolle või kusagil konutab lohe ja valvab oma varandust. Millised kaunid sammassaalid ja  lubjanikerdised! Pildid jäid kõik udused.

Valged linnad - Meie reisiseltskond koosnes väga erineva vanuse ja huvidega inimestest. Laste jaoks oli kõige tähtsam basseinipidu, aga Mummi ja mõned teisedki täiskasvanutest tahtsid ka natuke kultuuri saada. Cordoba reis läks selles mõttes natuke untsu, aga asja heastamiseks korraldasime väljasõidu naabruses asunud väikesesse mägilinnakesse. See oli armas väike paljude treppide ja loendamatute kraanide/kaevukestega  linnake. Väga armas. Natuke jäi kripeldama see valge linn, mis justkui kroon ühe kõrge mäe tipus kõrgus, kuid mis siiski külastamata jäi. 

Viis kraani on parem kui üks, seda teab iga hispaanlane

Valge maja kitsega

Lennureis - Kõige vähem meeldivad mulle reisimise juures lennujaamad. Need on täis siginat, saginat,  ärevust, tüdimust ja ootamist. Mõlemal korral jäi meie lennuk tunnikese hiljaks. Õnneks oli otselend ja polnud hirmu, et jääme järgmisest lennust maha, aga see närviline õhkkond on väsitav. Ja lennukis on kitsas. Jagasin küll pingirida Täpikese ja Tirtsuga, kes on väikesed kui nööbid ja laiuti just liiga tihedalt ei pidanud olema, aga põlved küll ära mahtuda ei tahtnud. Eriti tagasi tulles. Siis oli vist mingi kahandatud lennuki versioon. Ma siiamaani imestan, et kuidas lendavad minust pikemad inimesed, kui juba minul kohutavalt ebamugav oli...

 

Kodu paistab. Just seal punase noole juures

Igatahes oli tore ja mälestusväärne reis.