Tõruke käis täna esimest korda elus olümpiaadil. Loomulikult matemaatika omal. Maakondlikul. Ja nagu naksti pani selle kinni! Nii tore oli näha, kuidas hommikusest väikesest närvipuntrast sai õhtuks uhkust ja rahulolu kiirgav noormees. Lisaks on meil siin kodus üks uhkusest pakatav emme. Tahaks öelda, et natuke on süüdi ka head geenid - olen minagi oma elus loendamatul arvul olümpiaadidel käinud*, aga oleks alatu lapse aupaistet röövida. Ülesandeid lahendas ikkagi tema. Ja kuigi ma üritasin oma kogemusi ja nippe jagada*', siis see hoopis ärritas noormeest ja minu abi põlati valjuhäälselt ära. Ja teiseks, ma ei mäleta, et ma oleks kunagi matemaatikas nii häid tulemusi saanud. Koolivoorus sain küll mõned esikohad, aga piirkondlikus voorus ei jõudnud ma võiduni. Heal juhul jäin teiseks või kolmandaks. Maakondliku olümpiaadi olengi vist ajaloos vaid korra võitnud ja see oli 12. klassis keemias. Praegu ilmselt ei saaks ma isegi algelise keemiaga hakkama. Hea veel, et läbi udu mäletan, et haa-kaks-oo on mu silmapesuvesi. 4. klassi matemaatikaolümpiaadi ülesanded on mulle veel enamvähem jõukohased. Tegin siin Tõrukese kõrvalt ka mõned harjutused ja tuleb öelda, et kuigi roostes, siis ajuke veel töötas. Tõruke arvutab minust muidugi hulga kiiremini ja on muidu üks nutikas lutikas.
Tõenäosuse arvutamisest ei mäleta ma suurt midagi. Aga kui suur on tõenäosus, et vastlapäevaks sajab lumi maha ja saab korralikult liugu lasta? Lasin minagi liugu ja pistsin vahukoorekukleid. Tõsi, valdavalt vahukoort - Tirts ja Täpike tahtsid ainult saia, nii et minule jäi vahukoorene osa. Ma ei saa öelda, et ma oleks hirmsasti kurtunud.
*Enamasti mate ja keemia omadel, aga sekka ka natuke füüsikat ja isegi üks geograafia olümpiaad, aga seal jäin ma viimaseks, nii et ma liialt ei uhkeldaks sellega.
** Kunagi kolmandas klassis käies võitsin ma ära matemaatika nuputa võistluse. Ja seda puhtalt seetõttu, et isa oli kunagi mulle näidanud üht ülesannet "Nuputa" raamatust, mis juhuslikult oli ka selles võistluses. Meie klassi kõige targemale poisile Madisele ei olnud tema isa ilmselt seda ülesannet tutvustanud mistõttu õnnestuki mul temast mööda rebida. Järgmistel aastatel õnnestus mul Madist väga harva edestada. No lihtsalt ei tulnud rohkem kitsega küsimusi. Küsimus ise oli järgmine: "Tõsta ümber kaks tikku nii et kits vaataks teisele poole! (või midagi sellist). Kits nägi välja umbes selline:
Olen matemaatikaolümpiaadidel ka palju osalenud. Ega neid esikohti nii väga palju polegi olnud. Maakonnas ehk 2-3, Eestis olin korra 2(eriklasside arvestuses 1.). See oli 10.klassis. Aga see saavutus viis mind ka üleliidulisele olümpiaadile. Tulemuseks II järgu diplom ja hunnik venekeelset erialakirjandust. See tähendas ehk kohta esimese 50 hulgas, sest peale kohtade 1-3 jagati ka I järgu diplomeid. Mart seda korrata ei saa. Küll on nüüd aga võimalusi saada rahvusvahelistele olümpiaadidele ja sellega lööks ta minu saavutused igal juhul üle.
VastaKustuta