Nonii, nüüd sai siis asi ametlikust. Alatest tänasest olen ilgelt tähtis nina. Lähen õhku täis ja alama rahvaga enam ei räägi. Nõuan endale nurgakabinetti ning oma enda kuldset potut. Vot nii.
Ma pole muidugi kindel, kas see otsus oli redelist üles ronimine või pigem redeli alt läbi lonkimine. Eks aeg näitab.
Täna on must reede. Üleilmne poodlemispüha. Postkast on tulvil reklaami, kus üks müüja pakub teist üle. No kõik on hullumoodi soodne. Usinamad saadavad isegi sõnumeid. Osta-osta! Nii head pakkumist enam ei tule (või noh, kui must reede läbi saab, siis ilmuvad punaste siltide alt välja kollased ja hind ikka ei muutu). Pakkumiste virr-varri kasvab üle pea ja oht kärestikus pankrotti kihutada on suur.
Aga teate kui mõnus on minul olla. Kogu see määrdunud reede trall läheb minust mööda ja ei tekita mingit elevust. Ma isegi ei piilu mitte, milliseid imelisi pakkumisi liikvel on. Mul on arvel ca 7 eurot ja noh, see on selgelt liiga väike annetus kaubandusjumalanna altarile. Ei tasu mitte vaeva nähagi.
Aga ei, muretsemiseks pole põhjust. Külmkapp on toitu täis ja palgapäev pole enam mägede taga.
Eile oli kadrilaupäev. Meie maailmalõpu metsatallu nad loomulikult ei jõudnud (ega väljunud sellest talust ka kohalikku kadriekipaaži), aga töö juures käisid küll. Tantsisid ja laulsid ja küsisid mõistatusi. See on alati tore väljakutse. Sel korral olid küsimused järgmised:
Mis silm sööb?*
Mis vits õitseb?**
Mis nukk magab?***
Ja ikka nii edasi. Mõnele suutsime kohe vastata, teine vajas veidi nuputamist. Üks väike Kadri esireas kibeles ka hirmsasti küsimust esitama, aga ei pääsenud löögile. Lõpuks siiski sai küsitud.
Mis lill ei õitse?
No küll me nuputasime ja mõtlesime ja ei suutnud välja mõelda, et mis see on. Lõpuks andsime alla ja palusime tüdrukukesel avaldada mõistatuse vastuse. Tema lausus siiralt: "Ei, mina küll ei tea, mis see on."
Saame aru, lapsel oli mure, tahtis suurtelt ja tarkadelt inimestelt pakilisele küsimusele vastust, aga need juhmakad ei osanud midagi kosta.
Piinlik.
Muidu oli eile igati pidulik päev. Algas tordi ja laulmisega ja lõppes ka tordiga. Kusagil vahepeal sai aga Mpsike aasta vanemaks. Palju õnne kallis Mps!
Vananemise väärikaks tähistamiseks oli esialgu kavandatud suur nädalavahetuse-juubelikontsert. Mps on mitu kuud kõvasti harjutanud ja pilli piinanud. Kuna aga huvi ürituse vastu oli äärmiselt leige ja eelmüügist ühtegi piletit ei ostetud (ei teagi nüüd, kas põhjuseks hirm koroona ees või lihtsalt ei osata kõrget kunsti hinnata), siis asendati kultuurne üritus koduse saunakaga.
Teate, mis see tähendab? Peab koristama hakkama...
*Selgus, et see oli kriimsilm. Väikeste vihjete abil jõudsime õige vastuseni
** See oli lihtne - kibuvits muidugi, kuigi osavamad vaidlustasid ja pakkusid kuldvitsa.
*** Tegelikult tahtis ta küsida, et milline nukk ei maga, aga vahe ei ole. Nurmenukk oli õige vastus.
Mitu päeva ei olnud midagi kirjutada ja siis eile tuli üks seiklus teise otsa. Tõsi. mulle oleks piisanud sellest ühest - sebraseiklusest. Aga universumil oli veel midagi tagataskus varuks.
Hakkasin mina tööpäeva lõpetama ja panin asju kokku kui avastasin, et auto võtit pole. Otsisin kõik taskud ja kotid läbi. Ei ole. Käisin auto juures kontrollimas, ega võtit seal ei ole (meie piirkonnas on tavaline, et auto uksed jäetakse lahti. Lapsed kipuvad lausa pärani lahti jätma), aga uksed olid ilusasti lukus. Tegin veel mitu otsingutiiru kui lõpuks taipasin taskulambiga autosse sisse kiigata. Ja seal see võti oligi - ilusasti süütelukus ootel.
Kui te nüüd imestate, et mis Houdini trikiga ma auto seestpoolt lukku panin ja ise välja sain, siis tegelikult on väga proosaline selgitus. Mpsi kord oli Täpikest muusikakooli sõidutada ja ta käis päeval minu juurest läbi, võttis autost lapse tooli ja korraliku inimesena lukustas oma võtmega enda järel uksed.
Egas midagi. Mps pidi aga uuesti kohale sõitma. Seekord läks isegi lihtsalt, aga väga eredalt tuli meelde kui mina autoga jäin pealinna, aga Mps võtmetega Saaremaale põrutas (seda lugu saab meenutada siin).
Mäletate ma mõni aasta tagasi kiitlesin, et nägin tee ääres karu? See tundus toona sama uskumatu kui oleks näinud elevanti või ninasarvikut. Aga ajad muutuvad ja kunagine ulme on tänane reaalsus. Nimelt täna see juhtuski. Ei, ma ei kohanud tee ääres elevanti, aga peaaegu, vähemalt sama kandi tegelane oli. Nimelt silkas auto eest üle tee sebra (tõsi, valest kohast. Seda sebra tuleks õpetada sebra kasutama).
Sebrad teel on täiesti tavalised, aga enamasti lebavad nad vaikselt paigal, mitte ei torma ringi. See oli aga üsnagi mobiilne sebra. Vaadates liikumis suunda, siis võis kindlalt väita, et ta tuli seikluspargist. Seda oleks muidugi tahtnud näha, kuidas sebra puu otsas mööda ronimisrada turnib. Laisik kohtas hiljem teda väikest talisuplust tegemas.
 |
| Laisik jäädvustas supluse. Mul oli ka telefon käes, aga ei taibanud, et võiks pildistada või filmida. |
On see märk kliimavöötmete nihkumisest ja üleüldisest kliimasoojenemisest? Sebrad peavad nüüd kiiresti ümber kohanema hakkama. Eesti loomad on kõik hallikad või pruunid, nii et sulanduvad meie halli argipäeva imeliselt, aga see sebra oli nii kaunilt kontrastne selles sombuses sügises. Silm kohe puhkas.
Väga eksootilises paigas elan. Nii et see on ikkagi vaid aja küsimus, millal elevanti või roosat ükssarvikut näen.
üks vana pilt siia:
Jumal tänatud, et ma hiiri ei karda. Muidu vist ei saaks magama minnagi. Üks selline (või tegelikult ma ei tea, palju neid on) elab nimelt seinapaneelide taga ja krõbistab seal õhtuti. Vahel jookseb krabinal ühest toanurgast teise. Kass on ärevil, aga minu und nad ei sega.
Hea, et ämblikud krabinal ringi ei jookse. Neid on toas tõenäoliselt kordades rohkem, aga kui ma neid ei näe ega kuule (ega tunne, võeh) , siis nad ka minu uinumist ei pidurda. Kui ämblikud krabistaks või trambiks ringi ja piiksuks või annaks mingil muul moel oma eksistentsist teada, siis ei saaks ma ilmselt sõba ka silmale. Nende eest ei ole lihtsalt võimalik end kaitsta. Sa võid ju panna voodi keset tuba ja voodijalad veekaussidesse, aga ämblik võib sellest hoolimata ninja kombel köit mööda laest alla laskuda. Ilmselt peaks magama mulli sees.
Siit aga laia ringi küsimus. Kes on kõige hirmsam elukas? Kas ämblik, hiir või madu?
Ma olen jõle igav inimene. Üldse ei kirjuta intrigeerivatel ega päevakajalistel teemadel. Ma siis parandan end. Räägin testimisest! Ma ükspäev sattusin kuulma raadiosaadet, kus kuulajatelt küsiti, et mida te arvate kooliõpilaste masstestimisest. Vastused olid väga värvikad:
- vaktsiin tuleks leiva sisse panna ja siis saaks kõik vaktsineeritud!
- ma ei saa aru, miks trepikoda remontivad ehitajad ei pae maski kandma!
- kõigepealt koroona ja nüüd veel mingi suu- ja sõrataud ka. Kõik korraga. Tahestahtmata jääb mulje, et keegi on tahtlikult haigused lahti päästnud.
Ja nii samas vaimus edasi. Neid, kes suutsid esitatud küsimusele vastata, oli ikka häbematult vähe. Kui koolis oleks tunnikontrollis mõnele küsimusele nii mööda vastatud, siis head hinnet küll saanud poleks.
Aga mis ma sellest koolilaste testimisest arvan?
Olles kahe esimese koroonalaine ajal ulaõppe käigus koduõpetajat mänginud, siis olen nõus üsna palju ebameeldivusi taluma selleks, et see ei korduks. Leian, et kui kolm korda nädalas pulgaga nina sügamine aitab koole lahti hoida, olen selleks igati valmis.
Lapsed (2. ja 3. klass) ei kurda ka sugugi. Täps lausa kibeleb end testima, õhates, et need testid on nii ilusad ja isegi Tõruke, kes titest saati igatsugu protseduuridesse umbusuga suhtub, on lahkesti nõus teste tegema.
Mõned kommentaarid antud teemal mul siiski on.
Esiteks - meie koolis otsustati, et testid antakse lastele koju kaasa ja seal saab igaüks rahus ja vaikuses end testida. Mulle see lahendus täitsa meeldib. Alustuseks võtame delikaatsed terviseandmed. Tänapäeval ei tohi isegi last avalikult kiita kui lapsevanem nõusolekut ei anna, rääkimata siis sellest, et õpetaja võiks teada, kes mis tulemuse sai. See esialgne plaan, et kõigil esimese tunni ajal talgu korras pulgad ninna torgatakse ning seejärel positiivse testi saajad ilusasti üles rivistatakse ning sõrmeviibutuse saatel koju saadetakse, tunduski kuidagi iganenud. Meenusid ajad oma lapsepõlvest, kus kooliõde käis kohustuslikku täikontrolli tegemas ja siis need, kelle peast tingud või täid leiti, kutsuti klassist välja. Saladuseks ei jäänud midagi. Suuremates asulates pole see ehk probleem, aga meil siin väikeses konnatiigis jõuaks info lapse nakatumisest veel enne lapse koolist koju jõudmist saarele paar ringi peale teha. Seega kodus testimine mulle meeldib.
Teiseks - testid. Nende testide tegemine pole sugugi keeruline. Ei, vatipulgaga ei pea aju kõditama, piisab ninaõõnes mõnede tuuride tegemisest. Või noh, vähemalt nii ma arvan. Testidega tulid kaasa ka kasutusjuhendid. Täpike sai prantsuse- ja itaaliakeelse juhendi ning Tõrukesel läks hästi, sai saksakeelse. Ma ei saa üldse eriti keeleoskusega kiidelda, aga kauges lapsepõlves vaatasin ma palju RTL ja Pro7 kanaleid, nii et fraas: "Zu Risiken und Nebenwirkungen lesen Sie die Packungsbeilage und fragen Sie Ihren Arzt oder Apotheker" on mulle täitsa tuttav. Samas on kasutusjuhendis väga selged piktogrammid, nii et väga puusse vast ei pannud. Igal juhul on kumbki laps suutnud kaks negatiivset testi anda. "Negatiivsed koroona, positiivsed meie jaoks," nagu Täps elutargalt tõdes.
Kolmandaks tahaks natuke viriseda ka. Nende testide tegemisega kaasneb kohutaval kombel prügi. Mingid pakendid ja topsikud ja pulgakesed ja testid ise jne. Mis rohepööret me nii teeme (näete, üritan veel päevakajalisi teemasid sisse tuua). Ma teen ettepaneku, et keegi võiks välja töötada koroonatesti, mis töötaks nagu alkomeetergi. Puhud aga peale ja saadki teada, kes sa selline oled. Kuigi jah. Praegu ilmselt tuleks peale sülitada. Või nuusata. Võeh. Ei kipu korduvkasutama.
Niipalju siis päevakajalistest teemadest. Järgmisel korral räägin poliitikast. Või siis ka mitte. Ehk jään ikka nunnude beebide ja kassipoegade juurde.
Täna läksin tööle ja selgus, et ei saagi tööd teha. Aga hirmsasti tahtsin. Proovisin nii ja naapidi, aga arvuti tööle ei läinud. Ütles, et parool on vale. Ometi kontrollisin seitse korda üle, et ikka õige sai. Kuna mu arvuti tuli just garantiiremondist tagasi ja itimees selle kallal eile toimetas, siis olin üsna kindel, et juu ta mingil põhjusel parooli ära vahetas. Egas midagi. Helistasin itimehele ja kaebasin talle oma muret. Ta eitas igasugust paroolide näppimist. Aga oh imede ime. Samal ajal kui itimehega vestlesin, sisestasin uuesti parooli ja arvuti avanes. Vot selline võimas itimees on meil. Piisab vaid talle helistamisest ja kõik mured lahenevad. Mis siis veel saaks, kui ta päriselt ka käed arvuti külge peaks panema.
Muide, helistada saab vaid lauatelefoniga. Selgus, et telekommunikatsioonifirmas nii võimekaid tüüpe kui meie itivõlur ei leidu ja valla keskuses kõlbavad mobiilid vaid selfitamiseks või lutsu viskamiseks. Isegi suitsuga saadetud sõnumid on selgemad kui need vähesed kõned, mis võtta õnnestub.
