esmaspäev, aprill 12, 2021

Ja villaste sokkide lõhna...

Tänane sissekanne räägib maaka glamuursest elust. 

Ukumatu, aga minust on saanud villaste sokkide inimene.

Kauges nooruses käisin ma kodus koguaeg paljajalu. Olgugi, et meil oli vahel päris külm. Magasin ka jalad teki alt väljas, sest varbad tahtsid hingata. Minu jaoks oli füüsiliselt võimatu sokkidega magada. Lihtsalt nii ebamugav.  Praegu on ka. Sokkidega ma magada ei saa. Aga vaadates tendentse, pole üldse vaja imestada kui varsti lausa kalossidega magama lähen.

Kalossid on siin mudases maaelus äärmiselt praktilised ja mugavad jalavarjud. Minu eelmised mõnusad (kuigi ürgkoledad) voodriga kalossid kulusid läbi ja seega lasin Mpsil endale sügisel uued osta. Juhtus aga selline lugu, et kogemata said number suuremad ning ilma villaste sokkideta loksusid teised jalas koledal kombel. Seega olen sügisest saati peaaegu igapäevaselt villasokke kandnud. Ja kujutage ette, mu jalad on seetõttu külmetama hakanud. Ei, mitte sokkidega. Siis kui mul villaseid sokke jalas pole. Varem ei tundud ma kunagi, et põrandad oleks külmad. Isegi kui olid, siis ei häirinud see mind. Nüüd aga häirib. Kas pole paradoksaalne, et seoses jalgade soojas hoidmisega on jalad hoopis külmetama hakanud.

Igatahes oli elu palju mugavam kui külmetavaid varbaid tähele ei pannud. Nüüd, kus soojad ajad on ukse ees ja voodriga kalosse varsti enam vaja pole, saan taas üle minna oma suvistele kalossidele. See aga tähendab, et mul on võimalus end villastest sokkidest võõrutada.

Huvitav, millised on villasoki võõrutusnähud...

2 kommentaari:

triins ütles ...

Nüüd ma saan aru, et mu vanaema lihtsalt loobus võõrutamisest. Tema käib villaste sokkide ja kalossidega terve suve :D

maailmaparandaja ütles ...

Ega ma muidugi ei tea, kas sokivõõrutus on üldse võimalik. Võibolla ongi nii, et kui oled kunagi villase soki lõksu langenud, siis enam sellest välja ei rabele...
Igatahes hakkame nüüd Tirtsuga pihta. Tea saab lutivõõrutuse ja mina sokivõõrutuse.