õ-minevik

Ma täna mõtisklesin lingvistilistel teemadel. No kujutage ette, et oled välismaalane, kes on pähe võtnud, et õpib selgeks eesti keele. Üritad nendes täppide ja lookade segasummas millestki aru saada ja siis...
No võtame näiteks sõna "sööma".

Ma hakkan sÖÖma. Ma tahan sÜÜa. Ma sÕin. Kui nüüd veel Ä-tähega vormi ka leiaks, oleks täiskomplekt. 

Akuutne koerapuudus

Tõruke nuiab juba aastaid endale koera. Eile käis ühel sünnipäeval, kus oli väike koer ja nüüd ei anna enam üldse rahu. Muudkui korrutab, et tal on üle kõige ilmas koera vaja. Oli nõus isegi oma telefoniaega vähendama (ja see on juba kõva sõna!) Ning lõpuks teatas resoluutselt, et ta saab ikkagi oma koera. Küll te näete.

Ma näen siin kaht varianti. Kas öelda lahti kõigist oma tuttavatest, kellel on koer või siis hankida endale ka koer.

Keegi teab kedagi, kellel oleks pakkuda kutsikat? Ei pea olema peen tõukoer (kuigi mulle meeldivad näiteks inglise kokkerspanjelid või kuldsed retriiverid või mõned muud sõbraliku näoga koerad). Le Granz sobib imeliselt. Tõruke esitas oma nõudmised - peab olema sõbralik, armastama joosta ja ei tohi olla musta värvi. Soovitavalt hall! Üks oluline tingimus veel - umbes homme oleks vaja. See tegi Tõrukese väga murelikuks, et äkki ei sünni niipea kusagil ühtegi kutsikat...

Tõruke ise soovitas guuglisse kirjutada. Ma lähengi nüüd guugeldama: "Kellel on kutsikat pakkuda?"

Kohvi ja kaaviar

Täna hommikul näitas Tõruke üles erilist hoolitsust. Tõusis varakult, et mulle kohvi valmistada ja selle siis mulle voodisse tuua. Väga armas temast. Kuigi kui üdini aus olla, siis poleks ta pidanud just NII vara ärkama.

Kuigi minust on saanud kohvijooja, siis ei ole mul kohvi vaja, et end hommikul käima tõmmata. Mina joon kohvi umbes kella kümne-üheteist paiku. Kui vähegi võimalik, siis eelistan käimatõmbamisele magamist. Aga täna polnud valikut. Poolmagades lürpisin kohvi.

Tõruke oli täna üldse kokanduslainel. Ta nimelt koostas uue retsepti nimega kaaviarisalat. Ise ta seda ei söönud loomulikult, aga kiitis sellegipoolest taevani, et milline külluslik eine. Röstsaia peal maitses päris hea!

Moderna mutt

 Üleeile juhtus selline ootamatu lugu, et mulle helistati ja kutsuti süsti saama. Ma pean tunnistama, et olin ülimalt üllatunud. Ma olin täiesti kindel, et olen nimekirjas viimane, aga võibolla see tunnetuslik vanus, millest mõned postitused tagasi kirjutasin, ikkagi loeb. Igatahes kutsuti ja mina muidugi läksin. Eile hommikul kihutasin lähimasse linna ja lausa imestasin kui sujuvalt seal kõik korraldatud oli. 

Süsti kellaaeg oli antud viieminutilise täpsusega. Ma jõudsin veidi varem kohale ja näppisin 10 minutit aja surnukslöömiseks telefoni (väga palju varem ei tahtnud kohale minna. Seal registratuuris on ennegi sapiselt nähvatud, ei taha ma praegusel raskel koroonaajal, kus neil niigi palju tegemist, rohkem tänitamiseks põhjust anda). Viis minutit enne oma aega hüppasin autost välja ja suundusin registratuuri, kust mind vasakule ära suunati. Olin nii täpne, et hetk enne kabineti ukseni jõudmist avati see ning hõigati minu nimi. Ilma hoogu maha võtmata liikusin sujuvalt kabinetti. Sain oma siraka õlavarde, omanimelise infolehe, kus oli ka järgmise süsti aeg kirjas ja aidaa! Veel 15 minutit ootamist, et ega mingeid allergilisi reaktsioone ei teki ning kojusõit võis alata.

Ootasin põnevusega kõrvalnähte. Olin kuulnud värvikaid lugusid, kuidas just nooremapoolsetel võivad olla tugevad kõrvalmõjud. A juu siis loeb ka siin see tunnetuslik vanus. Minul on õlavars kergelt hell. Muud häda nagu polegi. Ärge nüüd valesti aru saage. Ma ei kurda üldsegi. Kuigi hommikul mõtlesin küll, et oleks mõnus voodis vedeleda.

Õnneks vedelema ei jäänud. Selle asemel lõhkusime Mpsiga tema kabineti lakke suure augu. Ikka selleks, et kass saaks pööningult alla vaadata. Tegelikult on Tõruke juba nii suur, et tahaks oma tuba saada. Meil on imetilluke maja ja ega siin võib oma toast ainult unistada. Mul pole oma lauda ega riiulikestki. Samas väikese nurgakese saame talle siiski eraldada. Selleks aga tuli lakke auk teha. Nüüd on vaja veel üht väikest trepikest, aknakest ja  nipet näpet muid ehitustöid ja võibki Tõruke katuse alla kolida. Ta ise ootab seda väga ja küsib iga poole tunni tagant, kas ehitajatele on juba helistatud.

Põhjuse ja tagajärje seos kanaliste põlvnemise narratiivi näitel

Alguses oli pimedus. Siis lõi jumal muna... Ei ikka kana! Või ikkagi kõigepealt muna? Kana? Muna? No kumb siis enne oli?*

P.S See kitšimaiguline taies nimega "Kosmiline kana" on loodud minu kunstiaasta viimase teosena. Teemaks oli sümbolism, aga ma kahtlustan, et ega ma sellele pihta ei saanud. Aga mis sellest. Kana on kena küll. Võibolla peabki ümberspetsialiseeruma ja enam ei joonista pilte nunnudest väikelastest (kes tulevad alati vähemalt 5 aastat vanemad), vaid keskendun kitsamalt kanadele!

*Ma tegelikult olen veendunud, et muna. 

Õhtusööki pole vaja

Riputasin järjekordset masinatäit pesu nöörile kuivama. Liivakastis mängiv Tirts jäi seniks Täpikese järelevalve alla. Üks hetk läks hirmus hädakisa lahti: "Emme-emme, su laps sööb liiva! Tule ruttu!"

Mul oli paar asja vaja veel kuivama panna, seega ei tormanud kohe kohale.

"Emme, tule juba! Tirts sööb liiva. Ma ütlesin, et ei tohi, aga ta ei kuula mind."

Mul on kaks sokki veel riputada, hõikan, et ootaks.

"Emme, Su laps on OHJELDAMATU!"

Veidi hiljem vaatas Täps oma väikest eriti liivase näoga õde ja teatas mõtlikult: "Praegu vist küll keegi Tirtsule musi ei taha teha."

A vaata kui palju mul ühest väikesest liivakastist kirjutada. Tuleb muidki remont- ja heakorratöid teha ja blogi puhkeb õitsele. Mõelda vaid kui palju oleks kirjutada uuest keldritrepist või parandatud aiaväravast. Tõrukese toa väljaehitamisest me parem ei räägigi.

Tegime ükspäev Mpsiga nimekirja tegemist vajavatest töödest ja see tuli ilmatu pikk. Sealjuures ei kirjutanud üles me iga pisemat vajakajäämist ega ka selliseid, mis tuleks teha, aga millele hammas peale ei hakka.

Oleks nüüd vaid aega ja raha. Need kahjuks kipuvad olema teineteist välistavad faktorid.

Liivakastimängud

Liiv saabus eile õhtul ning odav lapstööjõud kühveldas selle kärmelt paika. Nüüd võivad liivakastiserval istumise ajad alata.

Vaatasin, et peab varustust uuendama. Aastad ja päike on oma töö teinud. Suur osa liivakastimänguasjadest oli ära repanud ja katkised lelud võtsid ette viimase teekonna prügimäele. Selgus, et olelusvõitluses on võitjaks tulnud rehad, mida oli kastis lausa kolm. Nõrgimaks lüliks on osutunud kühvlid (mis teadupärast jagavad liivakastihierarhias ämbritega liidripositsiooni). Neid pole enam ühtegi alles. Säilinud on ka omajagu liivavorme, aga siinkohal tahaks manitseda liivavormidisainereid. Ei ole mõtet teha detailseid,  erikujulisi, paljude kitsaste soppidega vorme. Nende liivakujude õnnestumiseks on vaja ideaalseid ilmastikutingimusi, soodsat tähtedeseisu ja vähemalt 20 aastat praktikat. Viimasega kipub liivakastiealistel probleeme olema.

Hullumaja bassein

Hullumajja ehitatakse bassein. Hullud rõõmustavad ja tormavad kohe sisse. Kes ujub krooli, kes konna. Mõni hüppab peakat, teine pommi. Kõigil on lusti kui palju.

Hiljem küsib juhataja ühelt hullult, et kuidas oli.

Hull ütleb: "Täitsa lahe!"
Juhatja vastab: "Järgmine nädal läheb veel lahedamaks, siis lastakse vesi ka sisse!"

Novot, meil on siin ka selline anekdootlik olukord. Meil on õuel liivakast, aga kuna selle eelmised kasutajad on juba suured ja vahepeal tundsid selle vastu ebatervet huvi vaid naabri kassid, siis tegime selle tühjaks ja kasutasime liiva ehitustandril ära. Nüüd aga on meil jälle liivakastiealine laps, kes meeleldi kasti sihtotstarbeliselt kasutab. Kaevab ja teeb liivakooke ja mida kõike veel.

Varsti paneme liiva ka sisse.

suve moodi

 Täna näitas termomeeter varjus 17 kraadi sooja. See on juba peaaegu t-särgi ilm ju! Mitte, et tegelikult saaks veel niimoodi poolpaljalt käia. Merelt puhub jahe tuul, nii et tuleb tahtmine läkiläki lõua alt kokku siduda. Aga tuulevarjus andis juba olla.

Suvistest võngetest tingituna tegime ka selle suve esimese grilli. Tõime välja aiamööbli ning seadsime liivakasti valmis. Viimase osas on küll veidike veel täiendust vaja. Liiva näol. 

Tirtsule panin erkpunase jope selga. Senini on ta mul õues ringi lipanud helehallis kombekas, aga see on üsna täpselt kulu värvi. Sellises varjevärvuses annab teda põllult otsida. Tirts on nimelt uskumatult kiire. Piisab mul korraks tähelepanu uitama lasta kui juba on ta silmapiirilt kadunud. Enamasti läheb rutakal sammul mere poole. Vahel aga hüppab vana reformvoodi põhjal (mis Papal võrkude puhastamiseks on üles seatud) või revideerib mõnd nurgatagust. Pean talle vist raadiosaatjaga kaelarihma külge panema, muidu saab tedagi metsast taga otsida (nagu kuus aastat tagasi Tõrukesega juhtus).

Tõruke on juba suur mees ja käitub nagu... nagu oleks kauakardetud puberteet juba kohal. Täna oli meil tõsine tüli, mis sai alguse sellest, et ma olin ta mustad sokid pessu pannud... Rõhuasetus sõnal mustad. Lisaks vedelesid need vannitoa põrandal. Kust pidin mina teadma, et neid mingi hinna eest pesta ei tohi ja kui ma ikkagi midagi nii koletut peaks tegema, siis avanevad põrgu väravad ja taevast hakkab sadama sulatõrva. 

Must lagi on me toal ja mustad põrandad ka

Ja kui juba jutt põrandatele läks.
Kui mitu korda päevas peab üks inimene põrandaid pesema? 

Meie põrandad on lihtsalt jubedad. Mulle näib, et Augeiase tallide kasimine oli ka lihtsam töö. Peamiseks süüdlaseks on meie pere pisimad. 

Esiteks muidugi kass va räpakäpp. Enamasti õnnestub mul ta käpad siiski ära puhastada enne kui ta igale poole väikesi räpajälgi jätab.

Teiseks, ja viimasel ajal eriti silmapaistvaks, põrandamäärijaks on saanud Tirts. Tal on nimelt kombeks käia esikust endale saapaid valima. Ma kahtlustan, et ta valib selle järgi, mis on kõige porisemad. Enamasti võidavad Täpsi kummikud. No ja siis meie väike patsik tulebki nagu seitsmepenikoormasaabastega ja lööb nendega mu köögipõrandal tantsu nii et mudatükke lendab kõikjale. Kui aga juhtub selline koletu lugu, et saapad esikus pole piisavalt porised, otsustab ta katselisel teel välja selgitada, millised joogid ja söögid jätavad põrandale kõige kleepuvamaid ja kangekaelsemaid plekke.

Mul on täiesti siiber sellest pidevast põrandate küürimisest. Peaks vist ka Heraklese meetodit kasutama ja mõne jõekese köögist läbi juhtima. Hmm, lähim vooluveekogu on Värava oja, tuleb kõvasti kaevamistööd teha...

Ahjaa, olgu öeldud, et lagi meil tegelikult must ei ole. Tirts sinna VEEL ei ole jõudnud. 

Ja villaste sokkide lõhna...

Tänane sissekanne räägib maaka glamuursest elust. 

Ukumatu, aga minust on saanud villaste sokkide inimene.

Kauges nooruses käisin ma kodus koguaeg paljajalu. Olgugi, et meil oli vahel päris külm. Magasin ka jalad teki alt väljas, sest varbad tahtsid hingata. Minu jaoks oli füüsiliselt võimatu sokkidega magada. Lihtsalt nii ebamugav.  Praegu on ka. Sokkidega ma magada ei saa. Aga vaadates tendentse, pole üldse vaja imestada kui varsti lausa kalossidega magama lähen.

Kalossid on siin mudases maaelus äärmiselt praktilised ja mugavad jalavarjud. Minu eelmised mõnusad (kuigi ürgkoledad) voodriga kalossid kulusid läbi ja seega lasin Mpsil endale sügisel uued osta. Juhtus aga selline lugu, et kogemata said number suuremad ning ilma villaste sokkideta loksusid teised jalas koledal kombel. Seega olen sügisest saati peaaegu igapäevaselt villasokke kandnud. Ja kujutage ette, mu jalad on seetõttu külmetama hakanud. Ei, mitte sokkidega. Siis kui mul villaseid sokke jalas pole. Varem ei tundud ma kunagi, et põrandad oleks külmad. Isegi kui olid, siis ei häirinud see mind. Nüüd aga häirib. Kas pole paradoksaalne, et seoses jalgade soojas hoidmisega on jalad hoopis külmetama hakanud.

Igatahes oli elu palju mugavam kui külmetavaid varbaid tähele ei pannud. Nüüd, kus soojad ajad on ukse ees ja voodriga kalosse varsti enam vaja pole, saan taas üle minna oma suvistele kalossidele. See aga tähendab, et mul on võimalus end villastest sokkidest võõrutada.

Huvitav, millised on villasoki võõrutusnähud...

Teine noorus või ikkagi esimene vanadus

 Kui vaktsineerimisel arvestataks tunnetuslikku vanust, mitte seda, mida sünniaasta näitab, oleksin juba ammu oma süsti kätte saanud. Tegelt ka. Tunnen end viimasel ajal vana ja väsinuna. Põlv juba mitmendat päeva valutab ja täna ärgates oli ka selg haige. Iga liigutust saadab ägin ja kägin. Suunurk on ka katki, kuigi see vast pole eriline vanuse tundemärk. Mul kauges nooruses juhtus seda tihti. Kindel oli see, et kui oli vaja hambaarsti juurde minna, oli vähemalt üks suunurk katki (kui mitte mõlemad). No ja siis käristas hambaarst mu suus toimetades naeratuse kõrvuni. Nüüd polnud juba vähemalt 10 aastat seda probleemi olnud. Aga näe. Lisaks vanaduse hädadele naasevad ka nooruse hädad. Tujukus ja vinnipunnid on ka kohal Ilmselt lööb puberteet välja. See on see teine noorus.

Suur reede

 Täna oli suur reede. See on see päev, kus tööd ei tohi teha. Meie alustasime kevadise lehtede riisumisega. Aga teate, see pole mingi töö. Puhas lõbu. Eriti see esimene kord. Hiljem võib muutuda tüütuks, aga esimene kord... Minu lemmikaeg kevadel. See lehtedes sahistamine on meeldiv stressimaandamise allikas. Ja seda stressi on viimasel ajal ohtralt (märksõna - ulaõpe ja üle käte läinud järeltulev põlvkond.

Ja mingi hull jänes oli ilmselt II sambast kogu oma raha välja võtnud ja igasuguse pudi-padi peale kulutanud ning selle mööda õue laiali loopinud. Lapsed korjasid suure korvitäie head ja paremat ja olid õhinas justkui jõulude ajal.

Eile oli esimene aprill, aga me ei teinud ühtegi nalja. No kes oleks uskuma jäänud minu tavalist nalja (vaata aknast välja, merel on suur laev) kui kõik teavad, et valdav osa maailma suurtest laevadest on Panama* kanali juures pundis koos.

*või noh tegelikult Suessi. Hea, et 1. Ja 2 klass veel geograafiat ei õpi. Jääksin ilmselt koledal kombel häbisse ajades maad ja ilmad segamini.