Uued automargid ja kuldsuised dialoogid

Tõruke on viimasel ajal hakanud väga suurt huvi üles näitama automarkide ja liiklusmärkide vastu. Vahelduva eduga küsitakse, et mis auto see on või mis too märk näitab. Täps muidugi kordab kõike järele, mida suur vend ees seletab.
Nii loetletaksegi mulle kõik parklas seisvad autod üles. Seal on igasuguseid veidraid autosid. Masda, foldi (anname andeks, r- tähte minu lapsed lihtsalt ei tunnista), audi ja volksvaageni kõrval seisavad ka sellised haruldasemad isendid nagu kostooda, hundal ja issand. Tõruke tunneb autod ilusasti ära, aga Täps lahmib niisama. Ükspäev näiteks väitis ta et kõik vastutulevad autod on klaislelid.

Täps peab muidugi kõigest osa saama. Ka sellest, millest tegelikult ei saa. No näiteks täna juhtus selline lugu.
Tõruke oli lasteaias rattaga kukkunud ja lõug oli marraskil. Meie vahel kujunes järgmine dialoog
Mina: Oi Tõruke, kas sa kukkusid?
Tõruke: Jaa.
Täps: Täps kukkus ka!
Mina: Kas sa kukkusid rattaga?
Tõruke: Jaa
Täps: Mina kukkusin ka lattaga (mis on häbematu vale, Täps ei valda sugugi veel rattasõitu)
Mina: Kas sa said haiget ka? (iseenesest rumal küsimus, arvestades, et lõug oli marraskil, loomulikult sai haiget)
Tõruke: Jaa! Saab valsti telveks!
Täps: Täps sai ka haiget!
Mina: Näita kust sa haiget said?
Tõruke: Siin sain haiget (näitab kohale, kus ta kukkus)
Täps: Täps sai siit aiget (uurib tükk aega oma jalgu ja lõpuks leiab vana sääsepunni kärnakese ja osutab sellele võidurõõmsalt)!

Lasteaiast ära tulles aga suundusime ehitustandrile

Mina: Kas läheme vaatame mida issi ja papa täna ehitasid?
Tõruke: Mina tahan ka ehitada
Täps: Mina tahan ka ehitada!
Tõruke: Ei, Issid, papad ja Tõlukesed ehitavad, sina Täps ei saa, sina oled liiga väikene!

Sellest tuli muidugi suur draama ja vaidlemist jätkus pikemaks ajaks. Draama võttis aga oluliselt suuremad mõõtmed kui selgus, et issid ja papad olid juba ehitamise lõpetanud ja Tõlukesed ei saanud ka ehitada. Vaid tänu naabri kassile pääsesime sellest, et Tõruke oleks kogu maja maha lammutanud.


Tõruke hakkas meil väga hilja rääkima, aga Täps seevastu lobiseb nii et kõrvad ajavad virtsavett välja. No ei jää vait. Emmesse?!? Seoses virtsaveega meenub mulle meie pere väikelaste seas väga populaarne teema. KAKA! Teadupärast on kaka/pissi/tatinaljad kõige naljakamad. Ja nüüd nad mul laulavad kodus muudkui igatsugu kehaeritistest.

Näiteks laulab Tõruke seda "oh kooliaeg" laulu, ainult selle asemel, et laulda, "mul on valmis juba pliiatsid ja suled" laulab tema "mul on valmis juba kaka, kaka, kaka." Ise naerab nii et varsti ongi kaka püksis. Ja papagoi Anni muidugi kordab kohe järele.

Aga ega Täps saa kehvem olla. Ta mõtles ka ühe laulu välja. See põhineb laulul "Tingel-tangel". Selle asemel, et laulda "ahvid söövad vahvleid" tuli ta välja geniaalse mõttega laulda "ahvid söövad pissipotti"... Ise on nii uhke oma vaimukuste üle.

Kas tõesti huumorisoon ka emasse!?!

Andekad lapsed

Selleks aastaks on puhkamised puhatud ja võitlen täiel rinnal töörindel. Kuni järgmise puhkuseni (mis tuleb millalgil järgmisel aastal). Võin noh kas just täiel rinnal. Ükspäev näiteks läks tükk aega enne kui  sain tööd tegema hakata. Õhtul arvutist multikaid vaadates tegi  Täps paar kiiret klahvikombinatsiooni ja sõrmeliigutust ning kogu kiri minu arvuti aknas muutus tavapärasest 3 korda suuremaks. Tükk aega üritasin, aga ei saanud tagasi. Hommikul andsin siis itimehele ülesandeks eelnenud olukord taastada. Tal läks üle poole tunni enne kui kirja normaalseks sai. Kas mul on lihtsalt ülimalt osavad lapsed või on asi itimehes.  Mulle meeldib mõelda, et mul on andekad lapsed.

Puupulm

 Kujutage ette juba 5 aastat oleme Mpsiga abielus olnud. Aeg voolab sõrmede vahelt ja pudiseb tuulde. Sel aastal tähistasime pulmaaastapäeva traditsioonitult Haapsalus. Et asi liiga läägeks ja võib-olla isegi siivutuks ei läheks, võtsime J. seltsidaamiks kaasa. Pulmaaastapäeva laupäeva veetsime ühest kohvikust teise jõlkudes ning mudaveekogu ääres promeneerides. Et Mps saaks näidata oma ihurammu, sõitsime ka paadiga Haapsalu lahe peale sumpama. Arvestades kui palju seal igatsugu rohelist kraami hõljus, siis aerutamiseks seda päris nimetada ei saanud. Piduliku päeva eelõhtut tähistasime aga šampusega J. hotellitoas. Me ise plaanisime romantilist õhtut lõkketule ja telgiga.  Mpsil oli isegi bändžo kaasas, et sellel mulle hurmavaid armastuslaule esitada. Kui aga hakkasime telki püstitama selgus ootamatult, et telki meie  varustuse hulgas polnudki. Hästi pakitud! Aga ega see meid heidutanud. Milli on multifunktsionaalne masin ja paari pisikese liigutuse ja ühe madratsi täispumpamise tulemusel digimuutus see kiiresti mugavaks magalaks. Võib-olla isegi etemaks kui minu kroonlühtriga telk oleks olnud.

Õigel puupulma tähistamise päeval aga kogunesime varakult sadamasse, et siis praamiga Vormsile sõita eesmärgiga see saareke põhjalikult üle vaadata. Igasuguse kila ja kola jätsime targu maha. Mulle selline matk meeldis. Ei mingeid koormaid ja ei mingit sporti. Hoolimata sellest, et ma pole viimase kolme aasta jooksul õieti jalgratta selga saanudki ja füüsiline vorm on niikuinii alla igasugust arvestust, ei jäänud ma ülejäänud reisiseltsilistest ülemäära palju maha. Selline mõnus leebe sõidutempo oli. Ilm oli ka ideaalne. Tuulevaikne, soe, mõnus.  Vesi olla ka mõnus olnud. Ma seda isiklikult ei kontrollinud. Ajasin sel ajal hoopis veislastega juttu. Meeldivad vestluskaaslased.

 

Nüüd on reis läbi, olen ilusasti kodus ja istun ainult pehmetel patjadel ja sadula poole isegi ei vaata.

kohvikusse ja loomaaeda

Tegime Tõrukesega kiirvisiidi päälinna. Pidime startima pühapäeva päeval, aga juba varahommikul istus Tõruke auto kõrval ja nõudis, et tema peab Ionase peale saama ja kohe. Häda pärast oli ta nõus autos niikaua ootama kuni emme valmis saab. Kuna ma ei tahtnud tal siiski kolme tundi autos oodata lasta, startisimegi tunnike varem kui meie võõrustajad. Seega saime pealinna kaubanduses veidi aega surnuks lüüa. Aja sisustamise võttis noorperemees enda õlule Tõruke nõudis endale väikest käru ja kadus sellega siis tuule kiirusel riiulite taha ja haihtus. Mina otsisin teda mööda poodi taga nagu segane. Lõpuks kostus teisest poe otsast haledat nuttu ja tõrukese häält: "Emme, kus sa oled?!?" Loomulikult oli ta endale suutnud juba haletsevatest tädikestest kaaskonna moodustada, kes said siis rongaemale halvustavaid pilke saata.

Kui aga jutt juba ronkadeni jõudis, siis pole sealt kaugel ka teised sulelised ja karvased. Neid aga on teadupärast kõige rohkem loomaaias. Sinna me oma suuna võtsimegi. Ma polnud seal varem Tõrukesega käinud ja tegemist oli uudse kogemusega.
Esimese asjana rentisime kärukese. See oli asendamatu. Pisikesed jalad ei jaksaks iial seda maad ära vantsida. Isegi mina sain oma sammud täis nagu naksti. Tõsi, mina tundsin end küll üsna hobuse moodi. Prževalski hobuse moodi kui täpne olla. Või siis ei, ikka puhast Eesti maatõugu mära. Vedasin oma vankrit järel ja täitsin Tõrukese käsklusi. Meie retk nägi välja nii. Sõitsime puuri juurde. Mina: "Näe Tõruke, vaata, jääkaru." Tõruke viskas jääkarule kergelt huvitatud pilgu, teatas: "Aaa, lähme edasi!" Ja nii iga puuri juures. Hea veel, et tal piitsa polnud, nii oleks võib-olla veelgi kärmema tempo saanud.

Elevandi puuri juures näitas Tõruke siiski üles suuremat vaimustust: "Oo, emme vaata, nii suur....lennuk!" Eks neid lennukeid lendas sealt ikka päris mitu üle ja Tõruke vaatas iga kord vaimustusega. Järgmisel korral ei lähe me mitte loomaaeda ega mänguväljakule, vaid hoopis lennuväljale.
Paar looma pakkus Tõrukesele siiski pisut rohkem huvi. Üks tuttkõrvadega kaslane näiteks ja haigutav jõehobu. Kodused pardid ja luiged muidugi ka. Minule isiklikult sümpatiseerisid sel korral igatsugu sead. Jõesead olid nunnud ja tüügassead olid muhedad.

 

Igatahes kurnas see loomade vaatamine Tõrukese päris ära. Hea ikka, et neil need kärud seal on. Pärast tegime veel kiired jäätised ja nii sai ka kohvikus käimise ette linnukese teha. Musta toonekure näiteks.



Puhkus

Minul on taas puhkus. Sel korral on ilmad pisut rohkem seda moodi nagu ma puhkust ette kujutan. Päike paistab ja merevesi on soe. Olen oma 16 külmetushaigustevastast ujumist ära teinud ja võin nüüd rahulikult sügisele vastu astuda.
Iga päev oleme mere ääres käinud. Lapsed on juba nagu hülged. Jooksevad vette ja välja tulla ei taha enne kui huuled sinised. Lohistavad oma laevukesi järele ja sotsialiseerivad teiste omasugustega. Olime kaks päeva ühtede ja samade päevitajate kõrval, kes meid juba kaugelt tervitasid ja palusid mitte väga kaugele minna, sest nende lapsed eelistasid meie mänguasjadega mängida. Tõsi, see koorem mänguasju, mis iga kord tuleb mere äärde vedada on üüratu.

See aeg, mis ma ei ole kaelast saati vees või ei maadle jonnivate lastega või tuuleveskitega, olen tegelenud suuremat sorti mööbeldamisega. Emal tekkis soov kogu korter ümber tõsta ja kolida iga viimne kui mööbliese teise tuppa. Ja et võrrand oleks keerulisem, lisati sinna paar täiesti uut suuremahulist mööblitükki. Oi me paigutasime mõttes olemasolevat mööblit kolme toa vahel ringi ja lõpuks jõudsime järeldusele, et ainus võimalus kõik asjad tuppa ära mahutada on siis kui paneme suure riidekapi akna ette. See aga on kuuldavasti feng shui arvates väga halb mõte.

Siin ka illustreeriv pilt minu puhkusest. Vabandused kvaliteedi pärast, aga skänner on ka puhkusel. Aga mingis teises kuurortlinnas.

 

 

 Aga olgu, lähen nüüd perseiidide sadu vaatama :D Nii nagu vanadel headel aegadel. Rõdult. Muide, vastasmajas põleb ikka see häiriv tuli kolmandal korrusel, mis ka 20 aastat tagasi.

Ajuvaba

Tänane tööpäev hakkab lõppema ja ma siiralt imestan, et ma pole siin laua taga uhkes üksinduses tukkuma jäänud. Ei saa öelda, et mul siin igav oleks või midagi. Tihedat tööd on nädalateks. Ah, et miks ma siis viimast 15 minutit tööpäevast sihtotstarbepäraselt ei kasuta? Ei saa. Töö tegemine vajab aju, aga minu hallollus jooksis just kokku. Ei ole võimalik 8 tundi järjest keskenduda kui und on möödunud ööl vaid tunnikese jagu. Kas pidutsesin? Oleks siis nii olnud. Ma hoopis kuulasin kuidas väike Täps jauras, jonnis, vingus ja virises. Ukerdas mööda voodit ringi ja nõudis, et ma teda väljasirutatud kätel kannaks. Ei teagi, miks ta täna magada ei tahtnud. Kusagil 4-5 vahel oli ta juba täitsa heas tujus ja vaatas raamatut ning pani end riidesse. Kella kuue paiku hommikuks oli aga ka tema väsimus nii suur, et jäi jonnides ja jaurates põrandal magama. Panin talle teki peale ja magasin ise ka tunnikese. Ei saa öelda, et kumbki oleks meist hommikul eriti heas tujus olnud. Täps saab aga lasteaias lõunaund magada, minu päevakavas pole kahjuks seda ette nähtud.

Ja kuna ma pole võimeline tööd tegema enam, siis räägin parem, mis  me nädalavahetusel tegime. Maalilaagris käisime. Sel aastal oli teemaks kudumine, hennamaalingud ning naelehistöö. Kudusin lausa kaks lapsepüüdmisvõrku. Ühte püüdsin küll vanaema. Hennaga polnud mul aega seal mässata (pidevalt oli vaja ju pujääne taga ajada). Tegin siis eile oma esimese katsetuse antud valdkonnas. Esimese korra kohta....käib kah. Teisel katsetusel teen väiksema augu saab peenemat tööd teha.

Ülemisel pildil näha kuidas pasta on peal, ja alumisel tulemus. Kuigi värvid näikse paigast ära olevat. Mul ei ole kusagil rohelist vaipa :P

Maalilaager toimus sel aastal samas kohas kus eelmiselgi. Ilmselt võttis ilmataat ka laagrist osa. Eelmisel aastal oli teemaks liivaskulptuuride ehitamine. Ilm oli palav ja selleks ideaalne. Sel aastal käsikudusime salle ja no mis sa palava ilmaga salliga peale hakkad. Seega oli temaatikaga sobivalt külm ja tuuline ilm.

Ilmast rääkides. Kuuldukse, et suvi olla viimaks Eestimaale jõudnud. Mina ei tea sellest oma kontoris midagi. Võin väiksema rahasumma peale kihla vedada, et tuleval nädalal kui ma puhkan, on talv tagasi.