kolmapäev, august 08, 2012

Maalilaager

Lubasin maalilaagrist kirjutada.
Kui ma nüüd õigesti arvutasin, siis oli see järjekorranumbrilt 17. (kui mitte arvestada ühte talimaalilaagrit). Ajalugu missugune. Järgmisel aastal saab maalilaager täisealiseks ja etteruttavalt võib öelda, et selle tähtsündmuse korraldamine on lahkelt meie õlule asetatud. Ehk siis järgmisel aastal korraldavad sulghäälikud maalilaagri.
Jäime küll Mpsiga laagrisse ühe päeva hiljaks, kuid põhilise loometöö ajaks jõudsime siiski kohale. Sel aastal panustati rohkem käsitööle kui klassikalisele maalimisele. Ma valetaks kui väidaks, et pintslit kätte ei saanudki. Sain küll, kuigi see oli liimine mitte värvine. Seekord siis restaureerisime vanu raamatuid, köitsime märkmikke, kaunistasime pildiraame, viltisime, tuulelohetasime ning tegime tuulekellasid. Kuna meil oli Mpsiga lisaks kunstile vaja loovalt läheneda ka lapsehdoidmisele, saime kahepeale valmis järgmised taiesed:
1) Tuulekell - teeb väga ilusat kõla.

2) Raamat - siin on ka Tõrukese käsi mängus. Liimiplekid on siiski minu tehtud.

3) Pildiraam - see oli laste töö, nii et ma Tõrukesele tegin selle - nagu näha, siis on pildil kangelane ise

4) Märkmik - selle olin sunnitud kodus lõpetama, kuna läks juba pimedaks ja enam ei näinud köita.

Kiitke nüüd.
Ja Tõruke, kes oli sel aastal ainumas rebane, joonistas endale vuntsid.

 Sporti tehti ka. Ainult minu hobusel olid oluliselt lühemad jalad kui naabervõistkonna omal jaq lisaks hakkas ta lõpuks vasakut jalga lonkama.
Aga tegelikult meeldis mulle maalilaagris hirmsasti ka lõkke ääres laulmise osa. Mis sest, et valesti ja valjusti.
Ei meeldinud see, et üks Tõruke öösel hõõguma hakkas mu kaisus. Õnneks oli laager tihedalt arste täis, nii et hommikul sai targematega konsulteerida ja lohutust leida.

Aga järgmisel aastal uuesti.

Kommentaare ei ole: