Hoia ahjuroobist!

Tõrukesest on saanud tõeline muhulane. Poisi pea on täitsa muhklik. See tuleb sellest, et ta ronib igale poole, ajab end püsti või vähemalt põlvedelegi, sealjuures vähimatki tasakaalu omamata. Ei ta on väga tubli, hoiab kenasti kinni ja puha. Kahjuks kipub ta hoidma kinni just mitte kõige stabiilsematest asjadest. Näiteks kardinast või väikesest mängukoerast... Ja mind võtab ta kui ronimispuud. Ukerdab mööda mind üles ja hammustab siis ninast (oma pooleteise hambaga).
Mina aga olen just nagu see hunt iidsest elektroonilisest mängust, kes üritas mune püüda (mäletate seda veel?). No mina jooksen sama moodi ringi turniva Tõrukese sabas ja üritan teda kinni püüda enne kui ta põrandale puruks kukub.

Luhtunud naiselikkuse programm

Soojema ja mõnusama ilma lootuses sõitsime jaaniks lõunaosariikidesse. Pakkisin kaasa kohvritäie seelikuid ja kleite lootuses päikesepaistes oma naiselikku külge pisut tuulutada. Tagantjärele tarkus on muidugi see, et oleks pidanud panustama pigem kummikutesse ning villastesse sokkidesse, sest naiselikud aksessuaarid pidid ebasobivate ilmastikutingimuste tõttu kotis edasi kopitama. Oli külm ja märg.
Sellest hoolimata kujunes reis päris toredaks. Käisime perest peresse ja vitsutasime kõikjal head ja paremat näost sisse. Püüdsime kinni terve portsu kukkesid ning toitsime kohalikku faunat oma verega. Puhkusereis jäi küll oodatust päevakese lühemaks, kuid sellest pole hullu. Küll me varsti jälle läheme! Ja vesest Tõrukesest kasvatame kah vanderselli.

paar küsimust hammaste kohta...

Täna lõunaune ajal õnnestus Tõrukesel endale üks hammas kasvatada. Juba on ta jõudnud mind sellega ka paar korda hammustada. Mõnus. Ta suutis puhtalt igemete jõul väga kõvasti hammustada, nüüd siis lisandub lihtsalt veel pisut teravust.
Esimesena saabus siis alumine keskmine vasakpoolne hammas. Sellega seoses tekkis mul küsimus, et kuidas nende hammastega ikkagi on. Teadupärast tulevad enamasti esimesena alumised keskmised lõikehambad. Aga kas keegi on uurinud ka, et kas enne tuleb parem või vasak hammas (näiteks võiksid sõltumatud eksperdid välja selgitada, et 37% lastest tuleb esimesena alumine keskmine vasak kõikehammas, 48% alumine keskmine parem lõikehammas ja 15% mõni muu hammas) ja kas sellel, milline hammas esimesena tuleb on mingeid seoseid (näiteks parema- ja vasakukäelisusega)? Vot sellised elulised küsimused on mul.
Ja siis on veel küsimus hambahaldja kohta. Teadupärast on see üks kahtlane tegelinski kes kogub laste hambaid ja on nõus nende äraviimise eest isegi maksma. Aga ega ta pmeti nõua hamba tekkimisel sissemaksu?
Mina ise lähen homme hambaarsti juurde ja mul on kahtlus, et siingi äris on hambahaldjal käpp sees. No näiteks ärib ta hambaarstilt kõik väljatõmmatud hambad poole hinnaga ära. See on selline win-win situatsioon. Arst saab raha nii hamba väljatõmbamise eest kui ka selle edasi ärimisest haldjale, kes omakorda saab hamba oluliselt soodsama hinnaga kätte...

Ruhnus

Möödunud nädalavahetuse tulemusena saime oma väikesaarte projekti taas ühe saarekese ette linnukese lisada ning külastamata tuletornide nimistust ühe maha tõmmata. Käisime Ruhnus. Ilm oli ilus, päike paistis ja tuul puhus. See viimane tähendas aga seda, et Runö kõikus. Ma olin juba jõudnud ära unustada kuidas ma ei armasta merel loksumist. Või noh mis siin merest rääkida, ma ei kannata isegi kiikumist ja ma kahtlustan, et juba maakera pöörlemisest/tiirlemisest tingitud liikumine ajab mul südame pahaks. Vot selline vinge saarlane olen.
Hoolimata lainetusest jõudsime näost kergelt rohekana saarele, kus ootas meid suur tervitussalk....sääski. Need mitte niivõrd sõbralikud kohalikud saatsid kogu meie matka, trügides meiega nii majakesse kui pugedes Tõrukese sääsevõrgu alla. Ainus koht, kus neist puhata sai oli imetabasel liivarannal. Kasutasin ka juhust ja testisin meres oma uut trikood. No et kas laguneb soolases vees ära või mitte. Üllatavalt kombel ta seda mitte ei teinud ja mina ei külmunud ka kringliks, mis ikkagi on üllatav arvestades tõsiasja, et jää oli ilmselt äsja-äsja ära sulanud. Muidu oli tore, sai lõõritavale liivale karu- ja kärujälgi tehtud ja muidu mõnusalt lebotatud. Muide, see liiv esitas klassikalist muusikat.

Meie pisike perepilt on jäädvustatud Päikesepüüdja kaamerasilma läbi.
Saarelt lahkusime oodatust varem ja olgem ausad, see oli ikka üks igavesti hea otsus, sest kõik te teate ju milliseks pühapäeva õhtul tuul läks... Seda tuult nautisime meie aga juba Pärnus, kus ei pidanud vankri lükkamisega vaeva nägema, kuna see purjetas tuules päris mõnnalt.
Nüüd aga tuleb reisikotid uuesti lahti pakkida ja riided puhtaks pesta, sest peatselt ootab mind ees uus pakkimine ja juba järgmine matk. Sel korral Lõuna-Eestisse. Majakaprogrammi sealt ilmselt uusi majakaid ei saa, aga kauneima kirikukuke valimise projekt ilmselt täieneb küll.

kirjutamisest ja loendamisest

Vaatan, et minu sissekanded on viimasel ajal harvaks jäänud. Mitte, et mul midagi öelda poleks, ma võiks ju nõrkemiseni rääkida Tõrukese edusammudest. Mitte, et Tõruke nõrkemiseni edusamme teeks, aga mul on äge suhtlemisvaegus, nii et ma olen sellest vähesest võimeline nõrkemiseni rääkima. No näiteks sellest kuidas ma juba mitu kuud iga jonni kohta ütlen, et juu see hammaste tulekuga seotud on (ja loomulikult pole ühtegi hammast tulnud).
Rääkida ju võiks, aga see pisike  külakurnaja nõuab enamuse minu tähelepanust ja kohe kindlasti pole ta nõus mind arvutiga jagama. Ja kui mul vahel õnnestubki laps unele suigutada, siis istub Mps nagu raudpolt arvuti taga ja hoiab kosmose avarustes toimuval silma peal. No ja siis kui mul õnnestub ka Mps arvuti tagant ära nügida, siis olen kõigest sellest õnnest ja rõõmust nii väsinud, et jaksan vaid paar Spider solitairet mängida.
Seda viimast mängin ma isegi unes. Aga kuna mul on unes lugemise ja loendamisega probleeme, siis pasjantsi ladumine ei tule seal eriti hästi välja.

Unenägudes loendamisest rääkides. Nägin täna unes, et sain rästiku käest hammustada ja kohe mitu korda. (Seal oli lihtsalt ilgelt palju usse) Üritasin siis hammustusi kokku lugeda. Esimesle katsel sain umbes 3 hammustust, teisel kolmteist ja kolmandal läks lugemine sassi. Aga pole hullu Mps kutsus kiirabi (ja sel korral nad isegi sõitsid vist välja, mitte nagu minu viimases unenäos kus selgus, et pühapäeviti kiirabi ei tee väljasõite ja seega saabuvad meedikud alles esmaspäeval) ja selle loendamise käigus kadus isegi paistetus ära. Valu ma õnneks unenäos ei tunne. Muide, see polnud sugugi negatiivse õhkkonnaga uni. Ilmselt tuleb see sellest, et ma usse niiväga ei karda (kui seal oleks sama palju ämmelgaid olnud, siis oleks ilmselt sootuks teine lugu).

Jõuluvana müsteerium lahendatud!

Tegime ükspäev üllatava avastuse. Kõik sai alguse sellest, et mulle tuli postiga väike pakike, kus oli pisut piimapulbrit ja topsike püreed ning lusikake. Kuigi saadetis oli adresseeritud mulle, siis kahtlustan, et paki sisu oli mõeldud Tõrukesele. Paki saatis meie vana sõber Claus isiklikult (ma ei kahtle selles sugugi, sest kui ta leiab aega oma püreede jaoks ise põllult porgandeid korjata, siis küll ta postitab ka kõige näljasematele isiklikult pakikesi). Ja noh, kui ma ei jõua lusikat piisavalt kiiresti liigutada, siis teeb Tõruke küll sellist häält, nagu oleks kogu maailma näljahäda kokku pressitud ja tema sisse paigutatud. Seega võiks arvata küll, et poiss on näljas.
Samas tekkis meil küsimus, et kust Claus teab kes on kõige näljasem. Mõtlesime siis, et ilmselt teenivad päkapikud, kes talvel jõuluvana heaks töötavad, suviti Hippi kontserni luureagentidena pisut lisaraha. Samas peaks päkapikud ju aastaringselt jälgima kas lapsed ikka on head. See muidugi ei välista kõrvalt ka nende toitumust jälgimast. Siis aga järsku koitis valguskiir! Herr Claus Hipp ongi tegelikult Santa Claus! Kuidas ma seda varem ei märganud? Selline meeldiv valgepäine vanamees.
Ja küll ta talveks habeme ka kasvatab...

Ma loodan, et Claus nüüd ei pahanda, et ma ta identiteedi paljastasin.

Džungel trügib tuppa

Suur oli minu üllatus kui ma täna last vankrisse pannes sealt krokodilli eest leidsin... Mida järgmiseks? Boamadu ümber voodi karusselli või tarantel mänguasjakastis?

Liiga palju asju

Avastasime ükspäev, et meil on kodus liiga palju asju. Nüüd oleme paar päeva tegelenud mammona vähendamisega. Esmalt eemaldasime kappidest ketsid, mis kellelegi jalga ei läinud. Seejärel eraldasime terad sõkaldest ning kindad mütsidest, eile eemaldasime sahvrist kolmveerandi tühjadest purkidest ja plastkarpidest. Isegi kui mind tabaks sel suvel-sügisel üleloomulik moosikeetmise hullus, siis nii palju moosi ei jõuaks isegi mina keeta. Pealegi on mul sahvris veel hulgaliselt eelmiste aastakäikude moose ja need ei vähene eriti eduliselt. Võibolla kui tõruke suuremaks kasvab ja nõuab: "võta ära paha manna, hoopis moosi mulle anna", hakkab ka moosi rohkem kuluma. Samuti saatsime maale asumisele terve hulga väärisvara, mida me ise eales ei kasuta. No nagu näiteks pruuni savist serviisi või vihmaussitopsikese... Kohe kergem hakkas. Ja sahver on nüüd ilus ja korras.