neljapäev, mai 03, 2012

Matk kuldsetele kividele

Nagu ma varem juba maininud olen, on meie üllas eesmärk kasvatada lapsukesest matkalembene kodanik, kes tunneb loodust, teeb kanal ja tuvil vahet* ning oskab läbi näha meriski salaplaane. Selle eesmärgiga viisime ta täna veidike pikemale matkale kuldsete kivide rannale. Ei ei, ma ei räägi praegu kuldsetest liivadest. Ikka kuldsetest kividest. Ühe vildaka majaka juures on üks tuntud performance kunstnik L. Oodus kõik kivid kuldseks värvinud. See on ilus.
Vaese poisi  jaoks oli see rännak muidugi raske katsumus. Pidi ta ju kõikseaeg oma viineripirukatest pungil ema või isa seljas tassima. Ja mis kõige hullem - tema jalad ei ulatunud sealjuures maani. Siiski kannatas ta vapralt peaaegu lõpuni, mil väsimus temast lõpuks jagu sai. Muide, kui tea peaks rannalt vasakujala saabaste vahelt mõne luti leidma, siis seda pole meri kaldale uhtunud vaid hoopis Tõruke märgistas luttidega oma teed, et oskaks pärast tagasi tulla. Ikka kindlam kui laivapuru.


*kui lind kõnnib maas, siis ta on kana, kui lendab, siis tuvi. Seda tarkust teavad ju kõik.

1 kommentaar:

jupike ütles ...

Ühe looduslapse esimesed sõnad olid olnud "vares" ja "kägu" ning esimene täislause oli "Ma ei karda tigu!". Ei mingit tavapärast emmet ega tähhi.
Tõru võiks vast esimese asjana üldplaneeringust ja asbestjäätmetest rääkima hakata ;)