Nädalavahetusel sai käidud lõunaosariikides sepakunsti õppimas ja nii mõnigi kord tuli imestusega korrata pealkirjas tsiteeritud tuttavlikku laulurida. Ega oskused ju mööda külgi maha jookse. Nüüd on naelte tagumine selge ning võib sisuliselt hakata maja ehitama. Naelte taga ju asi seisiski. Ülejäänud on vormistamise küsimus.
Mõni osavam nikerdas sulekujulise ripatsi ka valmis, aga noh, kunst jäägu teistele, meie oleme pigem praktilise meelega.
Õhtul aga läksime Unisataja sünnipäeva tähistama, kes oli endale laulma kutsunud erakordseid arvustusi saanud hõbekõri. See hõbekõri tegi muideks vähemalt kuus viimast lugu. No ma ei tea, kui ikka on plaanis veel kolm setti laulda, siis on minu meelest veidike tobe väita, et nonii, nüüd tuleb õhtu viimane lugu.
Oli mis oli, aga tantsida andis ikka. Ainult üks suur oranž tädi trügis hirmsasti.
Tõruke pidas kogu peo üllatavalt hästi vastu. Üldse ei kippunud peaesinejast üle laulma. Hoopis magas suure osa ajast eeskujulikult. Minul oli enne hirm, et minu pidu möödub karjuvat last rahustades, sel ajal kui teised tantsu löövad ja kringlit söövad. Tegelikult polnud sootuks nii. Aga noh, teadupärast ongi ju Tõruke peoloom ja ainus põhjus, miks ta õhtuti magama ei jää, on see, et muusika on liiga vaikne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar