pühapäev, veebruar 20, 2011

Silent mode

Nädalavahetuseks lubas miljon kraadi külma. Meie väike kambake mõtles, et see on parim aeg kõik selle aasta esimese poole tähtpäevad kokku võtta ja nende auks väike matkake maha pidada. Kogunesime Lõuna-Eestis, panime räätsad alla ja hulkusime paar tundi soodes ja rabades. Ilm oli küll üle keskmise külm, kuid päike paistis ja linnud oleks laulnud kui neil poleks hääl ära olnud. Matk rabas oli ilus ja hariv. Saime teada palju harivat erinevate sugupoolte käitumisest selles kirjus loomariigis. Endiselt eelistan mina lehtlalinnu tüüpi mehi paabulinnutüüpi meestele.
Peale mitut tundi lumehangedel müttamist läksime peopaika suppi sööma ja saunatama. Mina leidsin, et lava peal istumine on mömmidele ja istusin ilusasti lava ette põrandale. See võis ju välja näha justkui libastumine, aga tegelikult oli kõik nii kavandatud. All pole nii kuum. Aga tegelikult olen vahel päris rõõmus, et mul tagumiku peal sisseehitatud polsterdus on.
Õhtu edasi arenedes esitas meie naisansambel "Hõbekõrid" meeste moosimiseks lauluetenduse nimega: "Ma kaeban meeste peale nüüd." Esmaettekandmisele tulid sellised šedöövrid nagu Mps alati on tubli mees, Rommi-Jaan, Vinge Priit jne. Ohtrate proovide tulemusena oli meie etteaste briljantne. Varsti anname kauamängiva välja.
Õhtu edenedes lauldi veel palju. Kui öö läbi valjusti ja kogu hingest laulda, siis vahetevahel saabub hommikul selline hetk kus oled hääle ära laulnud ja kõrgematest nootidest ja kaunist kõlast võib vaid unistada. No sel korral ma alustasin laulmist sellest staadiumist. Käristasin bassi laulda. Aegajalt oli sellegi tarbeks vaja kurku murakaleotisega õlitada. Hommikul kui ma üles ärkasin ei suutnud ma igastahes ühtegi piiksu ka teha. Ainult kähisesin teiste peale. Nii hullusti pole mul iial hääl ära olnud. Maratonööridele polnud mõtet raja äärde kaasa elama minna.
Mõtlen hirmuga oma homsele päevale, kuidas ma tööl hakkama saan. Lisaks vastuvõtu päevale on mul üks koosolek vaja läbi viia ja maamaksu asjus helistajaid on endiselt hulgi. Kujutan ette mõnda selleteemalist telefonikõnet:
telefon heliseb ja mina kähisen tervituse telefoni

helistaja: Halloo. Halloo? HALLOO!! On seal keegi! Halloo!! Telefon on vist katki, ma kuulen ainult mingit kahinat...
Kõne katkeb. Ja nii korduvalt.
Nii et kui te soovite minuga homme rääkida, siis palun, ärge helistage mulle. Kirjutage!

(nagu te aru saate, siis tänane  haruldaselt pikk postitus on tingitud justnimelt sellest, et olen suurema osa päevast vait olnud ja mul on tänane sõnade norm täiesti kasutamata. Ja kuna olen vokaalselt pärsitud, siis peangi end ellu viima kirjalikus vormis)

Kommentaare ei ole: